19. oktoober 2016

Kui pühendumisest saab kinnisidee

Selle lühikese aja jooksul mil olen võistelnud, olen läbi elanud ja kogenud nii mõndagi. Kaugeltki ei taha ma väita, et olen hirmus spetsialist aga usun, et algajatele on mul nii mõnedki kasulikud soovitused.

Pühendumine või kinnisidee ?
Olen seda viga teinud ja tean millest räägin. Te lasete sellel kõigel oma elu üle võimust võtta. Uskuge mind, see on suur viga! Nii pea, kui hakkab kannatama teie töö, kool, perekond on asi juba pisut jama. Tooksingi antud kirjutises välja mõned paljudest näidetest.

Sa mõtled pidevalt toidule.
Mida süüa? Mis kell süüa saab? Makrotoitainete jaotamine päeva lõikes? Veelgi parem, nädala lõikes. Sa kaalud kõike piinliku täpsusega ja arvutad iga viimsegi spinatilehe, kurgiviilu oma päevasesse kaloraaži.
Sa ei söö mitte kunagi väljas, sest sellisel moel kaotad kontrolli tarbitavate kalorite üle. Keegi ei mõista sind ja sa ei saa sellest aru.

Mis on lahendus?
Alustuseks tahan öelda, et pühenduma peab ja režiim peab olema. Vastasel juhul ei tule ka tulemust. Asja võti on tasakaal. Mina isiklikult olen kõiki neid vigu teinud ja ei häbene seda tunnistada. Olen lasknud sellel kõigel enda üle võimust võtta. Olen istunud restoranis ja vaadanud kuidas teised söövad, üritades nägu teha, et mul on ju kõik hästi. Tegelikult kannatab ka võistlusteks valmistumisel väljas süüa. Väljas söömine ei pea tähendama rasvast nõretavat praadi või pitsat.
Alati on võimalus ettekandjaga suhelda ja uurida võimalusi. Sul on täielik õigus paluda toite ilma kastmeta. Või uurida kas ahjukartulid on fritüürist läbi käinud jne. Sul on õigus uurida koguste kohta. Kui sa igapäevaselt oma toite kaalud, siis oled sa võimeline ka silmaga objektiivselt hindama. Tee lihtsalt selliseid valikud mida on lihtsam hinnata. Kui sa kasvõi kaks pühapäeva kuus oma lähedaste/sõpradega väljas söömas käid ei juhtu sinu vormiga midagi. Pikemas perspektiivis võib see sulle kasuks tulla.

Mis puutub piinliku täpsusega toidu kaalumisse ja mikro/makro toitainete ajastamisse siis tunnistan, et olen süüdi. Selliselt toimetades võib välja kujuneda tõsine toitumishäire, millest lahti saada on paganama raske. Katsuge aru saada, et te ei ole võimelised sajaprotsendilise täpsusega välja arvutama oma päevast energiakulutust. Samuti ei ole võimalik sajaprotsendiliselt arvutada oma tarbitavat energiat. Ei ole mitte mingit pointi kaaluda salatilehti ja kurki, kui me suure tõenäosusega paneme niikuinii iga päev ligi 100-200 kaloriga “pange”. Kuidas? Väga lihtne. Palun tee kindlaks kui palju on suhkrut erinevates õunasortides! Palun tee kindlaks mitu protsenti munast moodustas munakollane jne.
Tähtis on see, et teaksime suures plaanis oma tarbitavat energiahulka, sest me suure tõenäosusega mingil määral ikkagi eksime. Veel üks näide. Minu kallis naine on mulle ettevalmistumise ajal salaja rohkem süsivesikuid sisse söötnud või olen ise rämedalt millegagi pange pannud (unustanud midagi arvutada). Võta näpust, kaal on järgmisel päeval hoopis langenud.
Jällegi, ei taha ma väita, et võtke asja vabalt ja tehke kõike suvalt. Võtke lihtsalt vabamalt, sest stress, mida endale põhjustame kontrollides iga suutäit, iga viimset hernetera on rasavapõletuse seisukohalt väga halb. Kortisooli mõju on väga võimas!

