3. detsember 2007

Jutuajamine Dorian Yates´iga

BDJ: Su esimesed tõsised treeningud olid lühikesed, intensiivsed ja mitte väga sagedad. Mõjustatud tugevasti Arthur Joneri ja Mike Mentzeri põhimõtetest. Mis ajendas sind seda suunda minema vastupidiselt enam traditsioonilistele treeningpõhimõtetele?

DY: Olen asjadele loogiliselt läheneja ja treeningukäsitlused Jonesilt ja Mentzerilt tundusid mulle loogilistena ja põhjendatutena. Olen tüüp, kes ennem, kui midagi tõsiselt teha kavatseb süüvib tõsiselt selle tegevuse või asja olemusse. Üritan saada ja analüüsin maksimaalselt informatsiooni ja andmeid, korrastan ja de¨ifreerin selle ning üritan leida selles oma jaoks loogika. Kuid mitte ainult…kombineerisin selle informatsiooni mõistagi ka enda treeningupraktikaga ja kuulasin oma keha.
Avastasin üsna kiirelt, et kohe kui ületan teatud hulga mahtu või treenin sagedamini, täheldan ületreeningu märke…ei ole taastunud, ei maga hästi, närvisüsteem kuidagi kurnatud ja edasiminek kinni. See kõik oli selge märk, et pidin tagasi tõmbama ja muutma oma lähenemist.
Läbi aastate kujundasin siis programmi, mis baseerus intensiivsuse, mahu, sageduse ja adekvaatse taastumise omavahelisel seotusel ja põhimõtetel.
Nii, et kuigi sain palju informatsiooni Jonesilt ja Mentzerilt, olen Mentzeriga isegi mõned korrad koos treeninud, kombineerisin nende metoodikaid oma kogemuste ja tõekspidamistega. Tekkis selline hübriid HIT ist, minu nägemusest ja tavapärastest käsitlustest. Loomulikult ei saa ma täielikult nõustuda kõikide Jonesi ja Mentzeri väidetega treeningu kohta, üks neist on terve keha treenimine korraga ühel treeningul.

BDJ: Jagan selle koha pealt täiesti arvamust. Näiteks pärast jalgade tegemist olen ikka väga läbi…isegi kui mitte niivõrd füüsiliselt siis vaimselt küll.

DY: Jah…kõike seda korraga on selgelt palju. On asju, mis teoorias kõlavad väga hästi, kuid praktikas nad ei tööta. Seega tuleb kombineerida. Loed terooriat, praktiseerid oma treeningus ja siis kohandad või viid sisse muudatused. Aga on selge, et kui asi praktikas ei tööta, siis ei ole midagi edasi rääkida. Ärge „raiuge tuimalt edasi teha, sellepärast, et keegi teeb ja kiidab seda. Tuleb liikuda edasi ja leida enese jaoks midagi muud, üritades siis ikkagi intensiivsuse printsiipe silmas pidada.

Kasulik info võtke, jätke ja rakendage, ebavajalik „visake minema. Olen selliselt toiminud nii Mentzeri kui Jonesi teooriatega, kui ka paljude teiste lähenemistega. Olen alati kõige uue suhtes avatud. Mul ei ole kunagi olnud mingit toitumisalast nõustajat või treenerit. Kuulasin erinevaid ettepanekuid ja üritasin avastada, mis neist töötavad minu peal ja mis mitte. See on üks asi, mis mulle kulturismi juures meeldib…olen ise oma võitude ja kaotuste eest vastutaja.

BDJ: Kasutasid sa mahajäänud lihaste järgi aitamiseks mingeid erilisi taktikaid või intensiivsustehnikaid?

DY: Loomulikult neid oli ja tähelepanu tuli neile pöörata. Treenisin neid kohe treeningu alguses või alguse poole, siis kui nii mentaalne kui ka füüsiline energia olid värsked. Loomulikult kasutasin ka erinevaid intensiivsustehnikaid, kuid mitte kõiki korraga ja samal ajal. Kuna olen suutlikkuseni treenija, kasutasin vahetevahel nii sunnitud kordusi kui ka negatiive. Negatiive olen üritanud alati rõhutada, kuna tõste see faas on tegelikult sama tähtis kui positiivne faas. Paljud arvavad, et lihas kasvab ainult raskust tõstes ja läbi kontsentrilise faasi, keskendudes siis ainult sellele. Tegelikult tekitab tõste negatiivne faas märksa suuremad mikrorebendid kui positiivne faas. Ja see mõjub lihase kasvule positiivselt. Tüüpiliselt tegin negatiive alati viimaste seeriatena ja trenazööridel, kuna need võimaldavad liigutust paremini kontrollida.

