Kulturismi maailmameister ja ajalugu

Kulturismi maailmameister ei olnud alguses ainult laval poseeriv atleet. 1955. aasta München näitas hästi, kuidas tõstmine, jõunäitajad ja kehailu käisid veel käsikäes.

See lugu vaatab, kust atleetvõimlemine ehk kulturism tuli, miks Eugen Sandow ja Tommy Kono olid nii tähtsad ning kuidas ala jõudis lõpuks ka Eestisse.

Kulturismi maailmameister: algus tõstesaalist

1955. aasta sügisel toimusid Münchenis järjekordsed maailmameistrivõistlused tõstmises. Rahvusvahelisel tõsteareenil debüteeris ameeriklane Paul Anderson, kes oma enneolematu jõuga tõi raskekaalus selge murrangu. Tema 170-kilose kehakaalu kõrval tõmbas aga tähelepanu hoopis teine vaatepilt.

MM-võistlustele järgnenud üritusel astusid lavale mehed, kelle õlad olid laiad, piht kitsas ja lihased silmatorkavalt proportsioonis. Rahvusvaheline Tõstespordi ja Kulturistika Liit (FIHC) korraldas konkursi ilusaima kehaehitusega atleedi selgitamiseks. Tänapäeva mõistes oli see kulturismi võistlus, aga toonane maailm nägi seda veel tõstespordi kõrvalharuna.

Poseerimisele eelnesid kehalised katsed. Maailma esitõstjad M. Namdjou, T. Kono jt. olid neist vabastatud ja said võistluseta maksimaalse hinde. Just see osutus otsustavaks. Võitjaks kuulutati värske viiekordne maailmameister tõstmises, Ameerika Ühendriike esindanud havailane Tommy Kono. Tema 8 MM-kuldmedalit ja 26 maailmarekordit kolmes kehakaalus said lisa 4 karikast FIHC-i korraldatud kehailu konkurssidelt.

Mis siis tegelikult juhtus? Kulturismi maailmameister võis olla samal ajal ka tipptõstja. Ala ei olnud veel eraldi sahtlis. Jõud, tervis, kehahoiak ja lavaline mulje moodustasid ühe terviku.

Kuidas kulturismi maailmameister kujunes?

Harjutusi raskustega tunti juba iidsel ajal. Indias, Hiinas, Egiptuses ning muistses Kreekas ja Roomas saadi aru, et raskuste tõstmine arendab jõudu ja lihaseid. Raskusi ei tõstetud ainult ühekordseks jõuprooviks. Neid kasutati ka treeninguks.

Üldtuntud on legend kreeklasest Milonist VI sajandil e.m.a. Ta kandnud iga päev seljas vasikat. Vasikas kasvas ning koos sellega kasvas ka Miloni jõud. Lõpuks sai vasikast härg ja Milonist kuulus jõumees. Olümpiamängudel 510. aastal e.m.a. olevat ta kandnud täiskasvanud härga kaks korda ümber staadioni.

XIX sajandi lõpul, kui kaasaegne spordiliikumine hoogu sai, muutusid raskustega harjutused eriti populaarseks. Prantsusmaal, Saksamaal, Austria-Ungaris, Ameerika Ühendriikides, Venemaal jm. tekkisid 80-90-ndatel aastatel raskejõustikuühingud. Venemaal rajas Peterburi arst Vladislav Krajevski esimese raskejõustikuringi 1885. aastal. Seal harjutasid mõnda aega ka Eesti jõumehed G. Lurich, G. Hackenschmidt jt.

Alguses andsid spordihuvile hoogu tsirkuseatleedid. Nende võimsad kehad olid noortele eeskujuks. Harjutati käsikute, sangpommide ja tõstekangidega, mille otstes olid liivaga täidetavad kerad. Esialgu imetleti tohutu jõuga hiiglasi, kuid XX sajandi algul hakati üha rohkem rääkima keha harmoonilisest arendamisest. Kehailu konkursid olid populaarsed ning esikohti võitsid ka Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt.

