TUNNE EESTI TEGIJAID – Georg Lurich

Georg Lurich sündis 22. aprillil 1876. aastal Väike-Maarjas Virumaal. Lapsena oli ta tugev poiss, kuid haigestus siis raskesti ning pärast paranemist jäi kiratsema. Nii juhtuski, et kui poiss kümneaastaselt Tallinna reaalkooli õppima asus, vabastati ta võimlemisest, sest näis selleks liiga haiglane ja kidur.
ELULUGU
Ülemöödunud sajandi viimastel aastakümnetel hakkas raskejõustik Euroopas jõudsalt arenema. Tugeva tõuke selleks andsid elukutselised jõumehed, kes reisisid linnast linna ning demonstreerisid oma jõudu ja osavust, peamiselt mitmesuguste raskuste tõstmises ja maadluses. Nii innustasid nad paljusid noori kehakultuuri harrastama. Ka noort Lurichit, kui ta nägi elukutselisi atleete Tallinnas esinemas. Nende jõud ja osavus jätsid temasse kustumatu elamuse ning ta otsustas saada tugevaks, hästi tugevaks. Algul harjutas ta süsteemitult: maadles teiste poistega, tõstis raskusi ning tegi muid jõu- ja osavusharjutusi. Maadluspartneriteks eelistas ta endast tugevamaid, tõstevahenditeks olid kivid ja kaaluvihid. Viieteistkümneaastaselt algas süstemaatiline treening.

Lurich astus Tallinnas esimesse eesti raskejõustikuringi, millele oli 1888. aastal aluse pannud Gustav Boesberg. Aastad möödusid, koolipõlv jäi seljataha kidurast poisikesest oli saanud tugev noormees, kes jõumehena oli Tallinnas ja Väike-Maarja ümbruses endale juba nime teinud. Oli jõudnud kätte aeg elupõllul atra seada. Dr. Wladyslaw Krajewski, keda hüütakse Vene raskejõustiku isaks, kutsus Georg Lurichi enda juurde oma võimeid näitama. Sealt algaski Lurichi tähelend. Juba esimesel õhtul dr. Krajewski raskejõustikuklubis püstitas Georg Lurich paar maailmarekordit raskuste tõstmises, seejärel seljatas ta prantsuse maadluses – nii nimetati tollal praegust klassikalist maadlust – kõik klubi paremad maadlejad. Dr. Krajewski soovitas Lurichil veel mõneks ajaks koju sõita ning sveitsi vöövõitlust harjutada. Seda Lurich ka tegi.

1895. aasta sügisel ilmus Georg Lurich taas Tsaari-Venemaa pealinna. Võitnud kõiki paremaid amatöörmaadlejaid klassikalises maadluses kui ka sveitsi vöövõitluses ja täiendanud end Venemaa tolleaegse parima maadlusspetsialisti Wladyslaw Pytlasinski juures, siirdus Lurich 1896. aasta suvel elukutseliste sportlaste ridadesse. Tolle aja tingimustes oli see ainus tee parimatele sporditulemustele. Lurichi tõsterekordid ja võidud maadluses tegid ta peagi kuulsaks üle kogu Venemaa. 1896- 1898. a. esines ta peamiselt Peterburis ja Tallinnas…
Ta võitis maadluses kõik vastased ning püstitas Venemaa ja maailmarekordeid raskuste tõstmises. Talle omistati Venemaa esimaadleja ja Venemaa tsempionatleedi tiitel. Kuna Lurich oli eriti tugev ühe käega tõstetes, milles püstitas mitu maailmarekordit, siis sai ta veel ühe aunimetuse – Maailma tsempion ühe käega tõstmises.