Aeg ajalt kasutasin ka modifitseeritud puhkepausidega seeriat, mis tähendab siis, et tegin 5 6 kordust, puhkasin 10 sekundit ja siis pigistasin veel 1 2 kordust jne. Kasutasin ka langevaid seeriaid, tehes 6 8 kordust suutlikkuseni, vähendasin siis raskust ning tegin veel 3 4 kordust ja suutlikkuseni. Samuti sai kasutatud poolikuid korduseid.
Proovisin ka eelnevat väljakurnamist, kuid see ei meeldinud mulle ja ei töötanud minu puhul…vähemalt selle traditsiooniline variant. Üks hea näide intensiivsuse suurendamise tehnikast, mis kõlab teoorias suurepäraselt, kuid jätab praktikas soovida.
Suur viga, mis inimesed tihtipeale teevad, on, et kui neil on mahajäänud lihas või lihasrühm, siis nad suurendavad treeningsagedust või seeriate arvu, kuid see ei aita.

BDJ: Mis puutub eelnevasse väljakurnamisse või väsitamisse, siis tean tüüpe, kes on läbi selle saavutanud suurepäraseid tulemusi. Loomulikult on see individuaalne. Sinul on tõenäoliselt kiirete lihaskiudude protsent üle kogu keha väga suur, mistõttu väsid ka ilmselt kiireti.

DY: Olen eelnevat väljakurnamist muidugi teinud, kuid mitte seda traditsioonilist varianti, kus tehakse üks harjutus ära ja siis kohe kiirelt ühe jutiga teise kallale. Näiteks alustasin jalatrenni sääre sirutamistega, peale mida, siis järgmise harjutusena surumine jalgadega. Kõik sooritatud siis kenasti puhkustega ja seeriatena. Lihtsalt see esimene harjutus ongi nagu eelnev väljakurnamine enne kui jalgadega surumist teen. Ma arvan, et traditsiooniline eelnev väljakurnamine kisub liialt aeroobseks tegevuseks…kisub rohkem sinna südame võimekuse tõstmiseks kuivõrd lihase kasvatamiseks. Traditsiooniline eelnev väljakurnamine…olen seda teinud ja need on olnud ühed raskemad treeningud, vaevalt saab hingata, kuid ma ei ole kunagi tundnud, et need oleks lihaskasvu seisukohast kuidagi soodsad. Nii, et varieerisin seda metoodikat ja kohandasin vastavalt endale. Pidin kahe harjutuse vahel kindlasti piisavalt puhkama.

BDJ: On see puhkus vajalik rohkem füüsisele või vaimule?

DY: See oli mõlemale vajalik. Kui teha traditsioonilist eelnevat väsitamist ja teha ennem siis sääre sirutamist, samal ajal sa tead, et kohe ootavad ees surumised jalgadega, siis on keskendumine mõlemale häiritud ja juba sirutamiste ajal justkui kahestunud. Kuskil sisimas sa ikka hakkad ennast juba selle esimese harjutuse ajal tagasi hoidma, kuna tead, et tuleb pärast esimest kohe järgmise harjutuse kallale hüpata, mis on veelgi raskem ja sa oled juba väsinud. Vot see on metoodika, mida on teoorias hea kiita ja ülistada, kuid paljudel praktikas teostada siiski väga raske. Mulle meeldib rohkem stimuleerida, võtta suure raskusega viimane ja siis puhata. Ma ei usu eriti kiirustamisse ühe harjutuse juurest teise. Selline kiirustamine annab minu meelest aeroobse treeningu efekti. Ja sageli selline kiirustamine põhjustab just sellist vastupidavuslikku väsimust, läbi mille kannatab teie võime suurte raskuste ajal pingutada. Eriti kehtib see jalgade korral, kuna tegu niivõrd suurte lihastega.

BDJ: Kas sa kunagi kasutasid ka metoodikaid või tehnikaid, mis kahjustasid su progressi ja edasiminekut?

DY: Minu suurim viga oli tõenäoliselt üritada kuni
võistlusteni välja kasutada samu raskusi ja sama intensiivsust (suutlikkuseni). HIT i tehnikad on lihaskasvu stimuleerimiseks suurepärased siis, kui treeningud on hästi toetatud piisavate kaloritega ja piisava puhkusega. Kuid võistlusteks valmistudes peaks peamine eesmärk olema lihaste säilitamine ja vigastuste ohu minimaliseerimine. Seda sellepärast, kuna lihased ja liigesed saavad siis kõvasti vatti, veelgi enam rasva ja energiatase on madal. Veel, kui te olete dieedil ja kõvasti treenite, siis teie unekvaliteet ilmselgelt ei ole see, mis massiajal. See tähendab seda, et ka keskendumine on häiritud. Kõik need faktorid suurendavad vigastusteriski. Pealegi, koguaeg on suur risk, et kogu teie organismi sisekeskkond muutub kataboolseks, kuna balansseerite stressi piiri peal. Kui ma saaksin oma asjad kõik uuesti teha, siis vähendaksin suutlikkuseni treeningut, natukene…lõpetaksin seeria 1 2 kordust varem, kui suutlikkuseni jõuan. Ka see oleks piisav lihasmassi säilitamiseks ja samal ajal keha rasvaprotsent ikkagi langeks.

