Pühendumine treeningusse ilma kinnisideeta

Pühendumine on iga võistleja edu alus — ilma selleta tulemust ei tule. Aga kui pühendumine muutub kinnisideeks, hakkab kannatama nii töö, perekond kui ka lõppvorm. Olen ise samasse ämbrisse korduvalt astunud, nii et järgnevad näpunäited tulevad omast kogemusest. Eriti kasulikud neile, kes esimest korda lavale valmistuvad.

Võistlushooaeg juba käib ja oleksin pidanud selle loo kirjutama ammu. Aga parem hilja kui mitte kunagi — märke, et keegi on libisemas pühendumisest kinnisideeni, näeb iga aasta uuesti.

Pühendumine vs kinnisidee — kus on piir?

Esimene küsimus on lihtne: kui sinu igapäev hakkab keerlema ainult ühe asja ümber, oled juba piiri ületanud. Kannatab töö, kool, suhted. Sõbrad ei mõista sind ja sina ei saa aru, miks nad ei mõista. Tegelikult saavad nemad väga hästi aru — seda mõistmist ei jätku ainult sulle endale.

Pühendumine on hea. Režiim peab olema, vastasel juhul tulemust ei tule. Asja võti on aga tasakaal. Kui sa istud restoranis ja vaatad, kuidas teised söövad, üritades veel naeratada nagu kõik oleks korras — siis ei ole midagi korras.

Toit ja kaalumine: pühendumine ilma maaniata

Esimene klassikaline ämber: sa mõtled pidevalt toidule. Mida süüa? Mis kell? Kuidas makrod päeva lõikes jaotada — või veel parem, nädala lõikes? Sa kaalud iga viimast spinatilehte ja kurgiviilu. Väljas söömist väldid, sest seal kaotad kontrolli.

Aus tõde: keegi ei suuda saja protsendi täpsusega arvutada oma päevast energiakulu. Ja saja protsendi täpsusega oma sissesöödud energiat samuti mitte. Pole mingit pointi salatilehti kaaluda, kui me suure tõenäosusega paneme niikuinii iga päev ligi 100–200 kaloriga pange.

Kuidas? Väga lihtne. Tee kindlaks, kui palju on suhkrut erinevates õunasortides. Tee kindlaks, mitu protsenti munast moodustas munakollane. Ei tee, sest seda ei saagi kindlaks teha. Tähtis on suures plaanis teada oma tarbitavat energiahulka — ülejäänut korrigeerib niikuinii peegel ja kaal.

Üks näide. Mu naine on mulle ettevalmistuse ajal vahel salaja rohkem süsivesikuid sisse söötnud või olen ise rämedalt millegagi pange pannud. Võta näpust — kaal on järgmisel päeval hoopis langenud. Keha ei loe Excelit.

Väljas söömise kohta: alati on võimalus ettekandjaga rääkida. Sul on täielik õigus paluda toitu ilma kastmeta. On täiesti mõistlik küsida, kas ahjukartulid on fritüürist läbi käinud. Kui kaalud iga päev oma toite, oled võimeline ka silmaga objektiivselt hindama. Tee lihtsalt valikud, mida on lihtne hinnata. Kaks pühapäeva kuus lähedaste või sõpradega väljas söömas — sinu vormiga ei juhtu midagi. Pikemas perspektiivis võib see hoopis kasuks tulla.

Liigne kontroll iga suutäie üle põhjustab stressi ja stress on energiadefitsiidis olles viimane asi, mida me vajame. Kortisooli mõju rasvapõletusele on väga võimas. Just sellele tasub mõelda enne, kui hakkad järgmist hernetera kaaluma.

Pühendumine treeningus: kuula keha

Teine klassikaline ämber: alustad esimesest nädalast täiskäiguga lammutamist. Kalorid kohe miinus 1000, aeroobne iga päev. Läheb nädal, kaks — ja ongi sein ees. Kuhu edasi? Ei jää muud üle, kui aeroobset veelgi lisada ja toitu veelgi kärpida.

Tee vastupidi. Mida suurema kaloraaži ja väiksema aeroobse mahuga suudad alustada, seda rohkem on reservi juurde panna. Sa ei taha mitmeid kuid energiadefitsiidis kurnatud keha sundida tegema viite jõutrenni nädalas ja kümmet tundi aeroobset, ja seda veel piiratud toidu juures. Uskuge mind.

Kärbi kaloreid minimaalselt ja vaata, kuidas keha reageerib. Aeroobset lisa minimaalselt — piisab kasvõi jooksulindi mõnekraadisest kalde korrigeerimisest. Reservi peab jääma. NB! Kõige parem lahendus on muidugi hooajaväliselt mitte põrsaks süüa. Lihtsam öelda kui teha, aga proovida tasub.

Treeningus hoia raskusi üleval nii kaua kui võimalik. Need raskused on need, tänu millele sul lihased on. Pole vaja teha kordusi suutlikkuseni vahemikus 1–5 ja end rebestada. Aga ka kordustega üle viieteistkümne pole eriti mõtet. Jõukaotus on ettevalmistusel vältimatu, aga superpikad seeriad ainult kiirendavad seda. Tee vahepeal kergemaid trenne — keha tänab sind järgmises trennis.

