Lurich: Eesti jõu ja maadluse lugu

Georg Lurichi sündis 22. aprillil 1876. aastal Väike-Maarjas Virumaal. See lugu räägib, kuidas haiglasest koolipoisist kasvas mees, kelle nimi muutus Eestis jõu, maadluse ja eneseusu märgiks.

Georg Georg Lurichi ei olnud ainult tugev mees laval. Ta käis linnast linna, tõstis raskusi, maadles parimatega ja pani inimesed uskuma, et keha saab treenida sama järjekindlalt nagu vaimu.

Miks Lurich Eesti spordiloos tähtis on

Lapsena oli Georg Maadleja tugev poiss, kuid pärast rasket haigust jäi ta kiduraks. Kui ta kümneaastaselt Tallinna reaalkooli läks, vabastati ta võimlemisest, sest õpetajate silmis näis ta liiga nõrk. Just see teeb tema loo kõnekaks: hilisem jõumees ei alustanud legendina, vaid üsna tavalisest nõrkusest.

Ülemöödunud sajandi lõpul hakkas raskejõustik Euroopas kiiresti kasvama. Linnast linna liikusid elukutselised jõumehed, kes näitasid rahvale tõstmist, maadlust ja osavusnumbreid. Noorele Lurichile mõjusid need esinemised tugevalt. Ta otsustas saada tugevaks, väga tugevaks.

Algus oli lihtne. Ta maadles endast tugevamate poistega, tõstis kive ja kaaluvihte ning katsetas kõike, mis jõudu arendas. Viieteistkümneaastaselt algas juba süstemaatiline treening. Tallinnas liitus ta esimese eesti raskejõustikuringiga, millele oli 1888. aastal aluse pannud Gustav Boesberg.

Koolipõlve lõpuks oli kidurast poisist saanud tugev noormees. Tallinnas ja Väike-Maarja kandis tunti teda juba jõumehena. Kui dr. Wladyslaw Krajewski, keda hüütakse Vene raskejõustiku isaks, kutsus Lurichi oma võimeid näitama, algas tema tõeline tähelend.

Kuidas Lurich jõumeheks kasvas

Juba esimesel õhtul dr. Krajewski raskejõustikuklubis püstitas Georg Georg Lurichi paar maailmarekordit raskuste tõstmises. Seejärel seljatas ta prantsuse maadluses, mida tunneme praegu klassikalise maadlusena, klubi paremad maadlejad. Krajewski soovitas tal veel mõneks ajaks koju minna ja sveitsi vöövõitlust harjutada.

1895. aasta sügisel tuli Georg Georg Lurichi taas Tsaari-Venemaa pealinna. Ta võitis paremaid amatöörmaadlejaid nii klassikalises maadluses kui ka sveitsi vöövõitluses. Pärast õppimist Wladyslaw Pytlasinski juures läks ta 1896. aasta suvel elukutseliste sportlaste ridadesse. Tol ajal oli see tee, mis viis parimate vastaste ja suurimate tulemusteni.

1896- 1898. a. esines ta peamiselt Peterburis ja Tallinnas. Ta võitis maadluses kõik vastased ning püstitas Venemaa ja maailmarekordeid raskuste tõstmises. Talle anti Venemaa esimaadleja ja Venemaa tsempionatleedi tiitel. Kuna ta oli eriti tugev ühe käega tõstetes, nimetati teda ka Maailma tsempioniks ühe käega tõstmises.

1896. aasta jaanuaris tegi ta tõste, mis näitab hästi tema ajastu jõumõõtu. Ta tõukas kahe käega üles 112-kilose tõstekangi, asetas selle paremale käele, võttis maast veel 37-kilose sangpommi ja surus ka selle üles. Kokku oli pea kohal 149 kg. See oli tol ajal kolmas tulemus maailmas.

1897. a suvel esines Maadleja Lõuna-Venemaa linnades. Ta võitis maadluses vastaseid ja hämmastas publikut jõunumbritega. Näiteks tõstis ta seljas üles hobuse koos ratsanikuga. Musta mere sadamalinnades võitis ta ka Ivan Poddubnõi, kelles ta nägi kohe suure eeldustega maadlejat.

1898. aasta mais kirjutasid ajalehed, et Georg Georg Lurichi on Sevastoopolis asutanud jõuetenduste ja maadlemise kooli. Mis sellest koolist edasi sai, pole teada. Aga juba see teade näitab, et ta ei tahtnud olla ainult esineja. Ta soovis õpetada ja raskejõustikku levitada.

Lurich ja Eesti rahva eneseusk

Kuni 1899. aasta suveni esines Georg Lurichi Tartus, Valgas, Viljandis, Pärnus, Narvas, Rakveres, Väike-Maarjas, Tallinnas, Kuressaares, Haapsalus, Vana-Vändras ja mujal Eestis. Samuti käis ta Riias ja Põhja-Lätis. Vastuvõtt oli kõikjal tuline.

