4. jaanuar 2005

Füsioloogia X osa

TERMOREGULATSIOON
Termoregulatsiooni iseärasused erinevatel bioloogilistel liikidel. Inimorganismi termoregulatsioon.
Kõiki elusorganisme võib jagada kahte suurde gruppi: *Poikitermsed e. kõigusoojased siia kuuluvad selgrootud, kalad, kahepaiksed, roomajad. Nende kehatemperatuur on sõltuv väliskeskkonna temperatuurist. Selle suurenemisel tõuseb neil ka kehatemperatuur, langusel aga väheneb. Temperatuuri langusega kaasneb kõigi eluliste funktsioonide intensiivsuse vähenemine. *Homöotermsed e. püsisoojased siia kuuluvad linnud ja imetajad. Neil on evolutsiooni käigus tekkinud mehhanismid, mis võimaldavad säilitada konstantset kehatemperatuuri. See võime on suure tähtsusega, kuna kindlustab organismi funktsioonide stabiilsuse ka väliskeskkonna temperatuuri muutuste korral.
Inimese kehatemperatuuri mõõdetuna erinevates piirkondades. In. kehatep. Topograafiat iseloomustab suur erinevus mitmesuguste näoalade, keha ja jäsemete temp. vahel. Kõige kõrgem on nahatemp. kaelal (34), kõige madalam jalgadel (24,4). Need erinevused on seotud erinevusega verevarustuses ja järelikult ka ebavõrdsete tingimustega soojuse äraandmiseks naha erinevates piirkondades.
Keha keskmine temperatuur. Inimese kehatemperatuuri mõõdetakse tavaliselt kaenlaaluses lohus. Normaalselt on see 36-37C. Temperatuur naha pinnal varieerub sõltuvalt mõõtmispaiga anatoomilisest asukohast, verevarustusest, riietusest ja väliskeskkonna õhutemperatuurist, -niiskusest ja liikumisest. Ööpäeva kestel kõigub kehatemp. 1C piires. Min. on kehatep. kella 2 ja 4 vahel öösel ja max. kella 4 ja 7 vahel õhtul. In. kehatemp. ööp. Muutused sõltuvad: elu-, toidureziimist, kehalisest aktiivsusest ja valgusest.
Inimese keha poikilotermne kest tähendab seda, et nahatemp. muutub tunduvalt, kui talle mõjuvad mitmesugused meteoroloogilised faktorid. Keskkonna temp.languse korral langeb ka kehatemp. ja vastupidi. Tuul, suurendab soojuse äraandmist naha pinnalt, langetab kehatemp-i. Niiske õhk soodustab madala õhutemp. korral ja soojusjuhtivuse paranemise tagajärjel soojuse äraandmist organismist ja seega ka nahatepm-i langust. Kõrge õhutemp-I korral takistab suur õhuniiskus higi aurumist naha pinnalt, mis vähendab soojuse äraandmist ja soodustab keha ülekuumenemist. Hemöotermiline südamik tähendab, et olenemata väliskeskkonna temp-i muutustest, püsib organismi sisemuses ikka oma kindel temperatuur, mida väliselt ei saa mõjutada.
Kehatemp. sõltuvus kehalisest aktiivsusest, keha pinna ja südamiku tepmp.- i muutuse erinevused kehalisel pingutusel, intensiivsusel. Kehalise töö ajal suureneb nii soojuse moodustamine, kui ka äraandmine.kehatemp-i väike tõus 1C tõstab KNS-i erutuvust, soodustab siseelundite talitlust ning aktiveerib kudede oksüdatsiooni-reduktsiooniprotsesse, see aitab kaasa organismi kiiremale kohandumisele kehaliste pingutuste sooritamisel ning aitab vältida liigutusaparaadi vigastusi. Kehatemp- i tõus algab juba stardieelses seisundis ning tõuseb seda rohkem, mida intensiivsem ja kestvam on töö ja mida kõrgem välistemp ja suurem niiskusesisaldus. Raskete sportlike pingutuste korral võib kehatep. tõusta 38,5-39,0 C-ni. (tekib kuumarabanduse oht).
Füüsikaliseks termoregulatsiooniks nim. organismi kohanemisreaktsiooni normaalse kehatemp-i säilitamiseks soojuse äraandmise muutumise teel. Eriti suureneb soojuse moodustumine kehalise töö puhul. Kuid füüsikalised faktorid, reguleerides soojuse äraandmist, aitavad säilitada püsivat kehatemp-i kehalise töö ajal. Soojuse äraandmine toimub inimese naha ja hingamisteede kaudu ning samuti kaotatakse organismi poolt eritatavale uriinile ja fekaalidele antud soojus. 70-80% kogu äraantavast soojusest toimub inimesel naha kaudu. See teostub soojusejuhtivuse, soojuskiirgumise ja aurumise teel. Kehatemp. on tavaliselt keskkonna temp-st kõrgem, mille tagajärjel toimub soojuse kadu soojusjuhtivuse ja kiirguse kaudu. Nende teel äraantav soojushulk väheneb väliskeskkonna temp.