Kõige tugevamaks loeti seda, kes seistes tõstab maast pea kohale sirgetele kätele kõige suurema raskuse. 1896. aasta jaanuaris püstitas Georg Lurich selles tõstes uue Venemaa rekordi: ta tõukas kahe käega üles 112-kilose tõstekangi, asetas selle siis paremale käele, võttis maast veel 37-kilose sangpommi ja surus ka selle üles. Kokku oli ta seega pea kohale tõstnud 149 kg, mis oli tol ajal kolmas tulemus maailmas. Nii omandas ta ka Venemaa kõige tugevama mehe nimetuse. Kuid ka selle rekordi hiljem ta purustas. 1897. a suvel esines Lurich suure eduga Lõuna-Venemaa linnades, võites maadluses kõiki ettejuhtuvaid jõumehi ja hämmastades pealtvaatajaid mitmesuguste jõu- ja osavusnumbritega. Näiteks tõstis ta seljas üles hobuse koos ratsanikuga. Teiste hulgas võitis Lurich Musta mere sadamalinnades kuulsa jõukangelase, laadija Ivan Poddubnõi. Lurich märkas kohe noores ukrainlases suurte eeldustega maadlejat. 1898. aasta mais teatasid ajalehed, et Lurich on asutanud Sevastoopolis ”jõuetenduste ja maadlemise kooli”. Sõnum kõlas järgmiselt: ”Tuttav Eesti jõumees ja maadleja Georg Lurich on Sevastoopolis jõuetenduste ja maadluse kooli asutanud. Kahjuks puuduvad andmed, mis sellest koolist sai.

Kuni 1899. aasta suveni esines Lurich Tartus, Valgas, Viljandis, Pärnus, Narvas, Rakveres, Väike-Maarjas, Tallinnas, Kuressaares, Haapsalus, Vana-Vändras jm. Eestis, samuti Riias ja Põhja-Lätis. Kõikjal leidis ta vaimustatud vastuvõtu. Mitmesugused rahvalikud jõuproovid olid meil küll juba kaugest minevikust tuntud, ent see polnud veel sport tänapäeva mõistes. Kõhkluseta võib öelda, et Lurich oma eeskuju ja kehakultuuripropagandaga rajas tänapäeva spordiliikumise Eestis. Rahvahulkadele oli see ühtlasi oma jõu tunnetamise ja väljendamise demonstratsiooniks. Mõnes kohas oli küll nähtud ringireisivaid välismaa atleete, kuid see polnud see – Lurich oli oma, eesti mees ning tema jõu- ja osavusnumbrid olid seninägematud. Selili maas lamades tõukas ta kehaga hoogu andes sirgetele kätele 180 kg. Tagatoengus kätele ja jalgadele toetudes, hoidis ta rinnal 20-25 täiskasvanud meest . ”Postimees” kirjutas: ”… Pommisid, mis teised küürus kannavad, tõstab ta väikese sõrmega üles ja hiigla pommi, mida harilikud surelikud kahe käega vaevalt maa küljest liigutada suudavad, hoiab ta ühe käe pääl püsti …”

Lurich kutsus ülmbruskonna tugevamaid mehi endaga võistlema nii tõstmises kui maadluses ning organiseeris nende endi vahel võistlusi. Võitjaid autasustas ta hõbedast aurahadega kui vastava linna või maakonna ”esimest rammumeest” ehk ”kõige tugevamat meest”. Need olid peamiselt lihtsad tööinimesed – talupojad, sepad, vabrikutöölised jt. Valgas võitis Lurichi poolt väljapandud hõbeauraha karujõuga Sangaste mees Jaak Karu. Tõstmises oli siin tubli ka kingsepp Gustav Järv. Viljandis võistlesid Lurichi auhinnale talusulane Jüri Laan, katelsepp Aleksander Laur, habemeajaja Joosep Sprinkovski ja teised.

Eriti suur oli Lurichi-vaimustus Narvas, kus kavatsetud viie etenduse asemel korraldati üheksa. Üks toimus tööliste karskusseltsi ”Võitleja” seltsimaja ehitamise, teine invaliidide heaks. Siin olid Lurichi vastaseks sepp Kaalep, kalevivabriku lukksepp Neelus jt. Mihkel Neelus oligi see õnnelik, kes võitis punase siidlindi külge kinnitatud hõbeauraha pealkirjaga ”Esimesele Narva linna jõumehele G. Lurichi poolt mälestuseks 4. XII 1898”.