Teine teema millel tahan veidi pikemalt peatuda puudutab seda, mis toimub meie peas. Tekib lõputu hulk küsimusi millele tundub olevat sadu vastuseid. Jällegi, on see asi, mis tekitab meeletut stressi. Ei saa ma sellest sõnast (stress) kuidagi üle. Stress on asi, mida meil on energiadefitsiidis olles kõige vähem vaja. Küsimused treeningute, toitumise kohta võivad kalduda ikka täiesti absurdsetesse äärmustesse ja nendele mõtlemine ei anna meile tihtilugu midagi. Näiteks hakkate pingsalt mõtlema, mida süüa viimane nädal enne võistlusi või võistluspäeval. Millised makrod/mikrod. Keegi rääkis, et tuleb laadida. Keegi, et tuleb sefiiri süüa. Pole vaja jalgratast hakata leiutama. Kokkuvõtvalt on selle seisundi nimi ülemõtlemine ja seda nähtust on kõrvaltvaatajana näha kõige rohkem. Olen ise olnud teada-tuntud ülemõtleja ja annaksin siinkohal samuti mõned näpunäited.
Alustama peaks sellest, et nendele küsimustele ongi 100 erinevat vastust, kui te tilbendate inimeste vahel ja küsite 100 erineva inimese käest nõu. Unustage ära! Kui on üks treener, siis on üks treener! Rääkige oma muredest treeneriga. Usaldage ja ärge kahelge. Tihtilugu on lihtsam ise mitte mõelda ja lasta treeneril dikeerida asjade käiku. Eriti siis kui te juba olete peast soojaks läinud. Kogudes infokillukesi siit/sealt ja käies inimese juurest inimese juurde, ei austa te oma treenerit ja teete oma elu palju raskemaks. Ma ei taha öelda, et kellegagi ei tohi nõu pidada või kellelegi oma “rasket” elu kurta aga kui olete endale treeneri valinud, siis lõppsõna peab jääma talle.

Kirjutan nüüd veel mõnest tähtsamast asjast mille vastu on tihtilugu eksitakse

Te hakkate kohe täiskäiguga “lammutama”
Mida see tähendab? See tähendab, et juba esimene nädal tõmbate kalorid miinus 1000 ja hakkate iga päev aeroobset vihtuma. Läheb nädal, läheb kaks ja ongi sein ees. Kuhu edasi? Edasi on see, et ei jää midagi muud üle, kui lisada aeroobset ja vähendada veelgi toitu.

Selle asemel tehke kõike järk-järgult ja tasapisi. Mida suurema kaloraaži ja väiksema aeroobse mahuga suudate alustada, seda rohkem on reservi juurde panna. Selliselt ei pea te ennast ettevalmistuse lõpus ära tapma, et soovitud pilti/ kaalunumbrit näha. Te ei taha mitmeid kuid energiadefitsiidis ja niigi kurnatud keha sundida nädalas tegema viite jõutrenni ja kümmet tundi aeroobset. Seda kõike väga piiratud toitumise juures. Uskuge mind!

Kärpige minimaalselt kaloreid ja vaadake kuidas keha reageerib. Aeroobset lisage minimaalselt. Võimalusi on selleks mitmeid. Piisab kasvõi jooksulindil mõnekraadisest kalde korrigeerimisest.

NB! Kõige parem lahendus on muidugi hooajaväliselt ennast mitte põrsaks süüa. Seda on muidugi lihtsam öelda, kui teha.

Treenige targalt
Kuulake oma keha. Hoidke raskusi üleval nii kaua, kui vähegi võimalik, sest tänu nendele raskustele olete te oma lihased saanud. Kindlasti ei ole vajalik teha korduseid suutlikuseni ja rebestada kordusvahemikus 1-5. Samamoodi ei näe ma mõtet treenida kordusega üle viieteistkümne. Anna endale aru, et sa ei saagi olla nii tugev, kui sa olid mõned kuud tagasi. Jõukaotus on vältimatu aga kui me hakkame tegema superpikki seeriad, kiirendame me seda veelgi. Kuulake oma keha ja jätke oma jonnakus. Tehke vahepeal kergemaid trenne ja teie keha tänab teid selle eest järgmises trennis.

