2. detsember 2012

Käesurumissport ehk armwrestling – tehniline ning mitmekülgne spordiala

Käesurumist kui rahvaspordiala teavad vist enamus, kes kuskil kunagi pidudel ning koosviibimistel käinud. Ikka leidub inimesi, kes tahavad rammu katsuda ja tavaliselt leidub ka laud kus siis kätt suruda paarilisega.

Hommikul siis tavaliselt ikka käsi haige ning halvemal juhul ka vigastus, kuna soojendusega ei hakka keegi vaeva nägema. Kuid see käesurumine, mida ehk telerist näinud oleme näinud erineb kardinaalselt ning isegi spordi nimi käesurumine ei sobi professionaalsele spordile võibolla kõige paremini, kuna käesurumine ei põhine surumisel.

Mis toimub professionaalses käesurumises on hoopiski vastase käe üle kontrolli saavutamine. Siin kohal on märkimisväärse tähtsusega randmetugevus ja paindlikkus. Lisaks toimub pidevalt enda poole tirimine ja sellepärast ka Ameerikas kutsutakse surujaid tihti ka Tõmbajateks (Pullers). Seega töötavad hoopiski seljalihased, biitseps, käsivars.

Samuti ei tohiks ära unustada jalgu, kuna professionaalne käesurumine toimub püsti seistes (va puuetega inimesed). Jalg, mis asetseb eespool, peaks alati olema samal pool käega, millega surutakse. Näiteks, kui surutakse parema käega, peaks olema parem jalg eespool vasakust jalast.

Surumine toimub koos kehaga – ehk siis tuleks enda ette moodustada õlgade laiune kast kust käsi ei tohiks oluliselt väljapoole jääda. Ehk siis teisisõnu – sinna, kuhu läheb käsi, peaks minema ka keha, isegi kaotusseisus.
Käesurumises on tegelikult mitmeid erinevaid tehnikaid, mida kasutada ning vastast üllatada.

[pilt=8365]

Põhiliselt liigituvad need:
Toproll ehk siis “outside” liigutus
Hook ehk siis “inside” liigutus
Press ehk siis triitsepsiga surumine , mis on ainukene tehnika kus reaalselt surutakse.
Lisaks kasutatakse väljatoodud tehnikate variatsioone.

Kiirus ja reaktsioon on tähtis
Tõenäoliselt igaühe jaoks, kes hakkab tegelema professionaalse käesurumisega tuleb üllatuseks see, et enamus matše lõppeb lihtsalt ühe karjatusega – umbes nagu võitluskunstides purustatakse laudu või kive. See eeldab muidugi seda, et üks võistlejatest on parema reaktsiooniga, või siis jõupoolest märkimisväärselt üle.

Põhi käesurumisreeglid:
1. Küünarnukk peab kogu matši ajal säilitama kontakti küünarnuki padjaga.
2. Teine käsi peab olema kontaktis vastava selleks mõeldud kinnihoidmis pulgaga (peg).
3. Matši alustades peavad mõlema võistleja randmed sirged olema.
4. Võistleja käsi alates randmest ei tohi sattuda kontakti tema enda kehaga.
5. Kui käes lahti libisevad, seotakse need vastava rihmaga kinni.
6. Võit loetakse kui vastase käsi on surutud pin padja vastu või selle tasapinnani.

Tulemas: [url=http://www.fitness.ee/uudis/4807/saaremaa-lahtised-kaesurumisvoistlused-2013]Saaremaa Lahtised Käesurumisvõistlused 2013[/url]

Kuna inimestel on palju erinevaid traditsioone ning arvamusi sellest spordialast, siis tooks välja mõningad küsimused ning arvamused, mis on tekkinud.

Teine käsi selja taha!
Miks on tehtud käesurumislaual kinnivõtmis kohad (pegs), kust teise käega kinni hoida. Kuna muidu ei oleks võimalik suruda lihtsalt. Kehakaal hakkab liiga suurt rolli mängima ning kuna profi käesurujatel vägagi tugevad käed, siis nad lihtsalt lükkaksid ennast sealt laua tagant minema (umbes nagu üritad seina lükata kätega – selle asemel lükkad hoopis ennast seinast eemale).

See nüüd küll aus ei ole
Mõlemale võistlejale on antud võrdsed tingimused – küünarnukid peavad säilitama kontakti küünarnukipadjaga ning enda keha ei tohi enda käega randmest alates kontakti sattuda. Matši alguses on sirged ka mõlema võistleja randmed.
See pole käesurumine, vaid kehaga surumine.
Kehaga suunatakse kätt, samas käsi, ranne säilitab siiski nõrgima lüli antud spordialas, kuna tegemist väikeste lihasgruppidega. Kui ranne peaks järgi andma, siis pole ka kehaga väänlemisest kasu.

Selg sirgeks!
Ei ole keelatud selga sirgelt hoida, kuid samas on käsi tugevam ning keha rohkem üks tükk, kui õlad on veidi ette poole viidud.

Selle väikse vennikese käe surun küll maha…
Ala on tehniline ja peab mõtlema – ainult toorest jõust ei piisa. See võib tunduda ebaaus kui vastane rakendab mingit tehnikat mis talle võidu toob, kuid samas pole keelatud ka teisel võistlejal seda rakendada. Tänapäeva käesurumist võib võtta kui väikest võitluskunsti- ainult, et ilma peapõrutuste ja knockout-ideta. Ei hakka ju poksiski vastast süüdistama kui ta mõne ootamatu löögi teeb.

[pilt=8364]

Käesurumise juures on ka väga tähtsal kohal turvalisus, et ei tekiks vigastusi, mis valesti surumise juures võivad tekkida. Näiteks ei tohiks surumise ajal pilku kätelt ära keerata ega kätt palliviske positsiooni viia. Üldjuhul peatab kohtunik matši ning annab vea surujale, kellel ohtlik positsioon tekib.

Lõpetuseks tahaks veel mainida, et käesurumine on sport, milles on väga osavad ka õrnemasoo esindajad ning samuti ei tähenda vanus midagi, kuna on maailmameistreid ka üle 45 aastaste hulgas. Ühesõnaga kunagi pole hilja alustada käesurumisega.

Tulemas: [url=http://www.fitness.ee/uudis/4807/saaremaa-lahtised-kaesurumisvoistlused-2013]Saaremaa Lahtised Käesurumisvõistlused 2013[/url]

Autor: Eesti Käesurumisspordiliit