Treeneritest ausalt: kes väärib usaldust?

Treeneritest räägitakse Eesti jõusaalides järjest rohkem. Tundub, et igal teisel inimesel on Instagrami biosse kirjutatud „personaaltreener” või „toitumisnõustaja”. Mis siis tegelikult juhtub? Kirjutan ausalt sellest, mida olen aastate jooksul saalides näinud — nii treenerite kui ka treenitavate poolelt vaadatuna.

Mõtteid treeneritest, keda jõusaalis kohtad

Esimene tüüp on noor entusiast. Tal on suur jälgijaskond, keskmisest paremas vormis keha ja paar aastat trennikogemust. Ta käib saalis tähtsa näoga ja annab personaaltrenne. Ärge saage valesti aru — ma kujutan hästi ette, mida ta peas mõtleb, sest olen ise samas kohas olnud. Ma arvasin omal ajal, et tean kõike. Tegelikkus on see, et ei tea siiani ja õppimine kestab kogu elu.

Teine tüüp on teoreetik. Olgu sul mitukümmend litsentsi ja sertifikaati — kui sa ise oled sõna otseses mõttes paks või selgelt ebasportlikus vormis, siis treenerina pole sa minu jaoks tõsiseltvõetav. Vana mees, kes enam endises hiilguses ei käi, on muidugi erand. Aga noor terve inimene, kelle pekk üle püksiserva ripub? Treener peaks olema eeskuju.

Kolmandaks vähekogenud sportlased. Üks võistlus selja taga ja juba ilutsevad Facebookis tiitlid IFBB COMPETITOR, PERSONAL TRAINER, NUTRITIONIST. Tihti polnud see esinemine isegi mingi vorm — viies koht kuue mehe seas Eesti karikavõistlustel. Ja siis küsitakse raha kavade, personaaltrenni ja kõige muu eest. Ausalt öeldes — piinlik.

Veel hullem on olukord, kui inimene pole kunagi võistelnud, aga peab mingit elustiiliblogi. Mõned kilod alla võetud ja juba on ekspert. Et asi päris metsa läheks, küsitakse toitumiskava eest 15 eurot ja solgitakse turg ära. Kuidas saab üldse 15 euro eest midagi motiveeritult teha?

Paberid ja päris oskus — kaks erinevat asja

Litsentsid ja treeneripaberid on olulised. Aga olgem ausad: paberitega soss-seppasid ja puupäid on tõenäoliselt rohkem kui ilma paberiteta kogenud ja tarku praktikuid. Tean isiklikult mitut täiesti ilma paberiteta inimest, kelle teadmistest pean väga lugu. Ja tean ka neid, kelle paberid on laitmatud, aga tegelikud teadmised pehmelt öeldes puudulikud. Kumbagi näidet ei pea kaugelt otsima.

On veel üks tüüp — staažikas treener, kelle enda sportlikud tulemused on muljet avaldavad ja kelle juures käib palju inimesi. Ta on hea suhtleja, jätab kohe usaldusväärse mulje. Aga ta on niivõrd kinni oma raamides, et rikub mõne kliendi tervise ära. Ja selle kõrval ka tahtmise trenni teha — terveks eluks. Põhjus on lihtne: talle ei mahu pähe, et inimesed on erinevad. See, mis tema peal töötab, ei pruugi töötada teisel.

Praktilisi nõuandeid: kuidas treeneritest õige valida

Kui otsid treenerit, vaata mitut asja korraga. Kui pikk on tema oma treeningstaaž — mitte sertifikaadi olemasolu, vaid päris aastad raua all? Kas ta küsib enne kava koostamist sinu vigastuste, töögraafiku ja une kohta või paneb kohe paberile midagi standardset? Kas ta tunnistab, kui mõni asi pole tema tugevus? Hea treener ei pelga öelda „ei tea” või „selle küsimusega pead minema arsti juurde”.

Et kogu kirjutis silmakirjalik ei oleks, kirjutan pisut endast. Olen ka ise väikestviisi treener. Väikestviisi tähendab, et ma ei reklaami seda kuskil. Üldjuhul ma ei anna personaaltrenne ega tee treening- ja toitumiskavu. Tegelen meeleldi võistlejate ettevalmistusega — alati ilma rahata. Pole sportlase käest kunagi raha küsinud. See on lihtsalt põnev ja motiveeriv.

Mul puudub igasugune ametlik kvalifikatsioon. Olen praktik. Olen enda peal proovinud kõiksuguseid variante nii treeningu kui ka toitumise osas. Toitumine on teema, kus tunnen ennast nagu kala vees. Kui keegi ei usu, et mul on midagi öelda, küsige mõne mu treenitava käest. Olen päris põhjalik.

KKK treeneritest

Kas treeneril peab tingimata olema sertifikaat?

Sertifikaat on hea märk, aga mitte garantii. Vaata sama palju treeneri enda kogemust, suhtumist ja seda, kas ta küsib sinult enne kava tegemist piisavalt küsimusi.

Mis on punane lipp treeneri valimisel?

Üks ja sama kava kõigile klientidele. Pakkumine „toitumiskava 15 € eest”. Suur jälgijaskond ilma sisulise kogemuseta. Ja treener, kes ise oma välimuse eest ei hooli, kuigi on noor ja terve.

Miks on oluline rääkida treeneritest avalikult?

Sest turg on solgitud. Kui treenitavad ei oska õigeid küsimusi küsida, jäävad nad sageli kehva kava või vigastuse omanikuks. Selge jutt aitab nii kliente kui ka neid treenereid, kes oma tööd tõsiselt võtavad.

Lõpetuseks: see kirjutis pole mõeldud kellegi solvamiseks. Eesmärk on inimesi pisut maa peale tuua ja mõtlema panna — nii treenereid kui ka neid, kes treenerit otsivad.

Autor: Peep Reinart