Rahvalikud jõuproovid olid Eestis ammu tuntud, kuid see ei olnud veel sport tänapäeva mõttes. Lurichi mõju oli teine. Ta näitas treeningut kui teadlikku tegevust. Ta kutsus kohalikke tugevamaid mehi võistlema, pani nad mõõtu võtma ja autasustas võitjaid hõbedast aurahadega.

Valgas võitis Lurichi hõbeauraha Sangaste mees Jaak Karu. Tõstmises oli tubli ka kingsepp Gustav Järv. Viljandis võistlesid tema auhinnale Jüri Laan, Aleksander Laur, Joosep Sprinkovski ja teised. Narvas oli vaimustus eriti suur: kavandatud viie etenduse asemel toimus üheksa.

Narvas võistlesid temaga sepp Kaalep, kalevivabriku lukksepp Neelus ja teised. Mihkel Neelus võitis hõbeauraha tekstiga: Esimesele Narva linna jõumehele G. Lurichi poolt mälestuseks 4. XII 1898.

Narvas astus Maadleja esimest korda esile ka kõnemehena. Ta rääkis elavalt ja lihtsalt. Ta propageeris raskejõustikku, karsket eluviisi, treeningut, maadlusvõtteid ja taktikat. Ausalt öeldes oli see rohkem kui sport. See oli üleskutse end üles töötada.

Lurichi nimi muutus eestlaste hulgas jõu sümboliks. Balti mõisnike surve ja tsaarivalitsuse rahvuspoliitika ajal nähti temas rahvuskangelast. Teda hüüti Kaleviks ja Kalevipojaks. Ta kehastas mõtet, et ka eestlane suudab suuri tegusid teha.

Kui Georg Lurichi hakkas 1891. aastal süstemaatiliselt treenima, oli ta 150 cm pikk ja kaalus umbes 50 kg. Välismaal tekitas see hiljem kahtlusi: kuidas saab nii sale mees ületada korpulentseid maailmakuulsaid atleete? Vastus oli tehnikas, järjepidevuses ja oskuses oma keha kasutada.

Võistlusreisid, rekordid ja Georg Lurich surm

1899. aasta sügisel algas uus peatükk. Georg Georg Lurichi sõitis pikemale võistlusreisile Lääne-Euroopasse. Austria-Ungari, Saksamaa, Belgia, Taani, Rootsi, Norra, Holland ja taas Saksamaa moodustasid tema esimese suure turnee. Igal pool köitis ta publikut jõu, maadluse ja tõstetehnikaga.

Peaaegu igas suuremas linnas püstitas ta tõstmises maailmarekordeid ja võitis kohalikke tsempione. Ainus, kellest ta jagu ei saanud, oli türgi hiiglane Nurlah, kes oli üle kahe meetri pikk ja kaalus ligi 170 kg. Maadleja viis ta küll parterisse, kuid ei suutnud seljatada.

Magdeburgis tegi ta omamoodi rekordi: 38 minutiga seljatas ta järjest 18 parimat Magdeburgi ja selle ümbruskonna maadlejat. Tema maailmarekordite arv tõusis paarikümneni. Rotterdami raskejõustikuklubis Hercules anti talle tiitel Meie aja tugevaim atleet.

1901. aasta jaanuaris toimusid Hamburgis maailmameistrivõistlused klassikalises maadluses. Osalejaid oli mitukümmend. Georg Lurichi saavutas esikoha ja maailmameistri tiitli. Võidetute hulgas olid Constant le Boucher, Gabriel Lassartesse-Bordeaux, Paul Pons, Aimable de la Calmette, Heinrich Weber ja teised.

Alates 1901. aastast on tema võistlusturneede täpset ülevaadet raske anda. Ta liikus läbi Euroopa ja Tsaari-Venemaa. 1903. aasta paiku keskendus Georg Georg Lurichi peamiselt maadlusele, kuigi treeningutel jätkas ta raskuste tõstmist. Tema tõsterekordite arvuks nimetati sel ajal juba kolme tosinat ehk 36.

1912. aasta sügisel sõitis Maadleja koos oma parima õpilase Aleksander Abergiga Põhja-Ameerika Ühendriikidesse, et proovida vabamaadlust. Pärast mõnenädalast tutvumist ameerika vabamaadluse ehk catch as catch can tehnikaga võitis ta mitmeid sealseid maadluskuulsusi. Ainus, kellele ta kaotas, oli Frank Gotch.

1917. aastal jõudsid Lurich ja Aberg Hiina kaudu Venemaale tagasi. Algul võistlesid nad Petrogradis, siis Tallinnas. 1918. aastal esinesid nad taas Petrogradis ja seejärel Lõuna-Venemaal. Georg Lurich surm saabus 22. jaanuaril 1920. aastal Kaukaasias Armaviri linnas, kui ta suri plekilisse soetõppe. 15. veebruaril järgnes talle Aleksander Aberg.

Lurich arvudes: tuntud tõsted

21-aastasena sooritas Georg Lurich järgmised tõsted. Need numbrid on väärt eraldi välja toomist, sest just nende kaudu on näha, kui suur oli tema jõud oma aja kohta.