Kaalunumbrist ja viimasest nädalast.
Ma arvan, et ma ei ole ainuke, kes on lasknud ennast lollitada kaalunumbrist. Kaal kukub, kukub ja tundub, et kõik on hästi. Paraku meie oma silm ei ole tihtilugu enda suhtes objektiivne. Tuleb kätte võistluspäev ja selgub, et oled maha visanud hulka lihast ja alles on jäänud hulk soovimatut rasva. Siinkohal on abi objektiivsest treenerist, kes kiidab siis kui on põhjust ja ütleb ausalt kui seis on kehv.

Viimane nädal on asi millest räägitakse palju ja just siis oleme me kõige ärevamad. Siin peal jälle toonitama seda, et see on see aeg kus algavad tõelised ülemõtlemise maailmameistrivõistlused.
Mida süüa see päev? Millal teha trennid? Millised trennid? Kui palju aeroobset ? Millega laadida? Kas laadida?

Lugesin netist, et enne lavale minekut tuleb burksi süüa. Šokolaadikreemiga riisigaletid, pitsa jne jne. Igor Jõhvist rääkis, et nüüd tuleb 800 grammi süsivesikuid süüa jne. Kes pumpab ennast vigaseks, kes ei pumpa üldse. Kes käib veel hommikul vannis ja higistab. Kes pole 3 päeva vett joonud ja soola söönud.

Teate, mis. Rahunege maha! Sööge nii, nagu te olete seda kogu aeg teinud. Lauslollus on hakata viimasel nädalal trikitama ja tegema muutusi treeningus ja toitumises. Kui te olete oma töö ära teinud, siis ei ole teil millegi pärast vaja pabistada. Normaalne/harjumuspärane toit. Pea-asi, et magu laval punnis ei oleks.

Lõetuseks tulen alguse juurde pisut tagasi. Ärge muutuge ebasotsiaalseks. Unustate ära oma sõbrad, tuttavad. Olen ise neid vigu teinud ja enam korrata ei tahaks. Teil on vaja lähedaste toetust ja mõistmist. Kui te olete ise selleks kõik teinud, et need inimesed eemale tõugata, siis ei ole teil vähimatki põhjust seda mõistmist ja toetust oodata. Oma parimad vormid tegin siis, kui 95 % ajast pühendusin täie tõsidusega. Kaalusin toitu, aga ei ajanud selle juures pilli lõhki. Samas mõnel päeva lubasin endale sõpradega koos olles 1 õlle – aga ainult ühe ja sõbra sünnipäeval käies ei võtnud karbiga toitu kaasa. Sõin seda mida laua peal oli aga võtsin asja mõistusega. Pealegi on jube lahe, kui pisut napsine sünnipäevalaps sulle välja pakub, et võib sulle mune keeta. Peaasi, et ennast hästi tunneksid. Võtke asja mõistusega. See ei ole elu küsimus ja tihtilugu määrab stress hoopis selle, milliseks kujuneb su lõppvorm. Kui sa ei käi kuskil ja elad oma kookonis, siis lõppkokkuvõttes murrab selline elu su maha ja keha keeldub rasva ära andmast. Kui sa hakkad nutma selle pärast, et su trennijalanõud jäid maha või, kui sa kogemata paned oma kartulite peale soola asemel vaniljesuhkrut, siis näitab see seda, et suure tõenösusega oled omadega küpse või sinna poole teel. Kortisool tapab su võimet põletada rasva ja mingist heast vormist võid sa ainult und näha.

Tahan öelda, et see kõik mida eelpool kirjeldasin on inimlik. Ma pole neid asju õhust võtnud. Olen selle läbi teinud ja tegelikult on need probleemid laias maailmas väga levinud. Lihtsalt asjad millele mõelda ja minupoolsed soovitused.
Ära tõuka eemale lähedasi, suhtle inimestega, luba endale midagi head, ära mõtle üle, treeni mõistusega ja kõik saab korda ☺ ÄRA STRESSA!

Kõigile head valmistumist ja palju vett naha vahele!

Autor: Peep Reinart