BDJ: Nagu aru saan, eelistad või eelistasid ikkagi vabu raskusi?

DY: Ma ei ole kummagi suuna (vabad raskused vs. trenazöörid) tulihingeline vastane ega pooldaja. Samas loomulikult, on rasked baasharjutused, mis tuleb teha vabade raskustega, kuid kui te analüüsite minu treeningut läbi aastate, siis näete, et seal on tegelikult nii üht kui teist. Mõlemal on eeliseid ja puuduseid ja kombineerituna saab hea tulemuse.

BDJ: Nõustud sa, et trenazööridega on tegelikult vähe teha? Mina seevastu paljude teiste arvamuste vastu leian, et trenazööridega saab lihast justkui nagu otsesemalt stimuleerida. Ei ole vaja liigset pingutust treeningvahendi stabiliseerimiseks?

DY: Kindlasti ei saa sellega päris nõustuda. Arvan, et trenazöörid on loomulikult efektiivsemad kui me räägime lihaste isoleeritud koormamisest, samuti, tõepoolest ei ole vaja tegeleda kehaasendi stabiliseerimisega. Kuid üks trenazööride puuduseid on, et nad sunnivad sind töötama fikseeritud trajektooridel. Kas kasutan seda mina või teie…kõik liigub ikka täpselt ühtemoodi. Kui teha harjutust kangi või hantlitega, siis te liigutate treeningvahendit vastavalt oma keha ja liigeste biomehhaanilistele iseärasustele.

BDJ: Võib olla selles suhtes on vabadel raskustel tõepoolest eelis.

DY: Kindlasti ja siit ka põhjus, miks ma arvan, et selliseks puhtaks jõutreeninguks on vabad raskused efektiivsemad. Kokkuvõttes on asju, mida saab teha vabade raskustega ja trenazööridega mitte ning on asju mis töötavad vastupidi, seega parim oleks kombineerida neid kahte, vabad raskused ja trenazöörid.

BDJ: Kasutasid sa enne treeninguid või trenni ajal mingeid psühholoogilisi võtteid?

DY: Pean ja pidasin ka siis treening ja toitumispäevikut. Iga trenn läheb sinna sisse, harjutused, raskused jne. Enne trenni sirvin seda alati ja vaatan eelmise trenni üle…raskused, seeriad, kordused ja vastavalt sellele kujutan ette, mida tahan oma tänases trennis saavutada. Teatud trennipäevadel on loomulikult meeltmööda kindlad riided…see kõik selleks, et ennast õigesse rütmi saada.
Visualiseerisin kindlasti ka seda, millist raskust kavatsen tõsta, mitu seeriat ja kordust, mis harjutusi ja millises järjekorras teen. Selleks ajaks kui saali jõudsin olen/olin oma trennieesmärkidele täielikult häälestunud. Ja trennis toimub siis kogu selle eelneva mentaalse läbielamise realiseerimine.

BDJ: Ma arvan, et ei kohta just väga palju kulturiste, iseäranis veel proffide seas, kes peaksid treeningpäevikut ja jälgiksid oma progressi sedavõrd täpselt.

DY: Paljud kulturistid on küsinud minult treeningu kohta, et miks progressi pole jne. Mina küsin kohe seepeale, et mida tegite või kuidas treenisite eelmisel korral või aasta tagasi? Tüüpiline vastus on, et „Ma ei olegi täpselt päris kindel…Päris hästi ei mäletagi jne. Sellisel juhul te ei õpigi enda kohta kunagi midagi. Kui peate päevikut, näete, kuidas ühe või teise lähenemise puhul olete arenenud, kuidas keha on reageerinud. Mis mõjus hästi ja mis mitte.
Kui jätate asja juhuse hooleks, siis olete nagu kapten laevaga keset ookeani, kellel puudub kaart. Lootes, et juhus teid soovitud „maale kannab.

BDJ: Tõenäoliselt üks levinumaid küsimusi, mida nii endiste kui tegev profikulturistide käest küsitakse: Milliseid steroide oled kasutanud ja kui palju aastas keemia peale raha kulutasid? Vaevud sa sellele vastama?

