Kulturism kui elu mõte: miks ma seda teen

Mind on aastate jooksul tihti küsitud, miks ma kulturismi teen. Miks need ranged dieedid, miks lava, miks see kõik. Aus vastus polnud mu enda jaoks ammu selge — kohale jõudis see alles siis, kui need read paberile sain.

Kuidas kulturism minu ellu tuli

Alustuseks pean ütlema, et ma tõesti armastan kulturismi. Kõik mis puudutab toitumist, treeninguid ja võistlusi, lööb mu silmad särama. Aga see ei alanud kulturismist. See algas sellest, et lapsest saadik on minus põlenud üks tuli, mida ma ise päris hästi sõnastada ei oska.

Olen alati olnud väikene. Koolis seisin kehalises rivi lõpus ilma mõtlemata. Aga sportis suutsin põleda nii, et rahvastepalli kaotuse pärast ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Hiljem leidsin jalgpalli ja jäin selle juurde ligi aastakümneks. Kandsin enamasti kaptenipaela — treenerid nägid minus midagi, mida teistest polnud. Võisin joosta 90 minutit hingetuks, karjuda terve meeskonna peale, mängida nii et mõlemad putsad hõõrusid ja mõlemas ninaaugus olid tampoonid. Süda paha meeletust rapsimisest. Aga see oligi see, mida ma vajasin.

Põlvevigastus tegi jalgpallile lõpu. Vahepealse aja olin sihitu — ei sportlane, ei niisama. Siis sattusin esimest korda Fitness.ee lehele. Vaatasin pilte sellistest meestest nagu Ott Kiivikas, Marek Morozov, Janar Rückenberg, Marek Kalmus ja Taavi Koovit. Ei tea, mis seal nende lihaste juures mind paelus. Endamisi mõtlesin, kas ka minul on võimalik selline lihaskond endale selga ehitada. Võistlusmõtteid mul tol hetkel polnud — tahtsin lihtsalt liha luudele saada ja natuke teadmisi koguda.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin huvi tundma võistlejate ja võistluste vastu. Ühel 2012. aasta veebruaripäeval Tabasalu jõusaalis astus minu juurde ei keegi muu, kui Indrek Otsus isiklikult. Indrek, kellest sai mu esimene treener mitmeteks aastateks, küsis endale omase otsekohesusega, kas ma ei tahaks võistelda.

Mul vajus karp lahti. Ma ju teadsin, kellega tegu, ja suurest aukartusest ei saanud esialgu sõnagi suust. Mida ma talle vastasin, ei mäletagi. Mäletan seda, et juba minuti pärast olin maha visanud särgi ja kuulsin Otsuselt: „Ma juba enne vaatasin sind ja võiks proovida küll.“ Sellest hetkest algas kõik nagu uuesti. Uut moodi treeningud, uut moodi toitumine. Indrek juhatas mind õigele teele ja õige areng hakkas just sellel hetkel.

Esimesed võistlused ja kulturism kui elustiil

Plaanisime Indrekuga, et võistlen 2012. aasta sügisel toimuvatel Eesti meistrivõistlustel. Septembri lõpp, dieet pidanud, kõik toimis. Elasin ja hingasin kulturismi rütmis ja oleksin olnud valmis lavale astuma. Aga saatusel olid muud plaanid. Ootamatu kõhuvaluga EMO-sse minnes selgus, et minust on välja vaja võtta pimesool. Operatsioon, taastumine, pikem paus. Ilma igasuguse kõhkluseta alustasin uut ettevalmistust 2013. aasta kevadeks.

Esimesed võistlused olid päris hirmsad. Kõik tundusid palju suuremad kui mina ja oma peas olin valmistunud kõige hullemaks. Tulemusi pole mõtet siin lahti kirjutada — kokkuvõtvalt läks üle ootuste hästi. Tagantjärgi mõeldes ei olnudki see nii üle ootuste, sest olin kõvasti vaeva näinud.

2013. aasta sügisel läks veel paremini. Järsku oli minust saanud Eesti paremikku kuuluv kulturist. Vähe sellest — Põhjamaade meistrivõistlustel klassikalises kulturismis tulin teiseks ja maailmameistrivõistlustel viiendaks. Nagu öeldakse: ole oma soovidega ettevaatlik, sest need võivad täide minna.

Peale esimest aastat sain suure tunnustuse osaliseks. Nägin, et mind hinnati ja kogu mu raske töö oli ennast ära tasunud. See oli see hetk, kus esimest korda taipasin, et kulturism pole mu jaoks lihtsalt hobi. See oli midagi enamat.

Põhjused, miks ma kulturismi juures olen

Olen püüdnud aru saada, miks ma seda kõike teen. Vastus pole üks, vaid mitu — ja need põhjused on aastate jooksul järjest selgemaks saanud.

Esiteks: emotsioon peale õnnestunud võistlust. See on kirjeldamatu. Need, kes teavad, need teavad. Kõik mis tundus raske, sai mulle motivatsiooniks. See tunne, mida tundsin peale võistlust, oli väärt iga hetke, mil olin väsinud ja kõht meeletult tühi. Väärt seda, et välja sülitada kamapall, mille olin meeltesegaduses endale suhu pannud.