-i tõusul ja muutub nulliks, kui väliskeskkonna temp. võrdsustub kehatemp-ga. Sellistel tingimustel muutub higi aurumine ainsaks võimaluseks soojus naha kaudu ära anda ( 1ml vee aurumisel eraldub 0,58 kcal soojust). Aurumine omandab soojuse äraandmisel erilise tähtsuse väliskeskkonna temp-i tõusu ja soojuse produktsiooni suurenemise puhul organismis. Isegi suhteliselt külmades tingimustes suureneb soojuse produktsioon kehalisel tööl sedavõrd, et soojusjuhtivuse ja soojuskiirguse abil ei suudeta termilist tasakaalu säilitada ning organismi ülekuumenemise vältimiseks lülitub sisse higieritus.soojuse äraandmine kopsude kaudu toimub 1) vee aurumisel alveoolide ja hingamisteede pinnalt ja 2) väljahingatava õhu eelneva soojendamise arvel. Organismi soojuskaod suurenevad ka külma õhu hingamisel, mis hingamisteedes soojeneb. Higi aurumise intensiivsus sõltub meteoroloogilistest tingimustest: õhutemp-st, – niiskusest ja liikumisest. Juhul kui õhk on 100 % veeaurudega küllastunud, higi aurumist naha pinnalt ei toimu ja soojuse äraandmine teostub soojusjuhtivuse kaudu. Seetõttu on mõistetav, miks inimene talub kuivas õhus kõrgemat temp-i kui niiskes. Ujumisel on vee aurumist naha pinnalt ei toimu ja termoregulatsioon teostatakse soojusjuhtivuse ja soojuskiirguse teel. Kuna vee soojusjuhtivus ja mahtuvus on õhust tunduvalt suuremad, siis vees jahtub organism kiiremini kui sama temp-i korral õhus.
Keemiliseks termoregulatsiooniks nimetatakse keha konstantse temp-i säilitamist muutuvates keskkonnatingimustes, mis seisneb soojuse moodustamisega seotud protsesside e. oksüdatsiooniprotsesside regulatsioonis. Keemiliste protsesside intensiivsus on seotud keskkonna temp-ga. Püsisoojastel põhjustab keskkonna temp-i tõus ainevahetusprotsesside intensiivsuse reflektoorse languse, millega seoses väheneb ka soojuse moodustamine organismis. Keskkonna temp-i languse korral intensiivistuvad ainevahetusprotsessid reflektoorselt, millega kaasneb soojuse suurem produktsioon. Mainitud reflektoorsed reaktsioonid soodustavad kehatemp-i konstantsuse säilitamist. Kehaline termoregulatsiooni mehhanism, mis seisneb küllalt kiires oksüdatsiooniprotsesside intensiivsuse suurenemises keskkonna temp-i languse korral, on tihedalt seotud skeletilihaste aktiivsusega. Kõige intensiivsem soojuse moodustamine organismis toimub lihastes nende töötamisel. Isegi kui inimene liikumatult pingutatud lihastega lamab , intensiivistuvad oksüdatsiooniprotsessid ja suureneb soojuse moodustamine 10 % ja rohkem, võrreldessellega, mis on täielikult lõdvestunud lihaste korral. Soojuse produktsiooni tõstab ka lihasvärin (mittetahtlik) ning adrenaliini konsentratsiooni tõus veres. Kuumas keskkonnas langeb ainevahetuse intensiivsus maksas ja teistes organites ning kudedes. Kuna põhiline osa soojusest tekib eksotermsetes reaktsioonides toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil, nim. soojusteket keemiliseks termoregulatsiooniks. Organismi temp-i ja soojuskao kontrollija on hüpotalamuses paiknev soojusregulatsioonikeskus. Seda mõjutavad vere temp. ja ka naha termoretseptorid. Termoregulatsiooni keskust mõjutavad närviimpulsid naha- ja ja limaskesta ning seedeelundite retseptoritelt, läbivoolava vere temp. ja hormoonid. (kilpn. H türoksiini toimel intensiivistuvad kudedes oksüdatsiooniprotsessid, millega kaasneb soojuse produktsiooni suurenemine, ka neerupealise säsiH adrrenaliini mõjul suureneb soojuse teke).
Pruun rasvkude ja termoregulatsiooni iseärasused väikelastel. Paljudel imetajate vastsündinutel ei toimu kohe peale sündi termoregulatoorset soojusproduktsiooni suurenemist, see kujuneb välja mõne nädala möödudes. Inimestel vallanduvad kõik termoregulatoorsed reaktsioonid (AV tõus, vasomotoorsed reaktsioonid, higieritus, käitumiviisid) kohe peale sündi. Vastsündinul einrakendu TR-ks külmavärinad, vaid värinateta soojusproduktsioon (pole silmaga nähtav). Vastsündinul on kehapinna-mahu suhe täiskasvanust 3 x suurem, veel on kehakest ja rasvapolster õhukesed, järelikult ei saa soojuse äraandmist piirata, kuid soojusproduktsioon kaaluühiku kohta on 4 5 x suurem kehakaalu kohta.. vastsündinu vajab min.AV tasemelkõrgemat välistemperatuuri.
LÕPP.

Autor: EKFK