DY: Mult küsitakse selliseid asju tõepoolest koguaeg, eriti seminaridel. Mul on selles suhtes kindel põhimõte. Ma ei taha näida põiklev ja kõrvalehiiliv nagu mul oleks mingid erilised saladused, kuid mul on ka vastutus kus, mida, kellele ja millest ma räägin. Ma ei soovita kellelegi midagi ega räägi kunagi doosidest, sest kui me võtame kasvõi kulturismi ajakirju, siis neid loevad ju noored inimesed. On ajakirju ja inimesi, kes räägivad ja soovitavad asju otse, ilma, et tunneks mingit vastutust. Tihti võib lugeda, et „kõik profid teevad nii ja naa või seda ja teist. Ükskord sattusin isegi artikli otsa, kus kirjutati, mida siis profid pidavat kõik tegema ja sööma, see oli nii hirmus, et hirmutas mind ennastki. Miks see on oluline? Aga sellepärast, et kui kõigile avalikult keemia kasutamisest pasundada ja seda soodustada, siis arvataksegi, et edu määrajaks ei ole ei geneetika ega see kuidas sa treenid, vaid ainult steroidid. Nagu öeldud, seda loevad tihtipeale lapsed ja arvavad, et see ongi see täistõde ning kõik mis nad vajavad ongi steroidid.
Ütlen niipalju, et ma ei tarvitanud midagi sellist, mida te ei teaks või mida teised kätte ei saanud. Ei midagi ebatavalist. Loomulikult, mina oma hiilgeaegadel, elasin Inglismaal, suurest kulturismimekast USA-st isoleeritud ja kui minu näol midagi enneolematult suurt ja vägevat sellisest „kohakesest tuli, siis loomulikult tekkisid kuulujutud. Kasutasin seda, mida kõik teisedki…Deca, Testosteroon, erinevad oraalsed variandid…see kõik on seal kättesaadav, liikus siis ja liigub nüüd. Inimesed arvavad, et sa võtad mingeid pille, siis need teevad imeasju. Ei ole need asjad nii lihtsad. Steroidid aitavad lihast kasvatada, kuid sugugi mitte ainult nendest ei sõltu teie progress. Hoolimata kõigest tuleb treenida kõvasti, süüa palju ja hästi ning kvaliteetselt puhata.

BDJ: Sinu enne ja pärast fotod, üheksakümnendate alguses on siiani legendaarsed ja muljetavaldavad. Kas see oli aeg, kui eksperimenteerisid esimest korda kasvuhormooniga?

DY: Tegelikult ei olnud. Kasutasin seda juba enne seda. Põhjus, miks tegin sellise progressi oli, et teadsin, et see on minu jaoks oluline aasta ja hetk. Haney oli teadaolevalt erru minemas ning ma vajasin igal juhul teiste võistlejate ees, kes olid väiksemad kui mina, silmnähtavat eelist. Eesmärk oligi olla super kuiv, defineeritud ja samal ajal suurem kui kunagi varem. Enne seda eelnevatel aastatel ohverdasin oma dieetidega alati kole palju lihast ja võtsin liiga palju alla. Päris tihti olin juba 5 6 nädalat varem võistlusvormis, samal ajal dieeti tuli hoida ja see ei teinud head, läks nii mõndagi ka lihase arvelt. Eks püüdlus oli ka…ikka kuivemaks ja kuivemaks. Olin probleemist teadlik ja teadsin, et seda ei tohi sel aastal juhtuda. Seega muutus, mille 1992 1993 tegin, tuli tegelikult puhtalt toitumise pealt, mida mõnedel on siiani väga raske uskuda, kuid nii see on.

BDJ: Mõistan millest räägid, kuna üksi toitumine võib juba lühikese ajaga anda tõepoolest dramaatilise efekti. Näiteks süües teatud toite või koguseid, neid muutes, võite kiire ajaga võtta täidlasema ilme, muutuda juba mõne tunniga paremaks või halvemaks.

DY: Ja kui rasvaprotsent on väga väike, on kerge langeda lihase põletamise faasi, seda üritasin aga iga hinnaga vältida.

BDJ: Räägime su ärist! Pakud raamatuid ja videosid, samuti tegutsed toidulisanite maastikul ja personaaltreeningute valdkonnas.

DY: Jah. Mul on isegi oma website, [url=http://www.dorianyates.net/]http://www.dorianyates.net/[/url], kus on informatsioon telefoni konsultatsioonide kohta, samuti erinevad personaalprogrammid ja õppimise materjalid.