Narvas toimus ka Lurichi debüüt kõnemehena. Ta kõneles elavalt, kõigile arusaadavalt, kaasakiskuvalt. Ta propageeris raskejõustikku ja selles edu saavutamiseks vajalikku eeldust – karsket eluviisi. Samuti andis ta juhiseid treeninguks, selgitas maadlusvõtteid ja -taktikat. Lurichi esinemised ning tema sütitavad sõnad nii kõnedes kui ka ajakirjanduses tekitasid laiades rahvahulkades suure huvi, lausa vaimustuse raskejõustiku vastu. Mitmel pool Eestis sündisid raskejõustikuringid, kus hakati harrastama maadlust ja tõstesporti. Nendele lisandusid veel sajad ja vahest tuhandedki Lurichist vaimustatud noored, kes hakkasid omapead ”Luurit tegema”. Peale vaimustuse raskejõustiku vastu õhutas Lurich ka eestlaste rahvuslikku iseteadvust, rõhutades oma rahvust ja kutsudes suguvendi harjutama end sama tugevaks ja terveks nagu tema.

Balti mõisnike rõhumise ja tsaarivalitsuse sovinistliku rahvuspoliitika all kannatavale rahvale oli ta tõeliseks rahvuskangelaseks, kes näitas kogu maailmale, et ka ”eestlane on mees”, et ka tema on suuteline suurteks tegudeks. Põhjuseta ei hüütud Lurichit juubeldades ”Kaleviks” või ”Kalevipojaks”. Lurichis kehastus eesti rahva ideaal oma muistsest vägilasest. Lurichi nimi muutus eestlaste hulgas jõu sümboliks. Ajakirjanduse kaudu oli Lurichi kuulsus ulatunud ka välismaale, kus aga suhtuti tema saavutustesse kahtlevalt. Põhjuseks olid tema keha mõõtmed – kuidas suudab selline sale noormees rohkem kui tolleaegsed korpulentsed maailmakuulsad atleedid? Kui Lurich hakkas süstemaatiliselt treenima, s. t. 1891. aastal, oli ta 150 cm pikk ja kaalus umbes 50 kg.

1899. aasta sügisel algas uus peatükk Georg Lurichi elus, ta sõitis pikemale võistlusreisile Lääne-Euroopasse. Lurichil tuli oma teel kuulsusele ületada palju raskusi, takistusi ja ootamatusi. Sporditraumad, intriigid. Ent ta oli oma taotlustes sihikindel, püsiv, raugematu. Austria-Ungari, Saksamaa, Belgia, Taani, Rootsi, Norra, Holland, siis taas Saksamaa – selline oli üldjoontes tema esimene sporditurnee Lääne-Euroopas. Kõikjal hämmastas ta rahvahulki oma tohutu jõu ja hiilgava tehnikaga nii raskuste tõstmises kui ka maadluses.

Peaaegu igas suuremas linnas püstitas Lurich maailmarekordeid tõstmises ning mängleva kergusega võitis kohalikke tsempione maadluses. Kindlalt üle oli ta ka tuntumatest maadlustuusadest. Ainus, kellest ta jagu ei saanud, oli maailmakuulus türgi hiiglane Nurlah, kes oli üle kahe meetri pikk ja kaalus ligi 170 kg. Lurich heitis Nurlahi küll parterisse, kuid ei suutnud seljatada. Magdeburgis saavutas Lurich omamoodi rekordi – 38 minutiga seljatas ta järjest 18 parimat Magdeburgi ja selle ümbruskonna maadlejat. Samal ajal jätkas Lurich rekordite püstitamist raskuste tõstmises. Tema maailmarekordite arv tõusis juba paarikümneni. Lurich külvati üle loorberi, pärgade ja aurahadega, teda hüüti ”Maailma tugevaimaks meheks”. Kuna Eesti oli sel ajal vaid Venemaa kubermang ning eesti rahvus maailmas tundmatu, siis nimetati teda ka ”Võitmatuks venelaseks”. Rotterdami raskejõustikuklubis ”Hercules” sooritatud fenomenaalsete tõstete eest anti Lurichile tiitel ”Meie aja tugevaim atleet”. 1901. aasta jaanuaris toimusid Hamburgis maailmameistrivõistlused klassikalises maadluses, millest võttis osa mitukümmend maadlejat. Lurich saavutas hiilgavalt esikoha ja maailmameistri tiitli. Võidetute hulgas olid spordimaailmas tuntud suurused, nagu Constant le Boucher, Gabriel Lassartesse-Bordeaux, Paul Pons, Aimable de la Calmette, Heinrich Weber jt.

