Kas areng teeb meist normaalse inimese?

Areng kõlab uhkelt, aga iga uus vidin ei tee elu paremaks. See lugu küsib lihtsa küsimuse: kas sülearvuti, nutitelefon ja pidev online-olek on päriselt normaalne elu või lihtsalt harjumus, millest on raske lahti lasta?

Areng ei ole alati parem elu

Kas pole nii, et uudsust ja muutust peetakse tihti automaatselt arenguks? Räägitakse, mitu autot on inimese kohta, kui kiire on internet või kui hea on mobiilside. Need on mugavad mõõdikud. Aga need ei näita alati, kas inimene elab rahulikumalt, targemalt või tervemalt.

Minu jaoks on see piir digividinate puhul järjest hägusemaks muutunud. Ühest küljest on sülearvuti, telefon ja internet kasulikud tööriistad. Teisest küljest on tunne, et ilma nendeta ei olda enam justkui täisväärtuslik inimene. Kui sul ei ole iPad’i, läpakat, iPod’i, mp 3 mängijat, nutitelefoni ja Facebook’i kontot, siis vaatab maailm sind veidi imelikult.

Ausalt öeldes ei tundu see mulle enam päris terve. Eriti siis, kui juba algklasside lastel on käes kallid puutetundlikud telefonid. Mõni ei suuda selle väikese ekraanita olla isegi viit minutit. Mängitakse, kuulatakse muusikat, istutakse tundide ajal Facebook’is ja reageeritakse igale piiksule.

Ja siis seisab sama laps suusatunnis kaks kätt taskus ning ütleb: “mul ei ole suuski”. Küsimus ei ole ainult rahas. Küsimus on selles, mida me peame vajalikuks.

Mida areng meie tähelepanuga teeb?

Digividinad lubavad kiirust, ühendust ja mugavust. Nad annavadki seda. Aga nad võtavad ka midagi vastu: rahu, süvenemise ja oskuse igavust taluda. Kui kogu aeg on midagi toksida, kommenteerida, postitada või kontrollida, siis millal tekib aeg päriselt mõelda?

Lihtne tõde: tähelepanu on piiratud. Kui see on terve päeva killustunud, jääb vähem ruumi teadmistele, lugemisele, treeningule, tööle ja sisulisele suhtlusele. Noore inimese puhul kujundab see ka iseloomu. Harjumus kohe reageerida kandub üle ka mujale. Kannatlikkus väheneb. Süvenemine muutub tüütuks.

Mind häirib kõige rohkem see, et moodsast inimesest saab vahel nagu aparaatide küljes olev haige. Läpakas on nagu hingamisaparaat. Telefon on nagu tilguti. Kui ühendus katkeb, tekib paanika. Justkui tõmbaks keegi juhtme seinast välja ja inimene jääks kohe väga haigeks.

Ma ei ütle, et tehnika on mõttetu. Ei ole. Telefon võib päästa aega, aidata tööd teha ja hoida inimesi ühenduses. Aga kas me vajame seda nii palju, nagu praegu tundub? Selles ma enam nii kindel ei ole.

Kuidas digisõltuvust päriselt märgata?

Esimene märk on lihtne: sa ei oska enam olla kättesaamatu. Kui telefon jääb koju, tekib ebamugavus. Kui sõnumile ei vastata kohe, hakkab peas tööle väike ärevus. Kui õhtul vaikust ei talu, otsid jälle ekraani.

Selguse hetk tabas mind juba 2011. aasta märtsikuul, kui käisin Tallinnas ADAMS’i programmiga liitumas. Kutsel seisis, et kaasa tuleb võtta laptop arvuti. Mõtlesin juba siis: kas läpakas ongi nii tavaline, et kõigil peab see kohe võtta olema?

Minul ei olnud. Läksin kohale ikkagi. Ja oh imet, kõigil olidki läpakad kaasas ja nina ees. Mina olin ainus, kel sülearvutit ei olnud. Sellest polnud suurt häda, sest kellelgi oli neid veel ülegi ja mulle leiti ka üks. Aga mõte jäi kummitama: kas see ongi nüüd normaalne?

Sama lugu on mobiiliga. 15 aastat tagasi sai ilma mobiilita elada täiesti täisväärtuslikku elu. Nüüd käitume tihti nii, nagu ilma selleta ei saaks päevagi hakkama. Tegelikult saab. Lihtsalt ebamugav on, sest harjumus on tugev.

Areng vajab piire, mitte paanikat

Seoses sellega võtsin ette väikese võõrutusperioodi: 23. jaanuarist kuni 24. veebruarini püüdsin olla telefonitsi mittekättesaadav. Vaatame, mis sellest välja tuleb, mõtlesin. Algus oli üllatavalt hea. Rahulik. Enesetunne ei olnudki väga ebainimlik.

Selline paus ei pea olema kõigile sama pikk. Mõnele piisab õhtust ilma telefonita. Mõnele nädalavahetusest. Mõni võib alustada sellest, et söögi ajal ei ole ekraani laual. Põhimõte on sama: tehnika peab teenima inimest, mitte vastupidi.

Kui iga vaba hetk täidetakse ekraaniga, siis ei jää ruumi mõtetele, igavusele ega päris vestlusele. Need kolm asja tunduvad esmapilgul tühised, aga tegelikult hoiavad inimest koos. Ilma nendeta muutub elu lärmakaks ja pinnapealseks.

Igal ajastul on olnud oma “normaalsuse” märk. Pimedal keskajal oli mõõk vööl elementaarne. Metsikus läänes tegi revolver mehest mehe. Aga ega see tähendanud, et olukord oleks olnud tervislik. Sama võib juhtuda ka telefonide ja läpakatega.

Kui tänapäeva normaalsus tähendab, et inimene peab olema kogu aeg ühenduses, kogu aeg kättesaadav ja kogu aeg reageerimas, siis ausalt öeldes ma ei tahagi normaalne olla.

KKK

Kas digividinad on alati halvad?

Ei ole. Telefon, arvuti ja internet on head tööriistad, kui kasutad neid teadlikult. Probleem algab siis, kui tööriist hakkab juhtima sinu aega, tähelepanu ja meeleolu.

Kuidas aru saada, et ekraaniaega on liiga palju?

Kui ilma telefonita tekib rahutus, keskendumine on raske ja iga paus viib automaatselt ekraanini, tasub piire seada. Alusta väikese muutusega, mitte suure lubadusega.

Kas areng ja rahulikum elu saavad koos käia?

Saavad küll. Areng ei pea tähendama rohkem seadmeid ja rohkem teavitusi. Mõnikord on kõige moodsam oskus hoopis oskus olla mõnda aega kättesaamatu.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.