Minu toidulisandite firmal Dorian Yates Approved, läheb nii Inglismaal kui Euroopas väga hästi. Üsna hiljuti alustasime tegevust ka USA s. Oleme keskendunud valkudele ja toidukorra asendajatele. Kuidas asi alguse sai? Mul on Inglismaal sõber, kes toidulisandite tööstusega tegeleb. Tal tuli idee, et ühendaks jõud ja hakkaksime siis minunimelist sarja välja andma. Minu üks tingimustest algusest peale oli, et minule jääb oluline sõnaõigus erinevate standardite, toorainete, tootearenduse ja uurimuste kohapealt. Valgud, mis minu nime alla turul on, on unikaalsed ja efektiivsed, kuna sisaldavad denatureerimata valkusid. Nendes on säilinud olulised kasvufaktorid, mis on vajalikud lihase ehitamiseks. Meie valgud sisaldavad samuti olulisi probioote, mis on vajalikud seedesüsteemi ja üldise tervise toimimiseks. Need, kes on neid tooteid kasutama hakanud, on nende juurde ka jäänud, sest tulemused räägivad enda eest. Tegelesime üle aasta uuringutega, enne kui oma tooteid tegema hakkasime. Lugejad võivad külastada ka website´i www.propeptide.com.

BDJ: Kas sa annaksid väikese ülevaate oma alguseaastate treeningust versus Mr. Olympia aastad versus hetkeseis?

DY: Kui kulturismiga sai alustatud, siis tegutsesin mõistagi tavapäraste levinud kavade järgi (peamiselt ajakirjadest otsitud), kuid üsna varsti sain aru, et need ei tööta minu peal hästi, kuna sattusin üsna kiiresti nende järgi treenides ületreeningusse. Tendents oli sel ajal kindlasti jäljendada ja treenida sarnaselt nagu tippmehed siis treenisid (eks nii ole see ka praegu), samuti oldi siis kinni tüüpilistes ajakirjade kavades.
Tuhnides kirjanduses kombineerisin Jonesi ja Mentzeri põhimõtteid ning leiutasin enda kava jaotuse ja treeningpõhimõtted. Nii palju kui mäletan minu esimene HIT kava koosnes kahest osast ja mõlemas osas treenisin 3 päeva nädalas. Näiteks esimesel nädalal tegin ülakeha/alakeha/ülakeha ja järgmisel nädalal tegin siis alakeha/ülakeha/alakeha. Kombineerisin nii, et saaks igat lihast läbi töötada igal teisel nädalal kaks korda. Üks nädal kaks korda, järgmisel nädalal üks kord. Pikemas perspektiivis tuli siis nii, et töötasin igat lihast läbi 2 x üheksa päeva jooksul. Ja see töötas minu peal hästi. Kuid Mr. Olympia aegadel hakkasin tegema 4 päeva jaotust…kaks trenni, üks vaba, kaks trenni, üks vaba jne. Kuna muutusin nii suuremaks kui tugevamaks, ei suutnud pelgalt ühe trenniga läbi võtta korraga poolt oma keha, tuli igal juhul veel jaotada.
Siin kaldusin jällegi Arthur Jonesi ja Mentzeri põhimõtetest kõrvale. Kuna, isegi hoolimata sellest, et ma ei treeninud ülisuurte mahtudega, oleks terve või poole keha treeningul tulnud kokku väga suur seeriate arv ja seda korraga oli selgelt palju. Ma arvan, et iga harjutus on mõjus siis, kui seda teha teatava hulga mahuga ja erinevate harjutustega. Ma arvan, et ei ole eriti efektiivne minna saali ja teha selga ning rinda, tehes kummalegi ainult ühe harjutuse.

BDJ: Hea tähelepanek. Mida olen isegi HIT-i järgijate juures tähele pannud, et nende harjutuste valik on mitmekesine ja tihti koondavad nad oma kavadesse kõik erinevad rasked põhitõsted kükk, surumised, jõutõmme, lõuatõmbed, surumised rööbaspuudel jne.

DY: Jah, mõni ütleb, et kui lihas töötab, siis ta töötab…ja et vajadus treenida lihast erinevate nurkade alt, puudub. Kuid see ei saa lõplik tõde olla ja pole loogiline. Me teame kõik, et sooritades ühele lihasele üht või teist harjutust, ei ole tulemus sama. On suur vahe, kas teeme õlgadele ainult surumisi või teeme lisaks ka lendamisi seistes, hantlite tõstmist kõrvale ettekallutades, hantlite tõstmist ette jne. Kõik mõjutavad õlga erinevate nurkade alt. Sarnaselt õlgadele on sama asi ka rinnaga kui tehakse surumisi negatiivsel ja tavalisel pingil töötab rohkem rinna alaosa, mitte aga ülaosad. Seega peaks olema ilmselge, et erinevad harjutused erinevate nurkade alt mõjutavad lihast erinevalt ja kokkuvõttes mõjutab see seda, kuidas meie keha välja näeb. Kindlasti peaks keha treenima läbi erinevate harjutuste ja erinevate nurkade.

