29. juuli 2003

TERVETE TERAVUSED…

Ja tänased hommikud tuletavad talle meelde ammusporditud aegu.
Ei, mitte lihasevaluga. Selg, neetud selg, mis on pidanud jõusaalis treenides üle elama sadade rauatonnide vinnamist. On pidanud üle elama musta töö muserdavaid tunde. Kuldtulemuse nimel…

Ka olümpiavõitja Erika Salumäele mõeldes. Enne ja pärast koos Urmas Otiga tema raamatutegemisi.
A.K.
P.S. See lugu on kirjutatud uue aasta lävel 2002. Mitmetel põhjustel, ka mõistetavatel, ei ole lugu ilmavalgust näinud. Vähemalt paberkandjal mitte. Arvan, et kuigi tegemist pole meie portaali otseste kangelastega, on nad seda üldplaanis igavesti. Eesti spordi mälus… Viimased sündmused viitavad varemkirja pandule provokatiivselt. Seepärast siin ka kahe-mehe-loo algvariant. A.K.

Ühtlasi avaldab portaali toimetus kaastunnet juulis lahkunud Lauri Ausi omastele, eraldi Kristelile, kolmeaastasele Arturile ja peaaegu pooleteisesele Alexile. Nad ei pea oma mehe ja isa nime häbenema.

TERVETE TERAVUSED…

Te tahate, et teie lapsest tuleks tippsportlane.
Kas ikka tahate?
Ka pärast Antsoni, Tamme, Salumäe, Taltsi memuaare?
Ikka soovite?
Olete tugev ja seepärast siinkirjutatu teid ei kõiguta.
Mõtlema peaks panema see aga kahtlejaid-kaalujaid.

Lauri Aus.
Sünd. 1970.

Pikka aega on profirattur Lauri Aus vigastuste küüsis olnud. Nüüd peab ta endaga nõu äkki on aeg üldse lõpetada, napilt üle 30ne jõudnuna. Kaks aastat tagasi oli Aus, Prantsusmaa proff, Eestis doktor Eldur Annuse noa all.
Istmikunärvi opi järel tundis kergendust. Raske hetk olnud vaid narkoosist väljumine. Ja istuda sai pärast valuga.
Kokkuvõttes: tervisejamadest on kõrini, pool aastat jooksid üle kivide ja kändude, nüüd (2002a. nov.- toim.) peaks elu jutti saama…
Ei saanud. Sellel talvehakul on küll põlv okey, kuid toosama istmikunärv annab endiselt tunda. Kaks aastat tagasi oli Ausil põlvekõõluse operatsioon. Aitas. Jaan Kirsipuu toekamaid abilisi vedas hooaja kuidagi moodi läbi. Postimehele antud intervjuus tunnistas, et oli mingi saiavorm ja ei enamat.
Ja allkirjastaski ta bossidega uue lepingu.
Mõistagi ei olnud palganumbrid enam sellised nagu aastaring tagasi. Ent ta oli tiimis autoriteet ja üldse hea inimene.
Kuid üks on tema puhul märkimisväärne tahtmine on isegi suurem kui kunagi varem.
Ent kas tahtmisest üksi piisab?
Jõgevakandi mees, Laurit 11selt õpetanud ekstreener Kalev Raudsepp, endal pojad suures rattakarussellis sees, vaatab asjale siiski lootusrikkalt: Arvan, et Lauri püsib pinnal. Muidu ei oleks olnud ju mõtet üldse niikaugele ja kõrgele minna.”
Meenub hetk San Sebastianist oktoobris 1997, kui Aus MMil seitsmendana (eestlasele sel alal üldse harjumatult kõrge koht) lõpujoone ületas. Meenub tema profipilk, mille ta ajakirjanikele vastates heitis. Päev varem olin sama kogenud hispaanlaste ikooni viiekordse Tour de France´i võitja Miguel Indurainiga vesteldes.
Kas Lauri Aus jätkab ka 2004?
Vastust teab vaid TEMA ISE.
Ta teab seda ja teeb. Ikka veel.

Aavo Pikkuus.
Sünd. 1954.

Olümpiavõitja 1976, maailmameister 1977, rahutuuri individuaal- ja meeskonnakuld 1977. Eesti parim sportlane viiel aastal.
Tegu on suure meistriga. Vaid sündinud pisut valel ajal… Aastat 15 varem.
Ta pidi Eesti dünamolasena võitlema armeespordi kurjade deemonitega. Et Aavot Moskva olümpial 1980ndal meeskonda ei arvatud, on siililegi selge: olümpiakulla järele saadetud meeskonnas ei tohtinud olla ühtegi olümpiavõitjat. Siis saanuks neist keegi Rooma kulla ja pronksisest Viktor Kapitonovist ülemaks. Peatreener ise hoolitses juba selle eest, et niisugust asja ei juhtu.
Tänane Pikkuus?
On käinud kahel korral ajuripatsi kasvaja opil. Elanud pärast autoralli-karjääri üle ebaõnne äris: põlemine pluss töökaaslase kassarööv oma tööandja tagatoas.
Ja ikka pürib.
Nelja lapse isana ei kujutagi ta teistmoodi ette.
Niigi on karm elu oma pitseri ka perele pannud. Laste ja abikaasa Laine mõistlik tegutsemine on kui soe pärituul olnud. Ent sisuliselt on Aavo oma tervise saatuse kaalukausile juba ammu heitnud. Seal, N. Liidu koondise päevil.
Kevades, suves, sügises.
Ka talvel. Ajal, mil tasunuks mõtiskleda tuleviku üle ja tarvis.
Ent tundes ka Pikkuusi, ei kujuta ma teda ette kompromissi meistrina. Rumala lambukesena, kes peatuks takistuste ees. Tema stiil oli minna mitte üle, vaid läbi seina. Mitte ümber mäe, vaid üle …
Just niisuguseks oli ta end vorminud.
Treeninud.
Võistelnud.
Just niisuguseks on jäänud.
19 medalit toonase murdumatu liidu meistrivõistlustelt, millest tosin kuldsed, on mineku jälg. Eesti NSV meistriks oli aega vähem kordi tulla.
Pikkuusi märk, mark ja hind.
Hind?
Just – igal tegemisel on hind.
Täna selgub, et liig kallis.
Mees, kes ometikord unistab rahulikumast elust ei jää aga hommikuti saatuse kiuste voodisse. Läheb treeninguid juhendama. Vaatab ringi armsas Tähtveres nagu Joosep Toots kunagi oma kodumail. Ise sadulasse paraku ei roni. Seda teevad temast kolm kümnendit nooremad. Õigel ajal” sündinud.
Ütleb ta neile, et poisid, hoidke end tagasi? Hoidke end tervislikuma keskea tarvis. Vaadake autosid terasma pilguga. Liiklust üldse.
Vaevalt.
Siis ei oleks see mees Legend Pikkuusiks saanud.

Autor: Aare Kreilis, Vaatleja