19. jaanuar 2018

Mõtisklusi tervisest: II osa…

„Massikultuuri ja üldise haridusega korrutatuna tingis meditsiini edusammude tormiline propageerimine terve rea psühholoogilisi tagajärgi. Juurdus arvamus inimese kisendavast ebatäiuslikkusest. Inimene on väeti ja nõder, vajab pidevat välist, meditsiinilt lähtuvat hoolitsust ja abi. Kui seda ei anta, progresseerub iga haigus ning lõpeb paratamatult surmaga. „Kartke haigusi, pöörduge otsekohe arsti poole! Viivitamine tähendab surma!“ Seda esiteks.

Teiseks: iga valu või ebameeldiv tunne ükspuha millises kehaosas annab vaieldamatult tunnistust haigusest. Vähemalt ühest kahjustatud rakust. See tuleb üles otsida ja terveks ravida. Muidu on kuri karjas. „Vastasel korral ähvardab vähk!“

Kolmandaks: meditsiin on kõikvõimas. Tema loendamatud erimeetodid lubavad kindlaks teha isegi pisimaid haigusi, mõjustada mistahes talitlust, seda ravimite abil parandada.

Neljandaks: patsient ise ei pea midagi tegema. Ainult tablette kugistama.
Ja üldse on kõik inimesed haiged. Kes täna veel ei ole, haigestub homme. Neid tuleb regulaarselt läbi vaadata, kontrollida iga elundit, kas seal ei peitu mõni haigus ja kui leidub kas või tibatilluke hälve, siis aega viitmata ravida. Kuskil peab midagi ilmnema.

Ma liialdasin veenvuse huvides, aga enam-vähem nõnda see käib. Meie medistsiini peamine õnnetus on see, et ta ei pea silmas tervist, vaid haigusi, et ta ülehindab iseennast ja alahindab sootuks iga organismi looomulikku vastupanuvõimet haigustele. Kui lasta sellist väära seisukohta veel propagandal võimendada, ongi tagajärjed käes.“

Järgneb…

Autor: Janar Rückenberg