11. august 2017

Teadlikkus vs kinnisideelisus…

Ühelt poolt kuuleme, kuidas räägitakse, et tuleb tõsta inimeste teadlikkust „selles“ ja „selles“ vallas. Üks teadlikkuse tõstmise jutt käib koguaeg, räägime ükskõik millisest problemaatilisest ühiskonnaelu sfäärist, alates kooliõpilaste vähesest liikumisest kuni loodust säästva eluviisini välja. Ikka kuuleme, et tuleb tõsta TEADLIKKUST. See on kõige alus, selle olemasolu või puudumine on põhjuseks, miks asjad kas toimivad või mitte. Ja tegelikult see on õige. Samal ajal pannakse tervislikku elustiili TEADLIKULT viljelevatele inimestele tõepoolest justkui järjest enam pahaks, et nad nii teadlikult, kohusetundlikult ja järjepidevalt oma tervisliku eluviisi asja ajavad. Sageli nimetatakse seda kinnisideelisuseks, isegi sõltuvuseks või haiglaslikuks. Oleme veidras situatsioonis. Kui keegi valib, mida sööb või kui nädalavahetusel oli kõva pidu, sai paar päeva palju söödud/joodud, liikumist ei olnud ja esmaspäeval tahetakse kindlasti toiduga veidi koomale tõmmata ning tavapärasest rohkem liigutada, siis selline suhtumine oleks justkui kinnisideelisus ja taunitav. Minu arvates ongi just see TEADLIKKUS ja sellest tulenevalt ka teatud praktilised sammud elementaarsed. Paraku kiputakse sellist suhtumist ehk teadlikkuse praktikas elluviimist järjest enam pigem KINNISIDEELISUSE JA SÕLTUVUSE all nägema. See on väär! Teadlik olemine ei maksa mitte midagi, kui see teadlikkus jääb teoreetilisele tasandile. Teadlikkus on osaliselt samastatav tarkusega. See on arusaamine, miks mingid asjad on nii nagu nad on. Aga, kui tarkus (mõistmine) jääbki üksnes teoreetilisele tasandile, siis ei ole sellest mitte midagi kasu. Mis kasu on teadmisest/teadlikkusest, et liialdasin nädalavahetusel korralikult toiduga/alkoholiga, kui sellele mingeid samme ei järgne? Teadlikkusele on mõtet rõhuda, kui sellest tulenevalt ka praktikas vastavalt toimitakse. Kui sa tead, et sa oled vähe liikunud ja toitunud valesti (millest enamus inimesi tegelikult väga hästi aru saab), siis tuleb tasakaalu huvides ennast sundides ka füüsiliselt liigutada ja teha korrektiive toitumises. Ja nii regulaarselt. Vahe paljude ja väheste vahel ongi selles, et vaid vaid vähesed suudavad astuda samme ning teadlikkust ka ellu viia, et asjad oleks taskaalus. Nagu öeldud, inimesed tegelikult teavad, tajuvad, tunnetavad ja saavad väga hästi aru, kust hakkavad asjad valesti minema. Aga miskipärast reaalsete sammude tegijaid nimetatakse kinnisideelisteks, sõltlasteks. Kui nii, siis nii, aga paraku tänases väheliikuvas nutiühiskonnas see paljuräägitud teadlikkus teisiti ei toimigi. Kakskümmend viis ja enam aastat tagasi ei pidanud mõtlema, et kas ja kui palju ma söön ning kas ma ikka liigun (nädalas/päevas) piisavalt, et toiduenergia ära kulutan jne. Nendel aegadel oligi elu liikuvam. Inimeste igapäevased tööd ja eluviis kätkesid oluliselt rohkem füüsilist aktiivust. Täna sellist aktiivsust keskmiselt enam ei ole ja seda tulebki TEADVUSTADA (teadlik olla), et sellest teadmisest/tarkusest tulenevalt ka reaalseid samme teha. Kas ei ole hoopis nii, et need, kes nimetavad teadlikult oma elu tervislikuks ja liikuvaks kujundavate inimeste lähenemist KINNISIIDEELISEKS, need lihtsalt vabandavad sellega oma tahtetust? Valdkonnaülene karm tõsiasi ja inimlik nõrkus on, et kui teadlikkusest tulenev tarkus kohustab tegutsema, siis põrkub enamus inimesi oma tahtejõuetusega. Viimast on hea õigustada/varjata sooviga mitte olla „liiga kinnisideeline“, sest tervisega seonduvast teadlikkusest tulenev arusaam kohustab alati reaalsetele tegudele ning tähendab regulaarset mugavustsoonist väljumist ja eneseületamist. Kasvõi juba selle näol, et 2-3 korral nädalas ennast terviserejale vedada. Kahjuks kujundavad paljud inimesed naeruväärselt olukorra selliseks, et „enne söön ennast pigem käest ära, kui olen toiduenergia ja aktiivsuse vahekorda silmanurgast jälgides kinnisideeline“. Kui keegi valib peolauas, mida (kui palju) ta suhu paneb või tahab pärast paari päeva vedelemist kindlasti rattaga pikema tiiru teha, siis ärge öelge, et ta on KINNISIDEELINE või sõltlane, vaid ta rakendab tervislikku eluviisi silmas pidades oma TEADLIKKUST. Teadlikkus ilma tegudeta ei maksa mitte midagi!

Autor: Janar Rückenberg