Noored inimesed, ärge kartke vaeva ja valu…
Ühel teisipäevasel päeval läksin ma koolimajja ja väntasin pärast järjekordset suuremat söömist lihtsalt kaks tundi ratast. Selliste pikemate aeroobsete korral tassin trenažööri jõusaalist ikka oma kabinetti ja panen arvutist, youtube´st seltsiks mõne filmi, et aeg kiiremini sujuks. Tol teisipäeval, 13. augustil sattusin Eesti filmidele ja täpsemalt „Suvele“. Olen seda filmi korduvalt varemgi vaadanud ja see on meie kodumaisest klassikast kindlasti üks mu lemmikutest.
Vaatasin ära terve teose ja filmi lõpuosas tabas mind teatavat sorti äratundmine. Kui tabavalt, kui eluliselt, õpetlikult ja õigesti ütleb ahjust väljaroninud vana apteekrihärra: „Noored inimesed, ärge kartke elu, ärge kartke vaeva ja valu! Ärge kartke võitlust, võideldes kasvab jõud! Pole viga, kui vahel jääte alla võitluses eluga. Tähtis on, et saate võitu iseenese eest. Siis vaatate kord tagasi oma tegurõõmsa elu peale ja võite rahulikult õhtule minna, teadmises, et te olete andnud kõige paremat, mis teil oli anda! Ikka edasi üle hädade ja ohtude, inimliku kõrguse poole, et need, kes teid mõistavad, võiksid öelda, Teie Inimlik Kõrgus! Elagu elu!“
Millised kuldsed sõnad! Milline ülekantavus treeningutesse, raskele tööle ja pingutustele. Täpselt seda tahan mina inimestele treeningute kontekstis öelda. Pingutus, raske enesetunne trennides ja järgmise päeva valulikud lihased, need on korraliku treeninguga kaasnevad tõsiasjad, mille üle tunneb suurte sihtide poole püüdlev ja tulemust taotlev trennimees alati rõõmu. Kusjuures, kui räägime veelgi konkreetsemalt trennist tulenevast järgnevate päevade lihasvalust, siis ma pole seda mitte kunagi kartnud. Otse vastupidi, varasemal treeninguperioodil suisa taotlesin seda ja olen alati treeningust valulikuks jäänud lihastest tundnud head meelt. Ehkki praeguste teadmiste ja kogemuste taustal ma tean, et lihaste valusaks jäämine ei ole kaugeltki alati vajalik ning arenguks oluline, on mul siiski endiselt alati veider rahulolu, kui näiteks eelmise päeva seljatrennist on lailihas järgmisel/ülejärgmisel päeval valus. See ongi omamoodi kummaline, et ühelt poolt ei ole alati see valulikkus omaette treeningujärgselt arengu huvides vajalik. Teiselt poolt, kui lihased trennist siiski valulikuks jäävad, on see märk sellest, et „midagi tõsist“, midagi väljakutsuvat keha jaoks on tehtud ja kui see valulikkus juba on saavutatud, siis see on enamasti ka garantiiks, et oleme sundinud keha arengule. Loomulikult, palju sõltub sellest, millise jõuvõime arendamisest me räägime, millistest eesmärkidest räägime. Võib vist öelda, et lihasmassi eesmärkidel treenides on lihaste valulikuks jäämine eelmisest trennist peaaegu, et alati kasvugarantiina käsitletav. Jõutõstmises ja maksimaaljõu arendamisel lihasvalulikkust päris alati arenguna käsitleda ei saa.
Aga, tagasi härra apteekri mõttejupi esimesele lausele. Kindlasti ei tule seda valu karta. Kes kardab ja kes ei karda, minu jaoks on see teatud mõttes taotluste tõsimeelsuse küsimus. Tõsimeelse suhtumise omakorda määravad tahe ja eesmärgid. Kui viimased on tõsised, siis pole ka lihasvalu trennijärgsetel päevadel mitte valu ja vaev, vaid puhas rõõm. Seoses kogu selle teemaga olen aastatepikkuse vaatluse tulemusel jõudnud väga selgele järeldusele. Need, kes tulevad jutuga, et: „aitab tänaseks küll, ma täna väga palju ei tee, muidu ei saa homme voodist püsti, esimese korra kohta täitsa piisab“, need on väga suure potentsiaaliga „ärakukkujad“.
Minu pisikesest saalist ei ole küll nii palju rahvast läbi käinud kui suurtest linnasaalidest, kuid eelnevalt esile toodud ütlemisi on päris piisavalt kuuldud. 99.9%, kes selliseid väljaütlemisi on teinud, neist ei saa, ega ole saanud kunagi tõsiseid trennimehi. Õigem oleks öelda, et pärast 1 – 3 korda polegi neid saalis rohkem nähtud.
Eeldusel, et ma tahan siiralt korralikku tulemust ja oman eesmärke on minu jaoks on kuidagi veider kuulda: „Aitab tänaseks küll, esimesel korral ei hakka väga punnima, muidu ei saa homme voodist püsti.“ Naljakas! Valusad lihased ja kangus on minu jaoks otsekui „tänu“ eelmise päeva raske trenni eest!
Pelgalt see, kuidas inimesed teatud pisikestesse detailidesse suhtuvad võimaldab eraldada „terad sõkaldest“.
Samuti vihjab vana apteeker sellele, et rasked hetked, ebameeldivus, kannatused ja „mugavast tsoonist“ väljumine on vajalikud, et karastuda, et paremaks saada ning areneda. Areneda igas mõttes! Tänapäeva inimene on harjunud, et kõike on võimalik saada hetkega, raha eest ja „nuppu vajutades“. Paljude pettumuseks (suureks avastuseks ilmselt) see nii ei ole ega saagi niipea olema. Kui te tahate midagi tõsist korda saata, siis olge valmis ka kannatama, vaeva nägema ja ebameeldivusi taluma.
Me „kasvame“ kannatades…
Autor: Janar Rückenberg