Alates 1901. aastast on võimatu anda ülevaadet Lurichi võistlusturneedest. Tema teekond võidult võidule käis risti-rästi läbi Euroopa ning Tsaari-Venemaa. Kõikjal, kuhu ta ilmus, äratas ta tohutut huvi maadlusspordi vastu, vaimustas rahvahulki oma virtuoosse maadlustehnikaga. Eriti suur oli tema mõju loomulikult noorsoole. 1903. aasta paiku spetsialiseerus Georg Lurich ainult maadlusele. Treeningutel harjutas ta ka edaspidi raskuste tõstmist, kuid mitte enam eesmärgiga püstitada rekordeid. Sel ajal olevat tema tõsterekordite arv ulatunud juba kolme tosinani (36). 1912. aasta sügisel sõitis Lurich koos oma parima õpilase Aleksander Abergiga Põhja-Ameerika Ühendriikidesse, et seal vabamaadluses jõudu proovida.

Pärast mõnenädalast tutvumist ameerika vabamaadluse (catch as catch can) tehnikaga võitis Lurich veenvalt sealseid maadluskuulsusi. Ainus, kellele ta kaotas, oli vabamaadluse maailmameister Frank Gotch. Võrreldes Lurichi ja Gotchi võite teiste maadlustuusade üle pidi olema vastamisi kaks enam-vähem võrdvõimelist maadlejat. Suur oli üllatus, kui Lurich võrdlemisi kiiresti kaotas. Ta maadelnud hästi, kuid millegipärast ärritatult, olnud hajameelne. Kolmel korral pääsenud ta Gotchi selja taha ja omanud seega kindlaid võidusansse, kuid jätnud need kasutamata. Igatahes peagi revanseeris Lurich selle kaotuse. 1917. aastal jõudsid Lurich ja Aberg Hiina kaudu Venemaale tagasi . Algul võistlesid nad Petrogradis, siis Tallinnas. 1918. aastal esinesid nad taas Petrogradis, seejärel mitmel pool Lõuna-Venemaal.

22. jaanuaril 1920. aastal suri Georg Lurich Kaukaasias Armaviri linnas plekilisse soetõppe. 15. veebruaril järgnes talle Aleksander Aberg.

SAAVUTUSED

21-aastasena sooritas Georg Lurich järgmised tõsted:
————————————————————————

Paremaga rebimine ilma allaisteta 65,5 kg;
paremaga tõuge 112,5 kg, 1 kord;
paremaga tõuge 104,25 kg, 2 korda;
paremaga tõuge 100 kg, 3 korda;
kahega selili 156 kg, mille võttis paremale käele;
kahega tõuge selili 164 kg, 1 kord;
kahega tõuge selili 160,75 kg, 2 korda;
kahega tõuge selili 133,75 kg, 8 korda;
seistes tõukas kahega 115 kg, mille võttis paremale käele ja surus vasakuga üles veel 39 kg, kokku seega 154 kg;

hoides parema käega pea kohal 82 kg, laskis end pikali ja tõusis jälle püsti;
maas istudes võttis selja tagant kinni 82-kilosest sangpommist ja tõusis püsti.

