Võistlusärevus ja sportlik sooritus

Võistlusärevus on sportlasele tuttav tunne: süda lööb kiiremini, kõhus on õõnes ja mõtted lähevad stardi või avavile juurde. See ei tähenda automaatselt halba sooritust. Küsimus on pigem selles, kuidas sportlane seda tunnet loeb ja mida ta sellega teeb.

Miks võistlusärevus loeb?

Võistlused tekitavad enamikul sportlastel ärevust, mõnel rohkem, teisel vähem. Vahel on see meeldiv elevus ja ootus. Vahel on see muretsemine, kartus või tunne, et keha ei kuula enam sõna.

Ausalt öeldes oleks sageli täpsem rääkida võistlusega seotud erutusest. Sõna „ärevus” kõlab paljudele kohe negatiivselt, aga erutus ise on neutraalne. See on keha valmisolek tegutseda. Probleem tekib siis, kui erutus läheb sportlase jaoks liiga kõrgeks või liiga madalaks.

Võistlusärevusel on kaks poolt. Esimene on tunnetuslik ärevus: muretsemine, närveerimine, kartlik ootus. Teine pool on kehaline: pulsi kiirenemine, peopesade higistamine, lihaspinge, õõnsustunne kõhus ja muu selline. Need kaks ei liigu alati täpselt koos, kuid sageli tõstab muretsemine ka kehalisi märke. Ja vastupidi.

Siin on tähtis üks lihtne tõde: sportlased on erinevad. Mõni vajab enne starti tugevat sisemist põlemist. Teine teeb parima tulemuse siis, kui meel on rahulik ja keha pigem pehme. Ühte kõigile sobivat taset ei ole.

Kuidas võistlusärevus sooritust mõjutab?

Kui ärevus kasvab, suureneb tavaliselt ka lihaspinge. Mõõdukas pinge võib aidata keha valmis seada. Liiga suur pinge hakkab aga liigutust segama. Lihased muutuvad jäigemaks, liigutus kaotab sujuvuse ja koordinatsioon ei ole enam sama, mida sportlane treeningul tunneb.

Seda näeb hästi aladel, kus tehnika peab olema täpne. Kui käsi on pinges, võib vabavise muutuda lühikeseks. Kui õlad lähevad lukku, muutub jooksusamm kangeks. Kui löögiliigutus tehakse üle jõu, kaob ajastus. Sportlane kulutab rohkem energiat enne liigutust, liigutuse ajal ja pärast seda.

Teine suur muutus toimub keskendumises. Erutuse kasvades muutub tähelepanuväli kitsamaks. Korvpallur võib jääda vaatama ühte vastast ega märka enam kogu väljakut. Samas võib kitsam tähelepanu olla kasulik olukorras, kus ülesanne ise on väga kitsas: näiteks golfilöök või vabavise.

Mis siis tegelikult juhtub? Madala erutuse korral võib tähelepanu olla liiga lai. Sportlane märkab liiga palju: publikut, heli, vastase näoilmet, treeneri liigutust. Kõrge erutuse korral võib tähelepanu minna liiga kitsaks. Hea sooritus sünnib sageli nende kahe vahepeal.

Optimaalne tase on isiklik

Umbes pool sajandit tagasi arvati, et mida suurem erutus, seda parem tulemus. Hilisem kogemus ja uurimistöö on näidanud, et seos ei ole nii sirge. Igal tippsportlasel võib olla oma optimaalne võistlusärevuse tase, mille juures ta teeb parimaid tulemusi.

Ühel sportlasel on see tase kõrgem, teisel madalam. See hõlmab nii muretsemist, põnevust ja ootusärevust kui ka kehalisi märke. Kui võistluseelne ärevus jääb sellest tasemest palju madalamaks, võib sportlane olla loid. Kui see läheb palju kõrgemaks, võib sooritus laguneda.

Mida teha, kui võistlusärevus segab?

Esimene samm on märgata, mis sinuga enne võistlust juhtub. Kas käed higistavad? Kas hingamine läheb lühikeseks? Kas mõtted hüppavad tulemuse, vastase ja võimaliku vea vahel? Selline märkamine ei ole nõrkus. See on info.

Teine samm on leida oma tavaline muster. Mõni sportlane vajab rahunemist: aeglasem hingamine, lühem soojendus, tuttav rutiin, vähem kõrvalist juttu. Mõni vajab hoopis erutuse tõstmist, eriti kui võistlus venib ja tekib tüdimus. Siis aitab aktiivsem soojendus, kindel muusika või teravam enesekõne.

Kolmas samm on muuta tähendust, mille sportlane ärevusele annab. Kui ta ütleb endale „ma olen närvis, järelikult läheb halvasti”, hakkab keha seda lugu uskuma. Kui ta ütleb „mu keha valmistub pingutuseks”, on sama tunne hoopis kasutatav. See on väike sõnastuse muutus, aga võistlusel võib see olla suur vahe.

Treeneril on siin suur roll. Ta ei pea sportlasele ütlema, et „ära pabista”. See käsk töötab harva. Parem on õpetada, et mõningane erutus ja ärevus on spordi loomulik osa. See näitab, et võistlus läheb korda ja keha kogub jõudu pingutuseks.

Praktilised võtted enne starti

• Pane tähele, kas sinu ärevus on peamiselt mõtetes või kehas. Lahendus sõltub sellest.
• Kasuta sama võistluseelset rutiini, mida oled treeningul harjutanud. Uus nipp stardipäeval tekitab tihti rohkem müra.
• Kirjelda tunnet neutraalselt: „pulss on üleval”, mitte „ma lagunen ära”.
• Vali üks tehniline märksõna, millele soorituse ajal keskenduda. Näiteks „pehme käsi”, „pikk samm” või „rahulik hingamine”.
• Pärast võistlust kirjuta üles, milline ärevuse tase aitas ja milline segas. Nii tekib aja jooksul sinu isiklik kaart.

Psühholoogiliste testidega on võimalik võistluseelse ärevuse taset ka täpsemalt mõõta. Kui samal ajal jälgida tulemusi, saab paremini aru, millise seisundi juures sportlane kõige paremini esineb. Suur kasu ei tule ainult mõõtmisest, vaid sellest, et sportlane õpib oma seisundit teadlikult reguleerima.

KKK: võistlusärevus ja sport

Kas võistlusärevus on alati halb?

Ei ole. Mõõdukas võistlusärevus võib aidata kehal ja meelel pingutuseks valmis saada. Halb on see siis, kui ärevus läheb sportlase jaoks liiga suureks või kui ta tõlgendab iga märki ohuna.

Kuidas aru saada, kas ärevus on liiga kõrge?

Vaata sooritust. Kui liigutus muutub jäigaks, tähelepanu kitseneb vales kohas, otsused lähevad rabedaks või energia kulub enne starti ära, võib tase olla liiga kõrge.

Kas treener saab sportlast aidata?

Jah. Treener saab aidata sportlasel ärevust normaalseks pidada, luua kindla võistluseelse rutiini ja õpetada, kuidas erutust vajadusel kas langetada või tõsta.

Autor: Aave Hannus”;i:15;s:14:”Tartu Ülikool

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.