Varia

Ma ei tahagi normaalne olla…

Varia  |   |  tekst:  |  fotod:  |  Kommenteeri

Kas pole nii, et igasugust uudsust, edasiminekut ja muutusi samastatakse tihtipeale arenguga. Näiteks elanikkonna elukvaliteedi arengust on sageli toodud, kui mitu autot on inimese kohta, kuidas on riik kaetud netivõrgustikuga või millisel tasemel on mobiilside. Need on vaid ükskud näited. Pidev tormijooks nõndanimetatud uudsuse suunas ja justkui edasiminek on tajutav ning nähtav ka otseselt tavainimese enda seisukohast. On vist juba standard, et igal inimesel peab olema sülearvuti, nutitelefon ja veel kolm digividinat, vastasel korral oled ajast mahajäänud.

Kas see ikka on nii ja kas selline areng ning progress on meile alati ja lõputult kasulik? Mida mina näen, on see, et näiteks mobiiltelefonid on tänasel ajastul kõike muud kui vahendid, millega saab rääkida. Tundub, et helistamise funktsioon on viimane, mida sellest vidinast vajatakse. Eriti hästi avaldub see noorte puhul. Mis me räägime noortest või teismelistest. Masendav on vaadata, kuidas juba algklasside õpilastel on vägevad puutetundlikud nutitelefonid. Mõne puhul jääb mulje, et ilma selle väikese vidinata ei olda ega suudeta olla isegi mitte viit minutit. Mängitakse, blingitakse, kuulatakse muusikat, istutakse tundide ajal facebook’is jne, ühesõnaga tegemist on lihtsalt väga kalli mänguasjaga. Ja mina vaatan ning mõtlen, milleks on 2. – 3. klassi titadel sellised kallid lelud. Milleks? Kusjuures, jätkub raha selle kalli, kuid tegelikult ebavajaliku elektroonilise instrumendi soetamiseks, ent suusatundides seistakse kaks kätt taskus minu ees ja nenditakse, et “mul ei ole suuski”.

Aga, mis seal imestada. Järjest enam tundub mulle, et kui sul ei ole iPad’i, läpakat, iPod’i, mp 3 mängijat, nutitelefoni ja facebook’i kontot, siis sa ei ole tänapäeval enam täisväärtuslik või normaalne inimene. Nimetatud vidinad oleks nagu näited digitehnika arengust ning nende massiline levik inimeste igapäeva ellu oleks samuti justkui elukvaliteeti edendavad. Pole kahtlust, et see ongi nii, ent pole ka kahtlust, et kõne all olev trend saab kasulik, arendav ja edendav olla mingi piirini. Mäletate, nii nagu oli tule ja veega, nagu ühes oma varasemas kirjutises mõtisklesin. See piir on minu arvates juba saavutatud ja kui rääkida noortest, siis ületatudki. On näha, et parallelselt digirevolutsiooni kasutegurite nautimisega on kaasaja inimene kõigest sellest ka juba väga tugevas sõltuvuses.

Kusjuures verinoortest suhteliselt eakate inimesteni välja. Tegelikult täiesti haige maailm, kui süviti analüüsima hakata. Minu nägemuses samastub kaasaja “läbinisti modernne” digiinimene järjest enam hingevaakuva ja väga raskes seisus oleva voodihaigega. Inimesega, kelle eluliselt oluliste funktsioonide tagamine sõltub tilgutitest, hingamisaparaadist, südametöö stimulaatorist jne. Kõik need vahvad digividinad ongi nagu needsamad intensiivravi vahendid, millest sõltub lamava, jõuetu ja kahanevate funktsioonidega inimese funktsioneerimine ja ellujäämine. Läpakas on nagu hingamisaparaat, ilma milleta ei ole võimalik normaalselt funktsioneerida, sest sealt saadavad facebook ja teised sarnased keskkonnad asendavad ju õhku. Lisaks eelpool kirjeldatule süvendavad aina uuenevad digitaalsed lelud pealiskaudsust ja süvenemisvõimetust. Üks klõpsimine, toksimine, chattimine, messimine, kommimine, postitamine ja ühelt lehelt teisele hüppamine. Kõigele on vaja ju koguaeg reageerida, kõigega tuleb ju koguaeg kaasas käia ja kursis olla. Aga öelge mulle, kui palju jääb sellest virtuaalsest melust aega üle väärtuste loomisele, tõsiste teadmiste omandamisele ja sisulistele asjadele? Ma ise vastan, ei jäägi aega! Kogu see olukord kujundab noort inimest ja uskuge mind, kandub üle isiksuse olemusse ja omadustesse tervikuna.

