Varia

Miks ma seda kõike teen?

See on küsimus, mida olen oma treengute ja võistlemise aastatel palju kuulnud. Kõrvaltvaatajale tundub see tihtilugu ikka täieliku totrusena. Ei ole just harv juhus kuskilt lugeda, et mõttetud ilueedid, arulagedad pumpajad, grillkanad jne. Kui veel mõnele asjatundmatule inimesele rääkida võistlusdieedi tagamaadest, siis tekib paljudel inimestel veel suurem hämmeldus. Mille kuradi pärast seda kõike vaja on ja milleks see enese piitsutamine, kui on võimalik normaalselt täis kõhuga elada. Ausalt öeldes, kirjutan hetkel neid ridu ilma selge teadmiseta, kuhu ma selle jutuga jõuda kavatsen, sest ega see pole mu endagi jaoks 100% selge, milleks mulle see kõik. Millegipärast ma seda teen ja sugugi mitte vastu tahtmist. See “miski” ongi see, milleni tahan selles kirjutises jõuda. Kas ka õnnestub? Eks see selgub kirjutamise käigus.

Varia  |   |  tekst:  |  fotod:  |  3 kommentaari

Alustuseks pean ütlema, et ma tõesti armastan kulturismi/fitnessi ja kõike sellega seonduvat. Kõik mis puudutab toitumist, treeninguid, võistlusi jms, lööb mu silmad särama. Mu küllaltki lühike kulturismiteekond on olnud siiani suurepärane.
Asjad millest ei osanud 5 aastat tagasi undki näha on täiesti märkamatult teoks saanud. Alles see oli, kui sattusin esimest korda Fitness.ee lehele. Vaatasin pilte sellistest meestest nagu Ott Kiivikas, Marek Morozov, Janar Rückenberg, Marek Kalmus ja Taavi Koovit. Ei tea mis aga miski mind nende lihaste juures paelus. Endamisi mõtlesin, kas ka minul on võimalik selline lihaskond endale selga ehitada. Tunnistan, et ega mul erilisi võistlemismõtteid peas ei olnud. Õigemini öeldes, olin selle enda jaoks välistanud. Tahtsin lihtsalt liha luudele saada ja omandada natuke teadmisi toitumise ja treeningu osas. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin huvi tundma võistlejate/ võistlemise ja võistluste vastu. Jälgisin huviga meie tegijate käike/tegemisi foorumi vahendusel. Ühel heal päeval ei tundunud mõte lavale minna enam utoopiana. Tõtt-öelda, ei teadnud ma treenimisest ega toitumisest suurt midagi. Kõik oma teadmised imesin siit samast Fitness.ee lehelt/foorumist nagu käsn ja praktiseerisin. Möödus aasta, möödus kaks ja ühel, 2012 aasta veebruari päeval Tabasalu jõusaalis astus ligi ei keegi muu, kui Indrek Otsus isiklikult. Indrek, kellest sai mu esimene treener mitmeteks aastateks küsis endale omase otsekohesusega, et kas ma ei tahaks võistelda. Minul vajus sõna otses mõttes “karp lahti”. Ma ju teadsin kellega tegu ja suurest aukartusest ei saanud sõnagi esialgu sõnagi suust. Ausalt öeldes ei mäletagi mida ma talle vastasin, aga mäletan seda, et juba minuti pärast olin maha visanud särgi ja kuulsin seda, mida kuulda tahtsin. Otsus: “ Ma juba enne vaatasin sind ja võiks proovida küll”. Sellest hetkest algas kõik nagu uuesti. Uut moodi treeningud, toitumine. Indrek juhatas mind õigele teele ja õige areng hakkas just sellel hetkel.

Nagu näha, hakkab mu jutt ja mõte uitama. Pealkirja ja kirjutise ühtimine on juba pisut küsitav, aga arvan, et see pikk sissejuhatus aitab paremini kirjutist mõista. Katsun nüüd olla konkreetsem ja mõelda nende põhjuste peale, miks ma ikkagi seda teen ja nii väga armastan.