Teiseks: tahtejõud ja iseenda kasvamine. Õppisin armastama mõru musta kohvi. Samamoodi õppisin armastama alguses jälgina tundunud veega keedetud kaerahelbeid. See kõik tundus hea ja õige, sest teadsin, et selliselt toimetades saavutan oma eesmärgi. Iga kord kui tundsin, et nüüd lähen ja söön külmiku tühjaks, korrutasin endale: „Kui ma teen oma eesmärgi nimel rohkem kui teevad teised, siis on mul võimalus olla teistest parem.“ Sõbrad ja perekond imetlesid mu tahtejõudu ja see andis ainult hoogu juurde.

Kolmandaks: tunnustus. Ei tea, kas see vajadus on tõesti nii suur, aga paistab sedamoodi, et see on üks põhilisi põhjuseid, miks ma selle ala juures olen. Mulle meeldib, kui mind tuuakse kellelegi eeskujuks. Olen seda tagasihoidlikkuse alla varjanud, aga ausalt — see on tähtis.

Neljandaks: mõte ja eesmärk. Kulturism on õpetanud mind elama. Pärast jalgpalli olin päris sihitu ja eesmärkideta. Kulturism kasvatas kohusetunnet, tahet ja eneselegi märkamatult sai eesmärkideta noorest nolgist reaalsete sihtidega noor mees. Lõpuks ometi teadsin, kes ma tahan olla. Kulturism on selles mõttes hea, et oled üksi ja loota ei ole sul ei kellegi muu, kui enda peale. Ei ole meeskonda, kellega pead arvestama. Ole mees ja tee oma töö ära.

Viiendaks: saavutus. Mäletan, et alustasin treenimisega väga lihtlabasel põhjusel — tahtsin liha luudele. Suuremaid muskleid. Edev nagu ma olen, tiirutasin pidevalt peegli ees. Kui poole aasta pärast aru sain, et nii mõnigi lihas on suuremaks läinud, tundsin tunnet, mis on iseenesest piisav põhjus. See on saavutuse tunne.

Kuuendaks: edevus. Olen üks kuradi edev olevus. Naudin seda, kui saan suvel maikaga linna peal ringi jalutada. Mulle meeldivad need pilgud — pole absoluutselt vahet, kas need on halvustavad või imetlevad. Tähelepanuvajadus, mis muud. Mulle meeldib erineda ja minu jaoks on need pilgud omamoodi tunnustus.

Kulturism kui maailm, millest unistasin

Kurat võtaks, alles see oli, kui vaatasin Fitness.ee portaalis pilte oma eeskujudest ja lugesin artikleid, kuidas lihaseid kasvama saada. Kõik see maailm tundus ulmeline ja kauge.

Mis on saanud tänaseks? Minu eeskujudest on saanud sõbrad ja tuttavad. Hetkel taipan, et kirjutan ise Fitness.ee lehele artikleid. Loodan tõesti, et mõnda mu kirjutist on huvitav lugeda — igasugune tagasiside on minu jaoks väga tähtis. Olen saanud palju tunnustust ja pean olema selle kõige üle meeletult tänulik.

Olen selles maailmas, millest kunagi unistasin. Tegelikult ei arvanudki, et kunagi nii lähedale jõuan. Nüüd usun ja loodan veel rohkemat. Elu on alles ees. Kulturism on andnud mu elule mõtte, ilma liialdamata. Just selle pärast ma seda kõike teen ja armastan.

KKK kulturismi kohta

Miks kulturism nõuab nii ranget dieeti?
Sest võistluskulturism mõõdab seda, mis on jäänud alles peale rasvakihi eemaldamist. Kõrvaltvaatajale tundub kuiv dieet hullumeelsusena, aga laval näeb sportlast just nii, nagu treening on ta vorminud. Täis kõht ja võistluseesmärk ei sobi paraku alati ühte ritta.

Kuidas leida endale õige treener?
Otsi kedagi, kelle sportlasi sa lavalt näinud oled või kelle töövili on silmaga nähtav. Mind aitas Indrek Otsus ja see vahe oli kohe tunda. Hea treener ei räägi sulle ainult harjutustest — ta paneb pähe süsteemi.

Kas kulturism muudab inimese ühepoolseks?
Mingil määral küll. See on ala, kus oled üksi vastutav iga oma sammu eest — söögi, une, treeningu, dieedi. Aga just see üksi vastutamine on ka see, mis annab kulturismile mõtte, mida meeskonnaalad ei anna.

Lisan veel, et nüüd kui olen need read kirja saanud, olen pisut kõhkleval seisukohal. Kas peaksin üldse selle kirjutise teile lugemiseks andma? Tundub pisut liiga isiklik ja tont teab, mis te minust peale seda mõtteavaldust arvata võite. Hea küll. Arvate mis te arvate. Nii ma mõtlen.

Autor: Peep Reinart