Samuti suutis Lurich sel ajal parema käega tõugata üles umbes 70 kg 20 korda järjest.
Teada olevaid Lurichi tõstetulemusi 1903 aastast:
—————————————————————–

Paremaga surumine 96 kg;
kahega surumine 85 kg, 24 korda;
paremaga rebimine ilma allaisteta 78 kg (sangpomm);
paremaga rebimine 70 kg, 12 korda;
50-kilose sangpommi rebis parema käega üles ja, hoides seda üleval, rebis vasakuga üles veel teise niisama raske sangpommi;
paremaga tõuge 121 kg, 1 kord;
paremaga tõuge 100 kg, 6 korda;
paremaga tõuge 90 kg, 10 korda;
paremaga tõuge 81,5 kg, 15 korda;
paremaga tõukas 112 kg, mille viskas pea kohal ühelt käelt teisele;
paremaga tõmbas biitsepsi jõul aeglaselt maast rinnale 70-kilose sangpommi;
vasakuga tõuge 109 kg;
kahega tõuge 165 kg;
kahega tõukas 140 kg, mille võttis pea kohal paremale käele;
kahega tõukas 128 kg, võttis selle siis pea kohal paremale käele ja surus vasakuga üles veel 37-kilose sangpommi, seega tõstis pea kohale kokku 165 kg;

kahega surumine selili 164 kg;
kahega tõuge selili 201 kg;
kahega tõukas selili 150 kg üles, võttis selle siis paremale käele ja surus vasakuga veel 36-kilose sangpommi üles, kokku seega 186 kg;

selili tõukas kahe käega üles 187 kg ja hoidis siis seda paremal käel;
selili surus jalgadega 164,5-kilost kangi 30 korda;
selili surus jalgadega 115-kilost kangi 100 korda;
hoides ülessirutatud kätel 50-kiloseid sangpomme, tegi sügava küki;
hoides 85-kilost kangi ülessirutatud paremal käel, laskus pikali ja tõusis püsti.

Lurich oli silmapaistev ka maadlussillas surumises. Tema kuulus ”sild” kandnud 50-puudast raskust. Peale selle tegi Lurich mitmeid hämmastavaid, suurt jõudu ja osavust nõudvaid tõsteid elava raskusega. Nii tõstis ta parema käega üles seitse täiskasvanud meest. See toimus järgmiselt: end põlvist kõverdades ja kätt sirgelt ülal hoides võttis ta raskuse käele ja tõusis siis püsti. Kui palju Lurichi rekordeid hiljem ületati, pole teada. 1910. aasta paiku oli neid tema nimel veel ligi 20. Et tema fenomenaalsed võimed tõstmises säilisid ka pärast ”rekordijahist” loobumist.
Artikkel 1907. a. ajalehest ”Sõna”
———————————————
”Peterburg, kolmapäev, 7. juuli oli hulga pealtvaatajate juuresolekul Ameerika parema jõumehe Louis Cyr ja meie jõumehe Lurichi vahel ilmatõstete võitlus. Lurich tõstis jalgadega 10 puuda 10 naela 25 korda üles ja Cyr tõukas 9 puuda 15 naela 17 korda üles. Siis tegi Lurich veel teised jõuproovid. Ta seisis sillas olekus ja hoidis nelja mehe raskust, 21 puuda rinna peal peale selle viskas 7 puudase raudkangi õhku ja laskis oma kaela peale maha kukkuda. Peale nende rekordite ülesseadmist anti Lurichile kuldauraha tähendustega, et sarnaste jõuproovidega ükski jõumees Lurichiga võistelda ei saa. Lurichil on peale selle rekordi suur rida teisi ilmatõsteid, mida Lurich juba aastate eest väljamaa jõukarastuse seltsides on ülesseadnud ja mida tänini veel keegi jõumees täiendanud ehk üle löönud ei ole”.
Ükskord hiljem, kui Peterburis toimus Lurichi osavõtul suur maadlustsempionaat, hakkasid levima kuuldused, et Lurichil pole kaugeltki seda jõudu, mis arvatakse.

Laimujuttude ümberlükkamiseks kutsus Lurich ajakirjanikud Lebedevi raskejõustikuklubisse. Üks kohalolnuist kirjutab: ”… Seal polnud kahjuks käepärast raskemat kangi kui 7 puuda 30 naela. Selle tõukas ta üles kui jalutuskepi. Ja siis demonstreeris ta oma silla tugevust. Ta heitis silda, võttis pea kohalt maast umbes kuuepuudase kangi, tõstis selle rinna kohale ja laskis peale selle rinnale ja põlvedele istuda neli rasket meest … ”

* puud – vana vene massiühik, 1puud= 40 naela = 16,381

Autor: M.M.