• Paremaga rebimine ilma allaisteta 65,5 kg.
• Paremaga tõuge 112,5 kg, 1 kord.
• Paremaga tõuge 104,25 kg, 2 korda.
• Paremaga tõuge 100 kg, 3 korda.
• Kahega selili 156 kg, mille võttis paremale käele.
• Kahega tõuge selili 164 kg, 1 kord.
• Kahega tõuge selili 160,75 kg, 2 korda.
• Kahega tõuge selili 133,75 kg, 8 korda.
• Seistes tõukas kahega 115 kg, võttis selle paremale käele ja surus vasakuga üles veel 39 kg, kokku seega 154 kg.
• Hoides parema käega pea kohal 82 kg, laskis end pikali ja tõusis jälle püsti.
• Maas istudes võttis selja tagant kinni 82-kilosest sangpommist ja tõusis püsti.

Samal ajal suutis Lurich parema käega tõugata üles umbes 70 kg 20 korda järjest. Teada on ka Lurichi tõstetulemusi 1903 aastast.

• Paremaga surumine 96 kg.
• Kahega surumine 85 kg, 24 korda.
• Paremaga rebimine ilma allaisteta 78 kg sangpommiga.
• Paremaga rebimine 70 kg, 12 korda.
• 50-kilose sangpommi rebis parema käega üles ja, hoides seda üleval, rebis vasakuga üles veel teise niisama raske sangpommi.
• Paremaga tõuge 121 kg, 1 kord.
• Paremaga tõuge 100 kg, 6 korda.
• Paremaga tõuge 90 kg, 10 korda.
• Paremaga tõuge 81,5 kg, 15 korda.
• Paremaga tõukas 112 kg, mille viskas pea kohal ühelt käelt teisele.
• Paremaga tõmbas biitsepsi jõul aeglaselt maast rinnale 70-kilose sangpommi.
• Vasakuga tõuge 109 kg.
• Kahega tõuge 165 kg.
• Kahega tõukas 140 kg, mille võttis pea kohal paremale käele.
• Kahega tõukas 128 kg, võttis selle siis pea kohal paremale käele ja surus vasakuga üles veel 37-kilose sangpommi, seega tõstis pea kohale kokku 165 kg.
• Kahega surumine selili 164 kg.
• Kahega tõuge selili 201 kg.
• Kahega tõukas selili 150 kg üles, võttis selle siis paremale käele ja surus vasakuga veel 36-kilose sangpommi üles, kokku seega 186 kg.
• Selili tõukas kahe käega üles 187 kg ja hoidis siis seda paremal käel.
• Selili surus jalgadega 164,5-kilost kangi 30 korda.
• Selili surus jalgadega 115-kilost kangi 100 korda.
• Hoides ülessirutatud kätel 50-kiloseid sangpomme, tegi sügava küki.
• Hoides 85-kilost kangi ülessirutatud paremal käel, laskus pikali ja tõusis püsti.

Lurich oli silmapaistev ka maadlussillas surumises. Tema kuulus sild kandnud 50-puudast raskust. Ta tegi ka tõsteid elava raskusega, näiteks tõstis parema käega üles seitse täiskasvanud meest. 1910. aasta paiku oli tema nimel veel ligi 20 rekordit.

Artikkel 1907. a. ajalehest Sõna kirjeldas, kuidas Peterburg, kolmapäev, 7. juuli peeti pealtvaatajate ees võitlus Ameerika parema jõumehe Louis Cyr ja Lurichi vahel. Lurich tõstis jalgadega 10 puuda 10 naela 25 korda üles, Cyr tõukas 9 puuda 15 naela 17 korda üles. Seejärel seisis Lurich sillas ja hoidis nelja mehe raskust, 21 puuda rinna peal. Ta viskas ka 7 puudase raudkangi õhku ja lasi selle kaela peale maha kukkuda.

Hiljem kutsus Lurich ajakirjanikud Lebedevi raskejõustikuklubisse, kui levisid jutud, et tal pole enam seda jõudu, mida temast räägiti. Kohalolnu kirjutas, et raskemat kangi kui 7 puuda 30 naela polnud käepärast. Lurich tõukas selle üles kui jalutuskepi ja näitas siis uuesti oma silla tugevust. Puud oli vana vene massiühik: 1puud= 40 naela = 16,381.

KKK: Lurich lühidalt

Kes oli Georg Lurich?

Georg Lurich oli Eesti jõumees, maadleja ja raskejõustiku suur populariseerija. Tema esinemised aitasid Eestis kasvatada huvi maadluse, tõstmise ja teadliku treeningu vastu.

Millal ja kus Georg Lurich suri?

Georg Lurich suri 22. jaanuaril 1920. aastal Kaukaasias Armaviri linnas plekilisse soetõppe. 15. veebruaril suri ka tema õpilane Aleksander Aberg.

Kas Jüri Lurich oli tema sugulane?

Selles algses loos Jüri Lurichit ei mainita. Mainitud on Viljandis Lurichi auhinnale võistelnud talusulast Jüri Laan. Nimed võivad otsingus segi minna, kuid siin räägime Georg Lurichist.

Autor: M.M.

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.