Suur mees…
Kui ma teisipäeva hommikul kell pool kümme kooli jõudsin, olid teised õpetajad juba valmis sätitud. Olid valmis sätitud ja puudu olin vaid mina. Võtsin kiiruga üleriided seljast, vaatasin korraks peeglisse, silusin paar korda juukseid ja tormasin sündmuspaika. Nimelt, koolis oli fotograaf ja toimus koolipildistamine. Kui ma lõpuks nähtavale ilmusin, olid kõik juba kokku kogunenud ja paigas. Fotograaf tegi ka viimaseid seadistusi ja kõik võis alata. Kui ma nurga tagant nähtavale ilmusin kiirustasid kolleegid mind rõõmsalt tagant ja fotograaf hüüatas: “Noh, ei olegi see mees nii suur midagi!” Ehk siis lahtimõttestatult, ilmselt kaaspedagoogid olid eelnevalt rääkinud, et veel ei saa peale hakata, kuna puudu on veel üks õpetaja, SUUR kehalise kasvatuse õpetaja.
See lugu on vaid üks väga paljudest ja ilmselt ei ole vaja kahelda selles, et nii mõnigi kaasvõitleja on sääraseid arusaamu korduvalt kogenud. Iga kord, kui ma midagi sellist kogen, siis saan ma sisemiselt pahaseks, päris ausalt. Ma mõtlen, et mis asi on suur. Kui suur on suur? Millist suurust te siis näha tahate? Kuna ma olen kulturist, kulturismivõistlustel võistelnud, kas ma pean siis külg ees ustest sisenema ja väljuma? Kui te tahate suurt inimest näha, siis vaadake neid 400 kg – seid ameeriklasi, kes on ennast nii suureks õginud, et ei suuda enam oma jõududega taguotsagi pühkida. Vot see on suur inimene. Inimesed segavad ära tavalise absoluutse suuruse ja sportliku suuruse.
Mul on vend, vend Silvar, kes on enamus ajast minust 7 – 10 kg raskem. Väliselt, visuaalselt, riietega on ta minust mõnevõrra selgelt suurem. Tal on hea lihasmass, kuid kahtlemata ka mõnevõrra suurem rasvaprotsent. Milleni ma jõuda tahan, on see, et nii mõnelgi koosviibimisel spordist kaugemal seisvate inimestega on tekkinud diskussioonid, et mina olen ikka kuidagi väiksem ja kui vend kulturismis võistleks, siis võiks ta ilmselt mind võita ja üldse edukamgi olla kui mina. See on inimeste arusaam kulturismist. Piisab välisest visuaalsest suurusest ja asi paigas. Ilmselgelt on kogu see ala tavainimese jaoks väga võõras teema. Teema täis segadust, vastuolusid ja igati soodne pinnas igasuguste väärarusaamade ja müütide tekkeks. Üks asi on selgelt see, et tavainimese teadvuses on pildid ajakirjandusest ja võistluslavalt ning kui ma 24/7 selline ei ole nagu võistluslaval, siis on mingi jama. Mees nagu vahest on suur ja vahest jälle ei ole. Ma tahaks tegelikult ise ka teada, olen ma siis suur või väike mees? Ilmselt on nii, et kui seisavad kõrvuti kaks täiesti ühepikkust meest, siis tavainimest rasvaprotsent ja keha koostise kvaliteet suurt ei huvita. Mis ei huvita, ilmselgelt, sellest ei saada aru. Ka oma sugulastele sünnipäeva lauas olen selgitanud, et jah, vend on minust 7 – 8 kg küll raskem, mis lisab talle riietega visuaalset suurust, kuid kui me läheks koos kohe praegu võistluslavale, siis mina oleks lavalt näha, tema “kaoks ära”.
Mina olen küll veidi kergem, kuid rasvaprotsent on öö ja päev, see ongi kvaliteedi märk. Huvitav ongi see, et kui muidu öeldakse, et kvaliteet maksab, siis miks mehe suurust määratledes keegi kvaliteeti ei märka ja see kahe silma vahele jäetakse? Seda rasvaprotsendi juttu võidki muidugi ajama jääda, keegi sellest niikuinii aru ei saa.
Kui ruumi siseneks kaks meest, Kiivikas ja Murumets, mõlemad T–särkides, siis välismaistest tavainimestest koosnev auditorium, neid mehi tundmata pakuks ilmselt ühehäälselt, et kulturist on Murumets ja millega Ott tegeleb… kahjuks ei oskagi arvata, äkki on sportvõimleja? Tavainimesele loeb väline visuaalne suurus ja see on ilmselt kõik. Samas jällegi, kui võtta needsamad kaks, Muru ja Ott ja panna lavale, grimmituna ja võimsa valguse alla, siis Murumets kaoks ilmselt ära. Mis sest, et kaaluvahe võib – olla neil meestel koguni 30 – 40 kg.
Paar päeva tagasi sain ühelt naisõpetajalt repliigi, et ma pidavat nüüd hoopis kuidagi nii väike olema. Suur, väike…väike, suur…võta sa nüüd kinni, milline sa siis tegelikult oled. Ma ei osanud selle peale muud vastata, kui, et minu alal on kvaliteet see, mis maksab. Võin ennast rahulikult 110 kg – seks ka süüa, kuid siis on sooned ja kiud kadunud ning võistlustel see head tulemust ei too. Pealegi, et kaalu kontrolli all hoida, üritan iga päev 20 km ratast sõita.
Täiesti omaette olukordade kategooria on veel see, kui keegi tuleb minu säärega võrdlema oma säärt, oma reit või kätt. No, võib ju võrrelda, aga siis teeme seda sama rasvaprotsendi juures. Kui reie ümbermõõtu võrdlevad omavahel mehed, kellest ühe rasvaprotsent on 11 ja teisel 28 või 32, siis ausalt öldes ei ole siin midagi võrrelda. See on enam vähem sama, kui võrdlevad kaks sama rasvaprotsendiga meest, kuid üks mõõdab oma käe või jala ümbermõõtu kampsun seljas või püksid jalas.
Kokkuvõttes, raske on nende tavainimestega, ei saa nad suurt kahjuks midagi sellest kulturismist aru. Eks see on ühelt poolt ka arusaadav, kuna kulturism on omamoodi ala. Aga ausalt, mind häirib see. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei häiri ja arvan, et ükski selle ala viljeleja ei jää tegelikult ükskõikseks, kui öeldakse, et sa oled suur või sa oled väike. Lihtsalt, kes seedib seda kergemalt, kes raskemini. Aga nagu ütlesin juba enne, eks need segased arusaamad ongi müütide taimelava. Kui öeldakse, et sa oled kulturist, siis eeldatakse, et sa näed samasugune sooniline ja kiuline isegi une pealt välja.
Selline mõtisklus sedakorda.
Autor: Janar Rückenberg