Tervis

Erinevad kehatüübid

Kuulsaim morfoloogia uurija 20. sajandil oli Dr. William H. Sheldon Harvardi Ülikoolist. Ta jagas kehatüübid kolme kategooriasse: ektomorf, endomorf ja mesomorf.

Tervis  |   |  tekst:  |  fotod: Anonüümne  |  1 kommentaar

Kuulsaim morfoloogia uurija 20. sajandil oli Dr. William H. Sheldon Harvardi Ülikoolist. Ta jagas kehatüübid kolme kategooriasse: ektomorf, endomorf ja mesomorf.

Ektomorfsele kehatüübile on omased: 1) pikad ja peenikesed jäsemed. 2) väga vähene rasvaprotsent 3) naturaalne tendents metabolismile. Nad on tegelased, kellelt küsides, mida nad teevad selleks, et nii kõhnad olla, vastavad, et mitte midagi. Selle kehatüübi esindaja on “hard gainer” selle sõna otseses tähenduses. Jõusaalis on nende suutlikus väike, kuid neile sobib paremini jooksmine või mõni muu aeroobne spordiala.

Endomorf on ektomorfi vastand. Nende kehakuju meenutab pirni ja lihased on väga vastuvõtlikud treeningule. Sheldoni uuringud näitasid, et nende loomuses on loidus ja neile meeldib istuv eluviis. Endomorfi esmaseks eesmärgiks jõusaalis on rasvaprotsendi vähendamine. Kasulik oleks alguses teha aeroobset 15minutit kaks kuni kolm korda nädalas. Kui organism on koormusega harjunud, tuleb tihendada nii aeroobse töö pikkust kui ka kordade arvu.

Mesomorf, mis on hübriid mõlemast äärmusest ja domineerib meeste kulturismimaailma, on kõige vastuvõtlikum treeningutele. Jõu lisamise seisukohast umbes sama keretüübi - endomorfi suureks probleemiks on rasv ning ainevahetuse kiiruse seisukohast umbes sama kehatüüp – ektomorf ei allu nii hästi treeningule. Nii et mesomorf, kes vahetevahel “rauda tõstab”, näeb tihtipeale välja palju parem kui tugev, kuid rasvane endomorf ja “kuiv” kuid õbluke ektomorf. Mesomorf on sündinud sportlane, kellel on kõige vähem probleeme kvaliteetse lihasmassi lisamisega.

Et määrata ära täpne kehatüüp, konstrueeris Sheldon 7-punktilise skaala. Indiviid platseerub igas kategoorias 1 ja 7 vahele. Paljud meeskulturistid varieeruvad 1-6-3st kuni 3-5-1ni (endo, meso, ekto). Siiski, ektomorf, kes esindab kuni 2-3-6 struktuuri, on äärmiselt vastuvõtmatu lihastreeningutele ning kulturismiajakirjades avaldatavad proffide treeningkavad, mis mõeldud ikkagi peamiselt mesomorfidele, ei anna talle mingit kasu. Oma kehatüübi teadmatusest sunnib ektomorf end progressi puudumise tõttu saalis veel rohkem vaeva nägema, millega teeb veelgi rohkem kahju.

Mis siis ikkagi on nende kehatüüpide vahe? Paljud arvavad vääralt, et kõigil on samasugune muskulatuurne raam, metabolism, tüüp, lihaskoe number ja suurus ja järgides Ronnie Colemani või Chris Cormieri treeningkavasid, saavad endale samasugused kehad. Esiteks - mitte kõigil pole sama kehatüüp (kui keegi väidab, et ektomorf suudab enda võistluskaalu ajada 130 kiloni, eksib rängalt). Teiseks – inimestel on erinev metaboolsuse klass, mida võib veel omakorda mõjutada väsimuse aste, vanus ja kalorite tarbimne. Vaidlemaks vastu väidetele, nagu täpne morfoloogia määramine oleneb hüpertroofiast ja atroofiast nagu ka keha rasvasisaldusest, ütles Sheldon, et kategooriate määramine toimub skeletilise struktuuri alusel.

Mesomorfil on ülekaalus kiiresti kokku tõmbuda suutvad lihaskiud, mis suudavad taluda kõrget intensiivsust ning kasvatavad lihasmassi. Selle lihaskiu negatiivne pool on kehv vastupidavus, mida küll spetsiaalse treeninguga leevendada saab. Seepärast kasutavad paljud kulturistid erineva pikkusega kordusi ning seeriaid. Niimoodi, lähtudes oma kehatüübist ja selle konkreetsetest vajadustest, saame palju paremaid tulemusi kui proffide kavu järgides, mis ektomorfide puhul lõppeks kindlasti ületreeninguga.

Ektomorfil on ülekaalus aeglaselt kokkutõmbuvad lihaskiud, mis on hea vastupidavusega, kuid visa kasvuga. Sellise kehatüübiga inimesed lõikavad jõutreeningust kasu, kui “rasketel” trennidel kasutada 80-90 protsendilisi raskusi (100%=suutlikus), “kergetel” päevadel aga 60-70%. Nii lisab ektomorf suhteliselt palju jõudu, kuna “rasketel” päevadel tehtud treening ületas kiiresti kokkutõmbuvate lihaskiudude (kuigi neid on üldises lihasstruktuuris vähe) harjumusliku piiri, kuid ei tekkinud siiski ületreeningut. Lõppkokkuvõttes hakkab keha sünteesima hübriidkiude, mis jäävad alla aeglaselt kokkutõmbuvatele lihaskiududele kestvustreeningul, kuid omavad paremat massipotentsiaali (siiski mitte sama suurt kui mesomorfidel või endomorfidel).

Treeningutega alustav ektomorf võib leida parima variandi, treenides algul väikeste raskustega, kuid pikkade seeriatega. Arenedes seeriad muutuvad lühemaks. Sel puhul peaks ektomorf iga nelja nädala tagant tegema nädalase pausi, et vältida ületreeningut ja vigastusi.

“Raske”-“kerge” tsüklite vaheldumist soovitatakse ka teistele kehatüüpidele, kuna “kergetel” päevadel töötavad teised lihaskiud kui “rasketel” päevadel ja nii on aega taastumiseks rohkem.

Tuleb meeles pidada, et kõige tähtsam on lähtuda treeningust, mis on sobilik just sinu kehatüübile ning esmajoones tunnetada oma keha.



Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 


Goldensand klmpressitud kookosli

Lihtsalt käimine

Tervis | 

Üks esimesi asju, mis õpitakse inimesena olles ära, on käimine. Võrreldes varasemate aegadega käime me vähem, kuna kiirenenud elutempo juures…


Rasvaprotsent: milline protsent on normaalne?

Tervis | 

Küsimus: küsin lihtsalt uudishimust. Kahekümnendate aastate algul olin oma toitumises väga range, pidasin dieedist ikka väga korralikult kinni.…


Nokk kinni saba lahti ... Eestis elava steroidikasutaja pihtimus

Tervis |  (9)

Arvan, et järgnev kirjutis on fitness.ee portaalis esimene julge katsetus rääkida steroididest läbi kellegi otseste kogemuste. See avameelne…