Ületreeningust…

Samal ajal on teises äärmuses tüübid, kes on tugevad, treenivad regulaarselt ja väga tihti ning ei anna endale üldse puhkust.
Laisad harjutajad kasutavad ületreeningu olukorda tihti pigem vabandusena või õigustusena oma laiskusele. Ja need, kes seda seisundit peaks teadvustama ei taha seda enamasti teha.

Areng ja ületreening
Kui ma treeningutega alustasin (artikli autor), siis olin treenimisega sedavõrd õhinas, et treenisin praktiliselt iga päev ja korraga pikalt. Igasuguste kirjutiste järgi paberil tähendas see väga tõsist ületreeningut. Ja teate, mis juhtus? Absoluutselt mitte midagi. Kui siis ainult see, et ma muutusin tugevamaks ja õppisin tundma raske töö tähendust. Ma ei olnud sel ajal veel piisavalt tugev ega suutnudki selliselt pingutada, et tõsisesse ületreeningusse sattuda.

Kui ma treeniksin täna samade põhimõtete järgi kui treeningkarjääri algaegadel, siis ilmselt sureksin. Mahu mõttes ei anna minu tänaseid treeninguid võrreldagi sellega, mida tavatsesin teha. Ent, kuna tänaseks on raskused niivõrd palju kasvanud ning arenenud on võime pingutada, siis saan kätte isegi suurema koormuse kui treeningute algperioodil.

On liikvel tarkus, mille kohaselt, mida edasijõudnum sa oled, seda suuremat koormust suudad taluda. See on nii, kuid see kehtib teatud punktini. Mida tugevamaks sa saad, seda enam tuleb hakata tähelepanu pöörama ka taastumisele.
Kokkuvõttes, enamus inimesi peaks muretsema tegelikult pigem alatreeningu, mitte niivõrd ületreeningu pärast.

Kirjutis pärineb: [url=https://www.t-nation.com/training/tip-what-you-dont-know-about-overtraining]https://www.t-nation.com/training/tip-what-you-dont-know-about-overtraining[/url]

Autor: tõlkinud: Janar Rückenberg