Ilus teooria… I osa

Treening  |  05.01.12  |  tekst: Janar Rückenberg  |  fotod:  |  Kommenteeri

Elus on tihti nii, et mõni asi kõlab teoorias suurepäraselt ja on justkui toimiv, kuid üritades neid teoreetilisi plaane praktikasse rakendada, siis tõdeme, et see võib osutuda enam kui võimatuks. Jõutreening oma metoodikate ja lähenemistega ei ole selles osas erand. Olles ise tõsisemalt jõusaalitreeningutega tegev juba peaaegu seitseteist aastat, olen mõningates asjades, mis toimivad ja mis mitte, üsna kindlal seisukohal. Räägin täna lähemalt korduse sooritamise kiirusest või seeria tempost.

3-0-2-0
4-0-2-3
3-2-2-5
4-0-3-0
3-2-4-0
5-0-1-2
4-2-1-0
5-0-1-0
3-1-1-0
4-2-1-3

Tõin välja terve rea salapärasena tunduvaid numbrilisi kombinatsioone. Ent, kes treeningualast kirjandust lugenud, see teab kohe, millega tegu. Tegemist on seeria tempoga ehk üleskirjutusega, läbi mille on täpselt määratletud, millise kiirusega ajaliselt tuleks seeria igat kordust ja nende korduste erinevaid faase sooritada. Võtame näituseks esimese skeemi 3-0-2-0, kus 3 sekundit peaks kuluma raskuse langetamisele või järelandvale faasile, pausi ekstsentrilise ja kontsentrilise faasi vahel ei ole ehk 0 sekundit, raskuse kontsentrilisele faasile peaks kuluma 2 sekundit ning viimane 0 sekundit tähendab, et pausi ei peaks olema ka peale kontsentrilist faasi ja enne uut järeleandvat faasi. Ühelt poolt äärmiselt hea, et treening on sedavõrd detailideni reguleeritav, mis saaks treeningu ülesehitamise ja juhtimise protsessis olla veel parem, kui iga viimsegi kui nüanssi fikseerimine. Aga, välimus võib olla petlik, ma väidan, et see (korduse sedavõrd detailne lahtikirjutamine) on asi, mis väga paljudel juhtudel tegelikult praktikas absoluutselt ei toimi. Päris kindlasti ei toimi. Enne veel, kui räägin, miks tempo skeemide järgimine praktikas absoluutselt ei tööta lisan, et kusjuures, on päris palju treenereid, kes kasutavad neid tempo skeeme ja panevad peaaegu, et iga harjutuse taha oma kavas. Üks sellistest on ka suur guru Charles Poliquin, kes armastab selliseid tempo üleskirjutusi väga ohtralt kasutada.

Aga, hoolimata sellest, et ka selline mees neid kasutab, jään ma selle juurde, et nende skeemide rakendamine praktikas on äärmiselt tülikas, raskendatud ja praktiliselt, et võimatu. Olen neid asju küll ja veel ka omal kehal proovinud ja ei saa nende järgi treenida. Miks? Põhjuseid on mitmeid.

Esiteks, ma väidan seda, et inimene ei ole võimeline 1 – 2 sekundilist erinevust pingutuse käigus absoluutselt adekvaatselt tajuma. Seda on lihtne teostada, kui panna harjutaja tegema üht harjutust näiteks kolme erineva korduse kiirusega. Võtame näiteks surumine lamades. Ühel juhul tuleb see teha skeemi järgi 3-0-2-0, teisel korral palume harjutajal teha seeria korduste kiirusega 3-1-1-0 ja kolmandal juhul 4-0-3-0. Ma arvan, et need kolm sooritust üksteisest väga palju ei saa erinema. Väga raske on töö käigus, pingutuse käigus tajuda ja reguleerida, et “ma teen kindlasti selle ekstsentrilise faasi just 2 sekundiga, mitte 4 sekundiga”. Arvan, et paljudel puudub võime sedavõrd väikeste aegade vahe korral seda aegade vahet üldse eristada.

Teiseks, selliseid trenne on üksi absoluutselt võimatu teostada. Koguaeg peab olema keegi stopperiga kaasas. Üksi ei ole võimalik selliseid seeriaid ja korduseid küll teha. Mina ei suuda küll eristada, kas ma langetasin kangi kolme või viie sekundiga. Sellist abimeest või treeningpartnerit annab kõrvale aga leida, kel sinuga on aega terve trenn mässata. Samas, kui need numbrid juba on antud, siis peaks ju ka neid järgima.

Kolmandaks, “kordusel” ja “kordusel” on kindlasti väga tuntav vahe. Ent, sedavõrd detailne lähenemine praktikas siiski ei toimi. Leian, et meil on soorituse kirjeldamisel või korduste tegemisel mõttekas rääkida üldiselt stiilis, kas “negatiivid”, “rõhutatud negatiivid”, “plahvatuslikud kordused”, “klassikaline korduse kiirus” jne.

Veelkord, mida detailsemalt meil treeningu parameetritega on võimalik manipuleerida, seda parem, kuid arvan, et seeria tempo üleskirjutuse täpne järgimine saab toimida vaid labori tingimustes, mitte reaalses elus.