Eugen Sandow ja body-building

Atleetvõimlemise ehk kulturismi pioneeriks peetakse Eugen Sandowi. Ta sündis 2. aprillil 1867. aastal Köningsbergis. Poisina oli Eugen kõhn ja haiglane, kuid raskustega treening muutis tema elu. Ta koostas endale kindla harjutuskava ning läks hiljem jõustikuprofessor Louis Attila stuudiosse Brüsselis.

Süstemaatiline töö andis Sandowile suure jõu ja harmoonilise kehaehituse. 174 cm kasvu juures kaalus ta 90 kg. Tema mõõdud olid muljet avaldavad: kael 44, rind 122, talje 80, puusad 107, reis 60, säär 44 ja õlavars 44 cm. Need numbrid seletavad, miks temast sai oma aja kehaideaali sümbol.

1893. aastal läks E. Sandow turneele Ameerikasse. Aasta hiljem lahkus Euroopast ka tema õpetaja Attila ning avas stuudio New Yorkis. Nende kahe nimega ongi tihedalt seotud atleetvõimlemise levik. Sandow tundis anatoomiat, jälgis oma keha nõrku ja tugevaid külgi ning esines laval viisil, mis tegi lihaselisest kehast omaette vaatamisväärsuse.

Pärast Ameerika esinemisi avas E. Sandow Inglismaal mitu atleetkooli. Nii kujunes body-building tõstmise ja maadluse kõrvale kolmandaks raskejõustikualaks. Algul liikusid kulturism ja tõstesport siiski lähestikku. Paljud atleedid võistlesid mõlemal alal. Hiljem muutusid treeningmetoodika, inventar ja eesmärgid ning kulturist hakkas järjest selgemalt erinema tõstjast.

Kulturismi organisatsioonid ja suurvõistlused

Atleetvõimlemisest sai peagi rohkem kui lavaline kehailu. Seda nähti ka profülaktilise vahendina tehnikaajastu hädade vastu. FIHC alustas kulturistikaalast tegevust 1949. aastal. FIHC esimesel kehailu konkursil võitis “Mister Universumi” tiitli Ameerika tõstja Steave Stanko, kes oli 1947. aasta kolme tõste kogusummas esimesena ületanud 1000 naela (453,5 kg) piiri.

FIHC ametlike konkursside võitjad olid: 1949 Steave Stanko, 1950 John Farbotnik (USA), 1954,1955,1958 ja 1961 Tommy Kono (USA), 1959 Guy Mierczuk (Prantsusmaa), 1963 ja 1964 Abdel El Guindi (Araabia ÜV), 1965 William March (USA) ja 1966 Robert Gaida (USA).

Samal ajal valiti maailmas veel kahte “Mister Universumit”. Professionaalsed kulturistid kuulusid Joseph Weideri juhitud Rahvusvahelisse Kulturistide Liitu (IFBB). Algus oli 50-ndate aastate algul tagasihoidlik, kuid J. Weider suutis oma organisatsiooni tuua suure osa maailma parimatest kulturistidest. Larry Scott, Harold Poole, Freddy Ortiz, Dave Draper jt. olid kõik IFBB liikmed.

J. Weideri tegevusel oli kaks nägu. Ühelt poolt tõi ta treeningusse metoodilisi uuendusi, kaasas teadlasi, laboratooriume ja vabrikuid ning arendas toidupreparaate ja harjutusvahendeid. Teiselt poolt tõi äri kaasa kõva reklaami. Algajatele lubati vahel rohkem, kui aus treening tegelikult anda suutis.

Inglismaal hakati “Mister Inglismaad” valima kolmekümnendatel aastatel. 1948. aastal loodi Rahvuslik Kulturistide Assotsiatsioon (NABBA), mis hakkas samuti “Mister Universumi” valimisi korraldama. Esimene konkurss peeti koos 1948. aasta olümpiamängudega Londonis. Võitjaks tuli ameeriklane John Grimek.

