Janika Jürgenson ja bodyfitnessi tee

Janika Jürgenson räägib siin otse ja ilma liigse ilustamiseta, kuidas bodyfitness tema ellu tuli. See on lugu noorest sportlasest, kelle jaoks jõusaal ei ole lihtsalt koht, kus paar korda nädalas trenni teha, vaid osa päevast, mõtetest ja enesekindlusest.

Miks Janika Jürgenson selle tee valis

Kui Janika käest küsida, mis spordialaga ta tegeleb, vastab ta ausalt: ametilt on ta jõusaali fanaatik. Võistlustel saab teda näha bodyfitness -163cm kategoorias. Ala ise on veidi keeruline sõnastada, sest selle juured on kulturismis, aga laval loeb ka üldmulje, hoiak, vorm ja naiselik tasakaal.

4.juuni 2010 täitub tal jõusaaliga alles kaks aastat. See kõlab lühikese ajana, aga tema jutus on tunda, et otsus ei tulnud üleöö. Ta ütleb isegi, et õigem küsimus poleks, kuidas tema selle spordialani jõudis, vaid kuidas spordiala temani jõudis. Aastal 2008 hakkas see tunne lihtsalt kasvama.

Lihtne tõde: mõni inimene proovib trenni, mõni jääb trenni sisse. Janika kuulub selgelt teise gruppi. Tema enda sõnul ütles sisetunne, et ta peab tegelema bodyfitnessiga. Ja tagantjärele vaadates oli sellel tundel õigus.

Kuidas Janika Jürgenson treenib ja areneb

Aasta 2010 aprilli keskpaigas algas Janika koostöö Marek Kalmusega. Ta nimetab seda sammu õigeks ja ütleb, et see on end igati ära tasunud. Treeneri roll on sellisel alal suur, sest vorm ei teki ainult raskest trennist. Vaja on plaani, kannatust ja oskust õigel ajal hoogu maha võtta.

Sportlikest saavutustest räägib Janika tagasihoidlikult. Ta ei hakka end suuremaks rääkima. Tema jaoks on tähtis igal võistlusel olla parem kui eelmisel korral. See on hea mõõdupuu, sest lavavorm ei sünni ainult ühe võistluspäeva jaoks. See kasvab nädalate ja kuude kaupa.

Tema trump on tema passis. Sünniaasta lubab tal veel mitu head aastat võistelda juuniorite kategoorias. See tähendab ka Eestist välja minekut, mis on eelkõige trantspordi tõttu suurem ettevõtmine kui kodumaal võistlemine. Eesmärk on selge: jõuda võistlustele, jõuda sinna, kuhu ta tunneb end kuuluvat.

Mis siis tegelikult motiveerib? Janika ütleb, et alguses võis rasketeks treeninguteks motivatsiooni vaja minna, aga nüüd on jõusaal osa tema elust. Pigem vajavad motivatsiooni igapäevategemised ja seltskonnaelu. Jõusaal on muutunud enesestmõistetavaks.

Toitumine, pere ja igapäevane distsipliin

Bodyfitness ei lõpe siis, kui trenn läbi saab. Suur osa tööst toimub köögis, uneajas ja selles, kas inimene suudab oma valikutest kinni pidada. Janika sõnul toitub ta kvaliteetselt. See sobib talle. Raskem pool on hoopis näha inimesi, kes elavad selleks, et süüa.

Ka kodused pidid harjuma. Ema arvas alguses, et küll ta ~3 kuu pärast tüdineb. Isa vaatas imelikult, vanaema karjus appi ja vanaisa jälgis vaikselt kõrvalt. Selline reaktsioon on paljudele noortele sportlastele tuttav. Lähedased näevad muutust, aga ei saa kohe aru, kui tõsine see inimese jaoks on.

Hiljem hakkas ema juba kaasa elama. Hollandi EMi ajal tuli ta õhtul hilja Janika tuppa ja küsis: “Kuidas meie meestel läks?” See väike lause ütleb palju. Kui pere hakkab spordi vastu huvi tundma, muutub ka sportlase argipäev kergemaks.

Treeningharjumustega polnud perel eriti vaja kohaneda, sest trenni ajal Janika lihtsalt ei olnud kodus. Toitumisega oli keerulisem. Nüüd kehtib tal üks kindel reegel: keegi ei kommenteerigu tema toitumist. Ausalt öeldes on see paljudele sportlastele väga tuttav piir.

Toidulisanditest räägib ta samuti kainelt. Ta tarbib neid piisavalt, täpselt nii palju, nagu keha vajab ja rahakott lubab. See pole uhke lubadus ega suur poejutt, vaid päris elu. Noorel sportlasel tuleb teha valikuid ja arvestada võimalustega.

Janika Jürgenson ja elu väljaspool saali

Spordiga koos tulevad ka varjuküljed. Janika nimetab üheks halvemaks küljeks isoleeritust seltskonnaelust. See ei tähenda, et sport oleks halb, vaid seda, et tõsine eesmärk võtab ruumi. Mõni õhtu jääb ära. Mõni kutse jääb vastu võtmata. Mõni inimene ei saa sellest aru.

Lõõgastumine on tema enda sõnul nõrk koht. Ta ei lase ega luba endal alati puhata, kuid töötab selle nimel, et lõpuks õppida lõõgastuma. See on tähtis mõte. Noore sportlase areng ei käi ainult läbi rohkemate seeriate ja rangema toitumise. Keha vajab ka taastumist.

Lapsena soovis Janika töötada kontoris, ideaalis pangas, ja pärast tööd suunduda jõusaali. Seal võiks ta meeleldi pidada treeneriametit. See pilt on lihtne, aga üsna kõnekas: turvaline töö, sportlik elu ja soov aidata teisi.

Kooli kehalisest kasvatusest meenub talle võistluseelne periood. Ta oli väsinud ja tüdinenud jõusaalist. Kuna kool oli remondis, toimusid tunnid samuti jõusaalis, ja siis ta lihtsalt ei käinud seal. Vaim ei jaksand nii palju jõusaalis olla. Seda on raske paremini kokku võtta.

Ideaalsest vormist rääkides ei nimeta Janika kedagi teist. Tema ideaalne keha on peegelpildi ja ettekujutuste koostöös valminud figuur. Ta kujutab ette, milline ta keha võiks välja näha, ja liigub selle suunas. Mitte kellegi koopia, vaid iseenda arenenum variant.

KKK: Janika Jürgenson

Mis alal Janika Jürgenson võistleb?

Ta võistleb bodyfitness -163cm kategoorias. Ala on seotud kulturismiga, kuid rõhk on ka üldisel vormil, proportsioonil ja lavalisel esitusel.

Kes on Janika treener?

Aasta 2010 aprilli keskpaigas alustas ta koostööd Marek Kalmusega. Janika sõnul on see samm end ära tasunud.

Mis on tema peamine eesmärk?

Tema eesmärk on areneda iga võistlusega ja jõuda juuniorite kategoorias ka Eestist välja võistlema.

Autor: Fitness.ee

Allikas: Turg.Fitness.ee

Tule trenni! ArtGym