Varia

Võistlusärevuse mõjust sportlikule sooritusele

Võistlused tekitavad enamikul sportlastel teataval määral ärevust, mõnel rohkem, teisel vähem.

Varia  |   |  tekst:  |  fotod: Anonüümne  |  Kommenteeri

Võistlused tekitavad enamikul sportlastel teataval määral ärevust, mõnel rohkem, teisel vähem. Mõnikord on see seotud pigem põnevuse, ootusärevuse ja elevusega, meeldiva enesetundega, mõnikord hoopis murelikkuse või mõne muu ebameeldiva tundega. Tegelikult oleks kohasem rääkida hoopis võistlusega seotud erutusest, mis on neutraalsem termin, ärevuse mõiste kannab endas sageli negatiivsete tunnete tähendust.

Võistlusärevusel on kaks poolt. Üks neist on nn. tunnetuslik ärevus ehk muretsemine, kartlik ootus, närveerimine; teise poole moodustavad ärevuse kehalised märgid (pulsi kiirenemine, peopesade higistamine, õõnsustunne kõhus jms). Need kaks poolt ei pruugi väga tugevalt seotud olla, kuid enamasti toob muretsemise kasv kaasa ärevuse kehaliste märkide suurenemise ja vastupidi. Mõned sportlased kalduvad võistlusolukordades tundma rohkem erutust, teised vähem, see on väga individuaalne.

Kuidas ärevus sportlast mõjutab?

Ärevuse kasv toob endaga automaatselt kaasa lihaspinge suurenemise. Kuna selle tagajärjel lihaskiud lühenevad, siis liiga suure ärevusega hakkab ülemäärane lihaspinge takistama normaalset koordinatsiooni ega võimalda sportlasel sooritada liigutusi nii nagu ta madalama ärevuse juures on harjunud tegema. Liiga kõrge ärevusega kulutavad sportlased ka rohkem energiat nii liigutuse eel ja ajal kui ka liigutuse järel.

Teiseks toob erutuse ja ärevuse kasv kaasa muutused keskendumises. Erutuse kasvades muutub inimese tähelepanuväli automaatselt kitsamaks (näiteks kipub korvpallur jälgima ühte vastast ega suuda vajadusel pöörata piisavalt tähelepanu ülejäänud väljakule). Teisalt, kui on vaja keskenduda mingile kitsale ülesandele (golfilöök, vabavise), võib olla kõrgemast ärevusest kasu, kuna just see võimaldabki kergemini üksikutele asjadele ja kitsastele tegevustele keskenduda. Samas, kui erutus on liiga madal, on tähelepanuväli väga lai ning sportlase tähelepanu võivad haarata ka antud olukorras ebaolulised asjad. Kui aga on vaja keskenduda laiale vaateväljale, näiteks palliväljakule, tuleb ilmselt kasuks madalam erutuse tase.

Umbes pool sajandit tagasi arvasid psühholoogid, et sportlase erutuse ja tulemuste vahel on võrdeline seos, see tähendab, mida suurem erutus, seda parem tulemus. Uurimused aga näitavad, et võistlusega seotud erutuse ja sportliku tulemuse vahel on keerulisemad seosed. Aja jooksul on pakutud välja mitmeid teooriaid nende seoste seletamiseks, siinkohal võiks lühidalt kirjeldada ühte kaasaegsemat.

On leitud, et igal tippsportlasel on oma optimaalne võistlusärevuse tase, mille tajumise juures ta suudab kõige paremaid tulemusi saavutada. Mõnel on see optimaalne erutuse tase kõrgem, teisel madalam. See tähendab, et igal sportlasel on teatav erutuse tase, teatav hulk muretsemist, ootusärevust, põnevust, aga ka teatav kehaliste ärevuse märkide tase, mille puhul võib oodata kõige paremaid tulemusi. Kui sportlase võistluseelne ärevus on sellest tema optimaalsest tasemest oluliselt madalam või oluliselt kõrgem, võib suure tõenäosusega ennustada tagasihoidlikumaid tulemusi. Võistluseelse ärevuse taset on võimalik psühholoogiliste testidega mõõta. Kui samaaegselt jälgida, milliseid tulemusi sportlane mingi ärevuse taseme juures saavutab, saabki kindlaks teha, milline on konkreetse sportlase nn optimaalse soorituse tase. Loomulikult pole suurt kasu mitte lihtsalt selle taseme kindlakstegemisest. Sportlast saab õpetada ka tahtlikult oma ärevust reguleerima ning seeläbi soovitavat ärevuse taset saavutama, mõnel juhul võib olla vajalik võistluseks erutuse taset langetada, teisel juhul aga hoopis tõsta. Näiteks võistluse venimise korral võib sportlane tüdineda ning kasuks tuleb oskus ärevust hoopis tõsta.

Sportliku soorituse seisukohast on kriitilise tähtsusega see, kuidas sportlane ise endale oma ärevuse märke seletab. Naguöeldud, tunneb enamik sportlasi enne võistlusi mingil määral erutust ja ärevust. Korduvalt on aga leitud, et paremaid tulemusi saavutavad need sportlasede, kes arvavad, et erutus ja ärevus on midagi positiivset, et see on loomulik osa spordist ja aitab neil ennast paremini võistlusteks mobiliseerida. Kuid need sportlased, kes kipuvad oma ärevuse pärast muretsema , usuvad, et see on negatiivne ja tulemusi halvendav, saavadki enamasti kehvemaid tulemusi. Oma võistluseelse ärevuse seletamine on justkui mingi iseennast täideviiv ennustus! Treener saab sportlast aidata, kui ta õpetab, et mõningane erutus ja ärevus ongi spordi hädavajalik osa, midagi, mis annab märku valmisolekust pingutuseks ja headeks tulemusteks.


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 


Goldensand klmpressitud kookosli

Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…


Treener soovitas...!?

Varia | 

Kahjuks ei ole see ulmekirjandus, vaid viimasel ajal minuni jõudnud väljaütlemised meie bikiinisportlastelt. Ei usu, et selliseid soovitusi…