Ameerika asjaarmastajad kulturistid kuulusid 1880. aastal rajatud Amateur Athletics Union (AAU) alla. Selle organisatsiooni esimese konkursi võitjaks 1940. aastal oli samuti John Grimek. AAU võistlustel nõuti ka kehaliste võimete näitamist. Iga võistleja võis valida spordiala; koht esimese kuue seas oma osariigi edetabelis andis maksimaalse hinde. Tõstespordis sai oma võimeid näidata kohapeal.

AAU-ga olid tihedalt seotud Bob Hoffman ja Peary Rader. Nende ajakirjad “Strength and Health”, “Muscular Development” ja “Iron Man” tutvustasid aastakümneid nii tõstesporti kui ka kulturismi. Viiekümnendatel aastatel tegeles kulturismiga ainuüksi Ameerikas mitusada tuhat inimest. Sealt levis ala Euroopasse, Araabia riikidesse, Indiasse, Jaapanisse ja mujale.

Kulturismi maailmameister ja Eesti lugu

Viiekümnendate aastate lõpul leidis kulturism kandepinna ka sotsialismimaades. Tõuke andis FIHC-i 1959. aastal Varssavis pärast tõstmise MM-võistlusi peetud rahvusvaheline võistlus. Samal 1959. aastal korraldati Poolas kulturistide võistlus. Algul hinnati vaid kehailu, hiljem lisandusid jõuharjutused, võimlemine ja akrobaatilised harjutused.

Poola esimestel võistlustel võitis mitu korda A. Jasinski, kes kaalus 82,5 kg. Ta tegi 195 kg kükki ning saavutas kolme tõste kogusummaks 325 kg. 1962. aastal tegeles Poolas kulturismiga juba 250 000 inimest. Ilmus eriajakiri “Sport Kõigile”. Ala jõudis Saksa DV-sse, Jugoslaaviasse, Ungarisse ja teistesse sotsialismimaadesse. Saksa DV-s jõuti 1964. aastal järeldusele, et ilma võistlusteta ei saavuta kulturism laiemat populaarsust.

Nõukogude Liidus oli kulturismi leviku taga Moskvas elav eestlane Georg Tenno. Tema artiklid innustasid paljusid harrastajaid. Esimesed võistlused peeti 1961. aasta detsembris Sverdlovskis. Korraldamises osales NSV Liidu tõstekoondise peatreener, paljukordne maailmameister Arkadi Vorobjov. Võitis Vladimir Sdobnov.

1966. aasta Moskva kõrgemate õppeasutuste parimate võistlustel tuli võitjaks Viktor Haritonov. Jõukatsetel olid parimad tulemused: lamades surumine 135 kg, biitsepstõste kahega 65 kg, kükk kangiga 230 kg. Moskvas, Kaunases, Vilniuses, Riias, Leningradis ja paljudes teistes linnades tegutsesid atleetvõimlemise rühmad ning toimusid tasulised kursused.

Eestis sündis sõjajärgne atleetvõimlemine samuti tõstesaalides. Juba 1957. aastal levitas Einar Laigna atleetvõimlemise harjutusi oma treeningukaaslaste seas Tallinna “Spartaki” raskejõustikumajas. Tema eeskujule järgnesid A. Laev, P. Lillep, K. Savi jt.

Hiljem jõudsid sihikindla treeninguga heade tulemusteni tõstjatena tuntud Arne Heinlaid ja Andrei Pisk, maadlejatena Tiit Madalvee, Georg Vassiljev jt. 1966. aasta maikuus Tartus peetud võistlustel tuli teiste oma linna entusiastide hulgas võitjaks Arne Heinlaid. Ta oli surunud lamades 155 kg ja kükkinud 210 kg. 25 aastase noormehe mõõdud olid 1966. aasta mais: pikkus 173 sm, kaal 79 kg, rind 115 sm, kõht 79 sm, biitseps 43 sm.

