8. märts 2017

”Treeneritest”

Ei ole just palju vaja vaeva näha et leida keegi kes reklaamib toitumiskava/treeningkava selle ja selle hinnaga. Mida aeg edasi, seda populaarsemaks see asi muutub. Fitness kui selline kasvab meeletu kiirusega ja järjest rohkem võtame me malli välismaalt. Treeningsaalid ja sotsiaalmeedia on üleujutatud gurudest/personaaltreeneritest/ toitumisnõustajatest jne.
Mis seal ikka. Hakkan kuskilt otsast peale.

Esimeseks on treener, kellel pole ei pikka praktikat ega erilisi teadmisi teooriast. Tal on suur jälgijaskond sotsiaalmeedias ja ta on suutnud endale tekitada keskmisest arenenuma lihaskonna (tavainimese mõistes).

Tegelikkus on see, et ta ei tea suurt midagi. Ta on ise heal juhul 2 aastat trenni teinud aga juba käib ta saalis tähtsa näoga ringi ja annab personaaltrenne. Ärge saage valesti aru, sest ma enamvähem kujutan ette mida see niinimetatud treener endast mõtleb, sest kunagi arvasin isegi, et olen kõigeteadja. Tegelikkus on see, et ma ei tea siiani kõike ja õppimine kestab kogu elu.

Teiseks on meil igasugused teoreetikud. Väga vabandan, aga olgu sul mitusada litsentsi ja sertifikaati aga sa ei ole minu jaoks tõsiseltvõetav, kui sa ise oled sõna otseses mõttes paks või ebasportliku välimusega. Andke andeks, aga ei tundu just eriti usaldusväärne, kui treener ise ei ole võimaline enda välimuse eest hoolitsema. Ma saan aru, kui treener on juba vana mees ja endises hiilguses kummis rinnaga ringi ei käi, aga kui tegemist on täiesti terve noore mehega/naisega, kellel pekk üle püksiääre ripub, siis andke andeks. Peaksid olema eeskuju!

Mis puutub veel igasugusteste litsentsidesse ja treenripaberitesse, siis leian, et need on lõppkokkuvõttes vajalikud ja väga tähtsad. Ometi on siin palju erandeid, sest paberitega soss-seppasi ja puupäid on ilmselt rohkem, kui ilma paberiteta kogenud ja väga tarku treenereid. On nii mõnigi täiesti ilma paberiteta praktik kellest mina isiklult väga lugu pean ja on neid kellel on laitmatud paberid, aga tegelikuses on teadmised pehmelt öeldes puudulikud. Mõlemaid näiteid ei pea kaugelt otsima.

Veel üks trobikond “spetsialiste” on vähekogenud sportlased. Piisab sellest, et teha üks võistlus ja juba saab endale teha facebooki fännilehe/ instagrami konto kus ilutsevad suurelt järgmised tiitlid : IFBB COMPETITOR / PERSONAL TRAINER /NUTRITONIST jne. Cammooon? Kes kurat sa oma arust oled?
Suure tõenäosusega ei suutnud sa isegi korraliku vormigi teha ja said Eesti karikavõistlustel 6 mehe/naise seast tubli viienda koha aga juba on sul õigus raha küsida kavade/personaaltrennide ja kõige muu eest. Ausalt öeldes – päris piinlik!

Veel hullem on olukord siis, kui inimene pole mitte kunagi võistelnud aga peab mingit elustiiliblogi. On mõned kilod alla võtnud ja juba arvab, et on ekspert/spetsialist ja fitnessiguru. Naljanumber! Ja et asi oleks ikka kapitaalselt metsa poole, küsime toitumiskava eest 15€, et saaks turu ära solkida. Kuidas saab üldse 15€ eest seda motiveeritult teha?

Kes siis veel? On veel selliseid treenereid, kellel on ette näidata nii suurepärased sportlikud tulemused, pikk kogemuste pagas, palju treenitavaid jne. Nad on väga head suhtlejad ja jätavad inimestele endast väga hea mulje. Paraku on nad niivõrd kinni enda raamides ja rikuvad/on rikkunud ära nii mõnegi inimese tervise. Lisaks tervisele rikuvad nad ära ka igasuguse tahtmise trenni teha (terveks eluks). Põhjus on lihtne. Neile ei mahu pähe et inimesed on erinevad ja kuidas see, mis neil enda peal töötab, ei tööta teistel.

Et kogu kirjutis silmakirjalik ei oleks, siis kirjutan pisut endast. Kui keegi on kursis, siis olen ka ise väikestviisi treener. Väikestviisi tähendab seda, et ma ei reklaami seda kuskil. Ma üldjuhul ei anna personaaltrenne ega tee treening/toitumiskavu. See tähendab seda, et teen eelpool nimetatud tegevusi väga harva ja erandjuhtudel. Asi, millega tegelen meeleldi, on võistlejate ettevalmistus. Olen treeninud võistlejaid (alati ilma rahata). Pole kunagi ühegi sportlase käest raha küsinud. Sportlastega tegelemine on põnev ja motiveeriv.

Ütlen ausalt, et mul puudub igasugune kvalifikatsioon olla treener. Olen praktik ja olen enda peal läbi proovinud kõiksugu variante nii treeningu, kui toitumise osas. Just toitumine on teema, milles tunnen ennast nagu kala vees.

Mis puutub sellesse, et mul pole paberit, siis tunnistan, et olen süüdi aga ma ei ole palunud kellelgi endalt abi küsida. Inimesed on ise minu poole pöörnud ja usun, et mul on mida inimestele edasi anda. Kui keegi ei usu, siis küsige mõne mu treenitava käest. Ma olen päris põhjalik.

Lõpetuseks tahan öelda, et antud kirjutis ei ole mõeldud selleks, et kedagi solvata, vaid lihtsalt selleks, et inimesi pisut maa peale tuua ja mõtlema panna. Siin pean silmas nii treenereid, kui inimesi kes treenerit otsivad.

Autor: Peep Reinart