BDJ: Milline nägi välja sinu aeroobse treeningu pool, kui valmistusid võistlusteks?

DY: Jõutreening off seasonil ja enne võistlusi oli oma loomult sama. Et suurendada rasvade põlemist, lisaks kalorite vähendamisele, lisasin ühe tunni aeroobset päevas. Tegin pool tundi hommikul ja pool tundi õhtul, vastavalt pildile ja vajadusele. Ei teinud suure intensiivsusega aeroobset, meeldis madal intensiivsus, et keha kasutaks energiaks just rasvasid. Loomulikult saate rasvade põlemist hoogustada ka seeriate arvu suurendamisega jõutreeningul, kui sellega tõstate ka oluliselt lihaste kaotamise võimalust. Samuti on taastumine tavalisest suurema mahu korral kohe raskendatud.

BDJ: Kuidas on sul trenniga praegu lood? Eeldan, et ikka teed trenni edasi.

DY: Jah treenin loomulikult endiselt ja põhimõtteliselt samade põhimõtete järgi. Intensiivsus on loomulikult madalam, kui oli Mr. Olympia aegadel, seda juba minu triitsepsi vigastuse tõttu. Pean seda hoolikalt jälgima, kuna parema ja vasaku triitsepsi vahel valitseb tõsine ebasümmeetria. Sellest tulenevalt kasutan ka rohkem just trenazööre, ülakeha treenides eriti. Trenazööride üks eelistest ongi, et nad võimaldavad ka vigastustega treenida.

BDJ: Tean, et Sergio Olival on üle kogu keha tõsised liigeste põletikud, mistõttu saab ta treenida ka ainult trenazööridel. Sergio ise leiab ka, et vabad raskused oleks praegu ta liigestele liiast.

DY: „Ideaalses maailmas ja tingimustes…kui mul poleks vigastusi, kasutaksin palju vabasid raskuseid ja ei treeniks trenazööridel niivõrd palju. Kuid praeguseks olen seal kus ma olen ja treenin nii nagu suudan ja kuidas keha võimaldab seda teha.

BDJ: Eeldan, et võimalus, et naased kunagi lavale tagasi on olematu?

DY: Otsus üldse lõpetada tuli peamiselt vigastuste tõttu ja olin väga palju võistelnud. Ainus küsimus ja mõte, mis on jäänud ja jäi, et kas ma oleksin saanud oma kehaga veel paremaks minna. Samas kõik need vigastused, mis tekkisid ja paranemine nendest…teadsin, et nii ei ole võimalik jätkata. Ja kindlasti ei tahtnud ma minna tagasi kuidagi väiksemana või halvemana, kui mind oldi harjutud nägema.

BDJ: Rääkides kulturistide viimasest võistluseelsest nädalast, siis on teada, et see on kõige karmim. Ollakse näljased, stressis ja neile endile tundub kõik halvem, kui asjad tegelikult on.

DY: See on tõepoolest nii. Sa vaatad peeglisse ühel minutil ja kõik tundub olevat ok, kuid siis paar minutit hiljem vaadates tunduvad asjad väga halvad. Muidugi päris nii kiiresti seis ka ei muutu, kuid „katus sellises staadiumis hakkab trikitama. Paljud hakkavad sel viimasel nädalal tegema hullumeelseid trikke, üritades end veelgi paremaks saada. On tüüpiline, et terve valmistumine tehakse hästi…muututakse aina paremaks ja paremaks, kuid siis viimasel nädalal keeratakse kõik tuksi. Olgugi, et tuleb oma ettevõtmistes ka üles näidata paindlikkust, on oluline tegutseda plaani järgi ja mitte seda pidavalt muuta.

BDJ: Oled eksperimenteerinud ka süsivesikute laadimise/tühjendamisega, „mänginud veega?

DY: Olen alati süsivesikutega „mänginud ja see andis tulemust. Mõne jaoks see ei sobi, kuid meie kehad reageerivad erinevalt erinevatele toitainetele. Olen aastatega kindlaks teinud ja tean täpselt, mis kogus ja kuidas töötab ja mis ei mõju ja miks. Ma ei jätnud asju eriti juhuse hooleks, olgugi, et mõnikord tagasi vaadates mõtlen, et suurem kogus sel võistlusel või tol võistlusel veidi väiksem kogus oleks ehk veelgi parema tulemuse andnud. Pidasin alati päevikuid ka selles suhtes ja kuni võistlusteni välja. Kui midagi oli vaja muuta või tahtsin teada, kuidas nägin välja ühe või teise laadimiskoguse juures, lehitsesin päevikut ja tegin järeldused.