Olen proovinud aru saada sellest, et miks ma üldse alustasin? Raske öelda. Ilmselt oli tegemist mingit laadi tõestamisvajadusega. Teisalt võivad siin rolli mängida mingid lapsepõlve läbielamised. Olen ju eluaeg olnud väikene. Koolis olin enda vanuste seas alati see, kes kehalise tunnis ilma mõtlemata sai rivi lõppu seista. Otseselt ei tunne, et see võiks olla nüüd peamine põhjus aga teatud rolli võib see mängida küll.
Teiseks on minust alati põlenud mingi tuli. Sporti olen teinud lapsest saadik ja alati teinud seda hingega ja suure sisemise põlemisega. Isegi kehalise tunnis ei suutnud ma asja rahulikult võtta. Alati oli vaja võistelda ja rapsida. Alati oli vaja midagi näidata, tõestada ja omal moel esineda. Ei olnud harvad juhused, kui elasin rahvastepalli või teatejooksu nii sisse, et kaotuse korral ei olnud võimalik emotsioone ega pisaraid tagasi hoida. Mingil hetkel leidsin enda jaoks jalgpalli ja jäin selle juurde ligi aastakümneks. Enamuse sellest ajast ja olenemata meeskonnast kus ma parasjagu mängisin, kandsin kaptenipaela. Miks? Sest treenerid nägid minus midagi sellist, mida teistest polnud. Minu silmad põlesid ja ma olin tohutu võitleja. Võisin joosta 90 minutit hingetuks, samal ajal karjudes terve meeskonna peale. Võisin mängida nii, et mõlemad putsad hõõrusid, mõlemas ninaaugus olid tampoonid (olin palliga näkku saanud ja ninast jooksis verd) ja süda oli meeletust rapsimisest paha. Selle tahtejõu olen suutnud väga edukalt üle kanda oma uue kire ja armastatud spordi tegemiseks. Põlvevigastus lõpetas minu jaoks jalgpalli ja vahepealse aja jalgpallist kulturismini ei olnudki ma suurem asi spordimees. Kulturism on selles mõttes hea, et oled üksi ja loota ei ole sul ei kellegi muu, kui enda peale. Ei ole meeskonda, kellega pead arvestama. Ole mees ja tee oma töö ära. Kedagi teist ei ole võimalik süüdistada.

Ühesõnaga, see põlemine minu sees algas, sest ma tahtsin olla keegi. Keegi keda vaadataks, keda imeteletaks tema saavutuste ja töötahte pärast. Isegi, kui ma seda välja ei näita ja proovin olla tagasihoidlik, siis pean tunnistama, et mulle meeldib/meeldis, kui mind tuuakse/toodi kellelegi eeskujuks. Peale seda kui olin saanud Indrek Otsuse heakskiidu, ei saanud enam miski minu tee peale ette tulla. Olin otsustanud, et minust saab kulturist ja mitte niisama laval kohatäitja vaid mees, kes võitleb kõige kõrgemate kohtade nimel. Saatusel oli aga minu proovile panemiseks veel midagi varus. Nimelt planeerisime Indrekuga, et võistlen juba 2012 sügisel toimuvatel Eesti Meistrivõistlustel. Oli septembri lõpp ja olin pidanud ilusti dieeti. Kõik toimis kenasti ja ei olnud mingit jamamist. Elasin/hingasin kulturismi rütmis ja oleksin olnud valmis lavale astuma. Nagu eelnevalt mainitud, siis saatusel olid muud plaanid ja ootamatu kõhuvaluga EMO-sse minnes selgus, et minust on välja vaja võtta pimesool.

Peale operatsiooni puhkasin, taastusin ja ilma igasuguse kõhkluseta alustasin uut ettevalmistust, 2013 aasta kevadeks. Seekord läks kõik ilma viperusteta ja lavale ma jõudsin.

Esimesed võistlused olid päris hirmsad. Kõik tundusid palju suuremad, kui mina ja oma peas, olin ennast ette valmistanud kõige hullemaks. Ma ei viitsi kõiki tulemusi lahti kirjutada ega leiagi, et antud hetkel see vajalik oleks. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et mul läks üle ootuste hästi. Tagantjärgi mõeldes, ei olnud see midagi nii üle ootuste. Ma olin kõvasti vaeva näinud. Veel paremini läks mul 2013 sügisel. Järsku oli minust saanud Eesti paremikku kuuluv kulturist. Vähe sellest, ma tulin Põhjamaade Meistrivõistlustel klassikalises kulturismis teiseks ja maailmameistrivõistlustel viiendaks. Nagu öeldakse: Ole oma soovidega ettevaatlik, sest need soovid võivad täide minna.
Peale esimest aastat, sain suure tunnustuse osaliselt. Nägin, et mind hinnati ja kogu mu raske töö oli ennast ära tasunud. Olin tõesti pingutanud ja see kõik südamesse meeletult hea tunde. Kui nüüd tagasi tulla nende põhjuste juurde, miks ma seda teen, siis siin peitubki üks nendest. See emotsioon, mis on peale õnnestunud võistlust, on kirjeldamatu. Need kes teavad, need teavad.

MM 2013 - Üks ilusamaid mälestusi
MM 2013 - Üks ilusamaid mälestusi

Selleks ajaks olin õppinud olema endaga range ja mu keha oli meeletult arenenud. Kõik mis tundus raske, sai mulle motivatsiooniks. See tunne mida tundsin peale võistlusi oli hindamatu. See oli väärt igat hetke mil tundsin, et olen väsinud ja kõht on meeltult tühi. See oli väärt seda, et välja sülitada kamapall mille olin meeltesegaduses endale suhu pannud. Ma olin enda üle meeltult uhke, et olin selle kõik läbi teinud ja vastu pidanud.