Sama aasta sügisel võitis Arne Heinlaid esikoha ka Tallinna võistlustel. Edaspidi hakkasid Eesti kulturismis ilma tegema Indrek Otsus, Olev Annus jne. Eriti hoogsalt arenes ala 1980. aastatel. Esile kerkisid Ain Paavo, Pavel Kossenko, Jevgeni Selnihhin ning naistest Merike Madar, Inna Uit, Kersti Põder. Üheksakümnendatel tõusid esile Marek Kalmus ja Ott Kiivikas.

Eesti parimad kulturistid ja tiitlid

Lihtne tõde: kulturismi ajalugu ei koosne ainult organisatsioonidest. Selle teevad elavaks inimesed ja nende tulemused.

• OLEV ANNUS — 1973-1979 Eesti NSV absoluutne meister; 1976-1979 NSVL mitteametlik meister; 1986 Euroopa meister IFBB amatööride liigas; 1987 Maailmameister NABBA amatööride liigas; 1987 Mister Universum NABBA elukutseliste liigas; 1991 Maailmameister NABBA elukutseliste liigas; 1995 Mr Olympia veteranid 5. koht.
• AIN PAAVO — Kolmekordne Eesti meister; 1991 Euroopa meister IFBB amatööride liigas.
• INDREK OTSUS — 1980-1992 Kümnekordne Eesti meister; 1980,1981,1991 Eesti absoluutne meister; 1991 ILBB EM võistlustel 2. koht.
• INNA UIT — 1990-1991 Kahekordne Eesti absoluutne meister; Kahekordne NSVL meister; 1990 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht; 1990 IFBB Maailma meistrivõistlustel 10. koht; 1991 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht; 1991 ILBB EM võistluste absoluutne võitja; 1995 IFBB Euroopa meistrivõistluste 1. koht; 1996 IFBB Maailmameistrivõistluste 1. koht.
• MAREK KALMUS — 1995 Eesti absoluutne meister; 5 x Eesti absoluutne karikavõitja; 2001 WFF Euroopa meister fitnessis; 2002 WFF Maailmameistrivõistlused II koht fitness.
• OTT KIIVIKAS — 1999-2002 Eesti absoluutne meister; 2001 IFBB Maailmameistrivõistluste 14. koht; 2002 IFBB Euroopa meistrivõistluste 8. koht; 2002-2003 Eesti absoluutne karikavõitja.

Mr Olympia tiitli on läbi aegade võitnud: 1965-1966 LARRY SCOTT, 1967-1969 SERGIO OLIVA, 1970-1975,1980 ARNOLD SCHWARZENEGGER, 1976,1981 FRANCO COLUMBU, 1977-1979 FRANK ZANE, 1982 CHRIS DICERSON, 1983 SAMIR BANNOUT, 1984-1991 LEE MARVIN HANEY, 1992-1997 DORIAN YATES ja 1998-2002 RONNIE COLEMAN.

KKK: kulturismi maailmameister

Mida tähendab atleetvõimlemine ehk kulturism?

Atleetvõimlemine ehk kulturism on raskustega treening, mille eesmärk on arendada lihaseid, kehahoiakut, sümmeetriat ja lavalist vormi. Alguses oli see tugevalt seotud tõstmise ja maadlusega.

Kes oli varane kulturismi maailmameister?

FIHC-i konkurssidel oli üks silmapaistvamaid nimesid Tommy Kono. Ta oli korraga tipptõstja ja kehailu konkursside võitja, mis näitab hästi ala varast nägu.

Millal jõudis kulturism Eestisse?

Eestis hakkasid atleetvõimlemise harjutused levima 1957. aastal Tallinna “Spartaki” raskejõustikumajas. Esimesed võistlused Eesti NSV-s peeti 1966. aasta maikuus Tartus.

Autor: Saatis M.M. kasutatud kirjandus

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.