BDJ: Rääkides toitumisest, väga üldiselt, milline oli sinu valkude, rasvade ja süsivesikute osakaal?

DY: Minu esimene mure ja eesmärk oli alati saada kogu päeva jooksul kindlate intervallide tagant adekvaatne kogus valku. Valku tarbisin keskmiselt 3 g/kg/päevas. Ülejäänud kalorid jagasin rasvade ja süsivesikute vahel. Ma ei oska teile anda päris täpseid koguseid, kuid arvan, et toitainete ratsioonid jaotusid üldiselt 30 40% valku, 50% süsivesikuid ja 15 20% rasvu. See loomulikult varieerus.

BDJ: Tundub, et praegu on järjest enam suund suure valgu, suure rasvasisalduse ja madala süsivesikute sisaldusega dieetide suunas.

DY: Jah, kuid see sõltub suuresti ikkagi indiviidi metabolismist ja see milline on insuliini tundlikkus süsivesikutele. Minu dieet sisaldas süsivesikuid suhteliselt palju, sest nii kui süsivesikuid sain vähem, kaotasin massi, kadus separatsioon ja kaotasin palju energiat.

BDJ: Olen ise samuti täheldanud enda puhul sama. Olen proovinud suure valgusisaldusega dieeti, kuid keha ei kohanenud sellega ja lõpuks tõstsin ikkagi süsivesikud tagasi, nii 40 50% kaloraazist.

DY: Isegi süsivesikutest tühjendamine tähendas minu jaoks, et sõin 200 g süsivesikuid päevas. Ja juba see oli minu jaoks väga madal ratsioon, sellisel kogusel 2 3 päeva olla. See oli juba defitsiidiks piisav. Samas paljud teised peavad sellist ratsiooni isegi mõõdukaks.

BDJ: Märkasin seda jah sinu dieedi juures…et ei lasku süsivesikute tühjendamisega ekstreemsusesse. Vähendad kogust mõningal määral ja see on juba defitsiidi tekitamiseks piisav.

DY: Peamine reegel, mille järgi tegutsesin oli, et vähendasin süsivesikuid 50% võrra. Minu keskmine süsivesikute kogus oli 400 450 g päevas, muidugi veidi see kõikus, olles mõni päev kõrgem, mõni päev madalam. Kui kolmeks päevaks vähendasin süsivesikud umbes 200 grammile, siis suurendasin ka kergelt seeriate arvu, et kiirendada glükogeenivarude tühjenemist. Samal ajal suurendasin valkude ratsiooni, samuti rasvade kogust, et summaarne kaloraaz jääks enam vähem samaks. Paljud teevadki selle vea, et vähendavad süsivesikuid, jäävad energiast ilma ja mis veel hullem, nad ei asenda neid puuduvaid kaloreid ning hakkavad lihast kaotama. Enne võistlusi laadisin ennast tagasi umbes 1000 g süsivesikuid päevas. Tavaliselt off seasonil tarbisin süsivesikuid 700 800 g päevas.

BDJ: Su keskmine päevane kaloraaz võis olla siis 5000 6000 kcal.

DY: Jah, umbes seal 5500 6000 kcal juures. Sellest valku oli 400 450 grammi päevas.

BDJ: Teed hetkel koostööd ka sellise mehega nagu Ernie Taylor. Kuidas see sujub ja kuidas tema treenib?

DY: Kõik sujub ilusti. Võrreldes teiste proffidega on mehe treeningu pikkus lühike. Ma arvan, et see kui mina võitsin 1993 aastal Mr. Olympia ja hakati avaldama kuidas mina treenin, see on avaldanud kulturismindusele tervikuna päris suur mõju. Ma ei arvagi, et kõik hakkasid kohe ka nii treenima nagu mina, kuid ka proffide treeningu sagedused ja mahud hakkasid alates sellest ajast kuni tänaseni selgelt vähenema. Sel ajal oli päris tavaline, et treeniti 3 trenni, 1 vaba, 3 trenni, 1 vaba jne. Enamasti treeniti igat lihast kaks korda nädalas. Nüüdseks on tavaline, et igat lihast treenitakse kord nädalas või iga 5 6 päeva tagant ning samuti on oluliselt vähenenud seeriate arv treeningul.