Ja loomulikult, e-raamatud veel ju puuduvadki, sest siis oleks lastel ju veel hõlpsam kohustuslikku kirjandust süvenenult mitte lugeda ning kokkuvõtteid tõmmata ja vahetada.

Selguse hetk tabas mind tegelikult juba 2011. aasta märtsikuul, kui käisin Tallinnas ADAMS’i programmiga liitumas. Kutsel sellele väikesele üritusele seisis, et “kaasa võtta laptop arvuti”. Mõtlesin juba siis, et tundub, et “läpakas” ongi siis vist ka nii tavaline, et kõigil peab see kohe kaasa olema võtta. Siinkohal, ei midagi halba ega isiklikku ürituse organiseerijate ja asjaosaliste suunas, kuivõrd kujunenud trendide suunas üldiselt. Mis seal ikka, minul ei olnud võtta, kohale läksin ikkagi. Ja oh imet, olidki kõigil läpakad kaasas ja nina ees, olin ainus, kel sülearvutit ei olnud. Sellest polnud muidugi lugu, kuna kellegil oli neid veel ülegi ja mulle sigitati ikkagi kuskilt ka üks nina ette. Aga, mõte oli tõepoolest juba siis, et “mida kuradit, kõigil ongi tõesti kohe see sülearvuti võtta?”

Niisamuti on mobiiltelefonidega. Olen hakanud mõtlema, et “mida asja, 15 aastat tagasi sai ilma mobiilita täiesti täisväärtuslikku elu elatud ja nüüd oleme muutnud ennast sellest vidinast sedavõrd sõltuvaks”. Ei ole võimalik, et ilma mobiilita tõesti ei saa enam, ei ole võimalik. Mõtlen nii, et kui see, et kõigil on mobiilid, iPod’id ning läpakad ongi tänapäeva inimese normaalsuse tundemärk, siis ausalt, aina enam tunnen, kuidas ma vist ei tahagi normaalne olla.

Seoses sellega ongi mul hetkel käsil võõrutusperiood, mil üritan 23. jaanuarist kuni 24. veebruarini olla telefonitsi mittekättesaadav. Vaatame, mis sellest välja tuleb. Siiani on väga hea ja rahulik olnud ning enesetunne ei olegi väga ebainimlik.

Ma ei väidagi, et need vidinad on mõttetud ja et me üldse ei vaja neid. Ent, päris kindlasti ei vaja me neid nii palju ja me ei tohiks nendest sedavõrd sõltuvuses olla, nagu me järjest rohkem kahjuks oleme. Tekib tunne, et lihast ja luust inimene on ka varsti selline, et kui “tõmbad juhtme seinast välja” (võtad mobiili, läpaka, iPod’i ära), siis jäädakse raskelt haigeks või surrakse suisa ära.

Annan endale aru, et igal ajastul on midagi sellist olnud. Räägime me kas pimedast keskajast, mil pistoda või mõõk vööl olid elementaarsed või metsikust läänest, kus revolver tegi mehest mehe. Aga olgem ausad ega selline olukord ka väga normaalne ja tervislik ei olnud!


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 

Atarashii Naginata - uus spordiala?

Varia | 

Atarashii Naginata - kas uus spordiala? Eestis on spordialaga tegeletud kõigest paar aastat, kuid spordiala ise on juba mitme sajandi…


Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…