Ma õppisin armastama mõru musta kohvi. Täpselt samamoodi õppisin armastasin ma alguses jälgina tundunud veega keedetud kaerahelbeid. See kõik tundus hea ja õige, sest teadsin, et selliselt toimetades, saavutan oma eesmärgi. Iga kord kui tundsin, et nüüd lähen ja söön külmiku tühjaks, korrutasin endale: “Kui ma teen oma eesmärgi nimel rohkem kui teevad teised, siis olen rahul ja ainult siis on mul võimalus olla teistest parem”. Sõbrad ja perekond imetlesid mu tahtejõudu ja see andis ainult hoogu juurde. Kuidas ma ka asjale ei lähene, siis ikka jõuan tagasi selle imetluse ja tunnustuse juurde. Ei tea, kas see tunnustusvajadus on tõesti nii suur aga paistab sedamoodi, et see on üks põhilisi põhjuseid, miks ma selle ala juures olen.

MM 2014 - maailmameistri ja kolmanda mehe vahel
MM 2014 - maailmameistri ja kolmanda mehe vahel

Kulturism on õpetanud mind elama. Ütlen ausalt, et pärast jalgpalli olin päris sihitu ja eesmärkideta. Kultursim kasvatab kohusetunnet, tahet ja eneselegi märkamata sai eesmärkideta ja elus mitte mingeid erilisi ambitsioone omavast noorest nolgist reaalsete sihtidega ja suurte ambitsioonidega noor mees. Siit koorub välja veel üks põhjustest. Leidsin oma elule mõtte ja väljundi. Kultursim oli asi, kus tundsin, et ma olen selles hea. Lõpuks ometi teadsin , kes ma tahan olla. Ma polnud midagi sellist tundnud, pärast seda kui jalgpalli mängisin.

Mis siis veel. Ma mäletan, et alustasin treenimisega väga lihtlabasel põhjusel. Tahtsin lihtsalt liha luudele. Suuremaid muskleid :D. Edev nagu ma olen, siis tiirutasin pidevalt peegli ees. Kui ma poole aasta pärast aru sain, et nii mõnigi lihas on suuremaks läinud, tundsin tunnet mida saab pidada jällegi üheks põhjuseks. See on saavutuse tunne.

Et ikkagi teemasse jääda ja mitte kirjutada seda mida sülg suhu toob, proovin leida veel põhjuseid, miks ma kulturismi armastan ja sellega tegelen. Tõtt öelda ei tulegi suurt midagi enam pähe. Ühe põhjuse siiski veel leiaks, kuigi ta haakub küllatki palju eelnevatega. Nimelt, olen ma üks kuradi edev olevus. Kujutage pilti. Ma naudsin seda, kui saan suvel maikaga linna peal ringi jalutada. Mulle meedlivad need pilgud. Mul ei ole absoluutselt vahet , kas need pilgud on halvustavad või imetlevad. Tähelepanuvajadus, mis muud. Mulle meeldib erineda ja minu jaoks on need pilgud omamoodi tunnustus.
Alles ma ei olnud tegelikult mitte keegi ja märkamatult on aeg jõudnud sinna, et inimesi huvitab see, mida mina arvan. Inimesed tahavad teada, mida mina teeksin ja kuidas talitaksin. Mul on au treenida inimesi ja inimestele läheb korda, mida ma ütlen ja arvan.

EM 2015 - Pronksi vääriline vorm
EM 2015 - Pronksi vääriline vorm

Kurat võtaks, alles see oli kui ma vaatasin Fitness.ee portaalis pilte oma eeskujudest ja lugesin artikleid, kuidas lihaseid kasvama saada. Kõik see maailm tundus nii ulmeline ja kauge. Mis on saanud tänaseks? Minu eeskujudest on saanud sõbrad/tuttavad. Hetkel taipan, et kirjutan ise Fitness.ee lehele artikleid. Loodan tõesti, et inimestele meeldib vähemalt mõnda mu kirjutist lugeda ja igasugune tagasiside mis olen saanud minu jaoks väga tähtis. Olen saanud palju tunnustust ja pean olema selle kõige üle meeletult tänulik. Nagu artikli alguses mainisin, siis ma ei osanud undki näha sellisest asjadest. Ma ei tea, mis see on või miks need asjad nii läinud on aga siin ma nüüd olen. Olen selles maailmas millest unistasin. Tegelikult ei arvanud, et kunagi nii lähedale sellele kõigele jõuan. Nüüd usun ja loodan veel rohkemat. Elu on alles ees. Kulturism on andnud mu elule mõtte (ilma liialdamata). Siinkohal oleks paras lõpetada sõnadega: Just selle pärast ma seda kõike teen ja armastan!

Lisan veel, et nüüd kui olen need read kirja saanud, siis olen pisut kõhkleval seisukohal. Kas peaksin üldse selle kirjutise teile lugemiseks andma. Tundub pisut liiga isiklik ja tont teab, mis te minust peale seda mõtteavaldust arvata võite. Hea küll… Arvate mis te arvate. Nii ma mõtlen.


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 


Goldensand klmpressitud kookosli

Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…


Treener soovitas...!?

Varia | 

Kahjuks ei ole see ulmekirjandus, vaid viimasel ajal minuni jõudnud väljaütlemised meie bikiinisportlastelt. Ei usu, et selliseid soovitusi…