BDJ: Erandina siis Lee Priest, kes väidab, et teeb treeningul 30 seeriat ühe lihase kohta.

DY: Jah…kuid tal on ka vastav geneetika ja vastav füüsis selleks.

BDJ: Ta on ka noor. Tema eas mäletan ka endal suurt energiat ja sai päris metsikuid trenne tehtud. Mõtlen sellele tagasi ja imestan, mida kõike suudeti taluda.

DY: Jah…ka mina mäletan, päris tihti sai treenida rinda, selga ja õlgu ühel treeningul ja igaühele neist sai antud suurem maht kui praegu. Ja see kõik andis tulemusi.

BDJ: Mida sa muudaksid kulturismis, mida annaks siin ära teha?

DY: Mida muudaksin, ette võtaksin? Üldine teadlikkus ja haritus sellest, mida tuleb selleks läbi teha, et hea keha luua. Vot seda teadlikkust tuleks tõsta ja levitada. Kui te vaatate selliseid alasid nagu korvpall või jalgpall, siis te näete sportlase reaalseid oskusi ja võimekust. Kulturismivõistlustel nähakse ainult raske töö lõpp produkti. Seda rasket tööd ei oska paljud hinnata, ei saada sellest aru. Kui te ise tegelete, siis muidugi mõistate seda, kuid keskmine inimene tänavalt ei saa sellest aru, vaadatakse kui midagi veidrat ja ekstreemset. Valdavalt ei teata ega suudeta mõista, millist pühendumist ning tõsist tööd ja vaeva see nõuab…teadmisi toitumisest, treeningust, füsioloogiast jne. Rohkem peaks olema dokumentaalfilme sellest, kuidas tegelikult kulturismis selleni jõutakse, mida siis lõpuks mõni hetk lavalt nähakse. Kui oli minu Mr. Olympia ajastu, siis sain päris mitmeid kutseid telesaadetesse. Tahtsin alati rääkida ja arutleda kulturismi telgitagusest ja köögipoolest, sellest, milles see sport seisneb, kuna, kui inimesed muutuvad selle ala suhtes haritumaks, siis oskavad nad seda ka hinnata. Kuid minu kogemus TV inimestega oli küll peaaegu, et alati selline, et kunagi ei oldud sellest minu jutust eriti huvitatud…kõik mis neid huvitas oli, et ma tuleksin stuudiosse, poseeriksin, nemad küsivad kaks küsimust ja kõik. See on ka põhjus, miks ma nii mõnelgi korral ei läinud, kui mind kutsuti. Ütlesin, et kui teile peaks tulema mõne teise ala esindaja, näiteks mõni sprinter, siis kas te panete ta mööda stuudiot ringi jooksma…või korvpalluri palli põrgatama. Ei pane ju. Ikka istute ja räägite temaga.
Ja seda tahtsin alati teha, olen selleks ka praegu valmis, et rääkida, rääkida ja veelkord rääkida, mis see kulturism siis õigupoolest ikkagi on, milles seisneb. Aga kahjuks jah, sel ajal see kedagi ei huvitanud. Kulturisti, kes tuleb paljalt poseerimispükstes ja ta poseerib…meid võetaksegi nagu mingeid objekte. See on nende jaoks vaid üks suur näitemäng. Me nagu ei oskakski nende arvates eriti rääkida!!! Kurb!!!

BDJ: Mis sa arvad, kas oled Inglismaal saavutanud tuntuse, mille oled tegelikult ära teeninud?

DY: Inglismaal kindlasti mitte, olen Ameerikas tunduvalt populaarsem

BDJ: Kas põhjus võib olla ka selles, et kulturism ei ole Inglismaal väga populaarne?

DY: See ei ole jah väga populaarne. Tegemist on raske alaga ja tõsiseid kulturiste on Inglismaal vähe, nagu te ilmselt isegi teate. Väikene kildkond, kes sellega siin tegeleb…teatud mõttes on see siin nagu „põrandaalune asi. See ei ole midagi sellist, mida kõik võiks teha, nii arvatakse…mitte nagu USA s. USA s olen ma palju rohkem tuntud ja seda isegi selliste inimeste poolt, kes polegi päris kulturistid, vaid käivad lihtsalt jõusaalis, tegelevad fitnessiga, spordivad lihtsalt oma tervise heaks ja väärtustavad kulturismi ning tervislikke eluviise. Võiks isegi öelda, et USA s tunnevad mind ära inimesed igalt elualalt, Inglismaal see nii ei ole, kahjuks!!!
Jutuajamine pärineb: http://www.ironaddicts.com/forums/showthread.php?t=2366

Autor: Tõlkinud Janar Rückenberg