Üks treener, mitte sada nõuandjat

Kolmas ämber on ülemõtlemine. Tekib lõputu hulk küsimusi, millele tundub olevat sadu vastuseid. Mida süüa võistluspäeval? Millised makrod viimasel nädalal? Üks ütleb, et tuleb laadida. Teine, et tuleb sefiiri süüa. Kolmas räägib midagi muud.

Aus vastus: nendele küsimustele ongi 100 erinevat vastust, kui küsid 100 erineva inimese käest. Unustage ära. Kui on üks treener, siis on üks treener. Räägi oma muredest temaga. Usalda ja ära kahtle. Tihtilugu on lihtsam ise mitte mõelda ja lasta treeneril dikteerida asjade käiku — eriti siis, kui oled juba peast soojaks läinud.

See ei tähenda, et kellegagi ei tohi nõu pidada. Aga kui oled treeneri valinud, siis lõppsõna jääb talle. Infokillukeste kogumine inimese juurest inimeseni ainult süvendab segadust ja teeb su elu raskemaks.

Viimane nädal: rahunege maha

Viimane nädal on aeg, mil algavad tõelised ülemõtlemise maailmameistrivõistlused. Mida süüa sel päeval? Millal teha trennid? Kas laadida? Igor Jõhvist rääkis, et nüüd tuleb 800 grammi süsivesikuid süüa. Keegi pumpab end vigaseks, keegi ei pumpa üldse. Üks käib hommikul vannis ja higistab. Teine pole 3 päeva vett joonud ega soola söönud.

Teate, mis. Rahunege maha. Sööge nii, nagu olete kogu aeg söönud. Lauslollus on hakata viimasel nädalal trikitama ja muutma toitumist või treeningut. Kui oled oma töö ära teinud, ei ole millegi pärast pabistada. Tavaline, harjumuspärane toit. Pea-asi, et magu laval punnis ei oleks.

Kaalunumbri kohta veel: ära lase end sellest lollitada. Kaal kukub, kukub ja tundub, et kõik on hästi. Aga oma silm pole tihti enda suhtes objektiivne. Tuleb võistluspäev ja selgub, et oled maha visanud hulga lihast ja alles on jäänud soovimatu rasv. Siin tulebki appi objektiivne treener, kes kiidab siis, kui on põhjust, ja ütleb ausalt, kui seis on kehv.

Pühendumine ja inimsuhted

Lõpetuseks tulen alguse juurde tagasi. Ära muutu ebasotsiaalseks. Ära unusta sõpru ja tuttavaid. Sul on vaja lähedaste toetust ja mõistmist. Kui oled ise kõik teinud, et need inimesed eemale tõugata, ei ole sul vähimatki põhjust seda toetust hiljem oodata.

Oma parimad vormid tegin siis, kui 95% ajast pühendusin täie tõsidusega. Kaalusin toitu, aga ei ajanud selle juures pilli lõhki. Mõnel päeval lubasin endale sõpradega 1 õlle — aga ainult ühe. Sõbra sünnipäeval käies ei võtnud karbiga toitu kaasa. Sõin seda, mis laual oli, aga võtsin asja mõistusega. Pealegi on jube lahe, kui pisut napsine sünnipäevalaps pakub välja, et võib sulle mune keeta.

See ei ole elu küsimus ja tihtilugu määrab just stress, milliseks kujuneb su lõppvorm. Kui sa elad oma kookonis, murrab selline elu su lõpuks maha ja keha keeldub rasva ära andmast. Kui sa hakkad nutma selle pärast, et trennijalanõud jäid maha, või paned kogemata kartulite peale soola asemel vaniljesuhkrut — siis suure tõenäosusega oled omadega küpse või sinna poole teel. Kortisool tapab võime põletada rasva ja heast vormist võid ainult und näha.

KKK pühendumise kohta

Kuidas aru saada, et pühendumine muutub kinnisideeks?

Kui hakkad vältima sotsiaalseid olukordi, ärrituma pisiasjadest või tunned, et ei suuda mõelda millestki muust kui toidust ja trennist — see on hoiatussignaal. Tasakaalukas pühendumine jätab ruumi ka tavaelule.

Kas peab iga toidu grammi täpsusega kaaluma?

Ei. Üldine pilt loeb. Sajaprotsendilist täpsust pole võimalik saavutada ja katse seda saavutada tekitab ainult stressi — mis on rasvapõletusele halb.

Kas viimasel nädalal peaks toitumist muutma?

Pigem mitte. Söö nii, nagu oled söönud. Põhitöö on selleks ajaks tehtud. Trikitamine ja katsetamine viimasel nädalal teeb tavaliselt rohkem kahju kui kasu.

Tahan kokkuvõtteks öelda, et kõik eelpool kirjeldatu on inimlik. Pole neid asju õhust võtnud — olen ise kõik läbi teinud ja tegelikult on need probleemid laias maailmas väga levinud. Lihtsalt asjad, millele mõelda. Ära tõuka eemale lähedasi, suhtle inimestega, luba endale midagi head, ära mõtle üle, treeni mõistusega — ja kõik saab korda. Ära stressa.

Kõigile head valmistumist ja palju vett naha vahele.

Autor: Peep Reinart