Adrenaliin sümptomid tasakaalust väljas: põhjused ja ohumärgid

Sissejuhatus

Adrenaliin sümptomid on teema, mida otsitakse sageli siis, kui keha tundub olevat „gaas põhjas”: süda peksleb, käed värisevad, uni läheb katki või ärevus tuleb järsku lainena. Adrenaliin ehk epinefriin on normaalne stressihormoon, kuid sümptomite muster sõltub sellest, kas tegemist on tavalise stressivastuse, ravimite või haruldasema endokriinse põhjusega.

Kuidas adrenaliin sümptomid kehas tekivad?

Adrenaliini toodab neerupealise säsi ning see kuulub katehhoolamiinide hulka koos noradrenaliini ja dopamiiniga. NIH-i NCBI ülevaade neerupealisest kirjeldab, et katehhoolamiinid valmistavad keha kiireks tegutsemiseks: südame löögisagedus ja südame tööjõud suurenevad, vererõhk võib tõusta, bronhid avarduvad ning glükoosi ja rasvade mobiliseerimine annab lihastele kiiresti kasutatavat energiat (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK26/).

Praktiliselt tähendab see, et adrenaliin sümptomid võivad olla südamekloppimine, värin, higistamine, kahvatus, suukuivus, pingetunne rinnus, iiveldus, külmad käed, rahutus, keskendumisraskus ja tunne, et midagi on kohe juhtumas. Need sümptomid ei tõesta iseenesest hormooni ülemäärast tootmist. Sama kehaline pilt võib tulla ärevusest, kofeiinist, nikotiinist, unepuudusest, palavikust, valust, veresuhkru kõikumisest, mõnest ravimist või liiga järsust koormusest.

Stressivastus ei ole ainult „vaimne”. Goldsteini ja Kopini meta-analüüs näitas, et erinevad stressorid aktiveerivad adrenomedullaarset, adrenokortikaalset ja sümpaatilist süsteemi erineva tugevusega; adrenaliin, noradrenaliin ja ACTH ei liigu alati samas rütmis (Goldstein ja Kopin, 2008). Seetõttu võib inimene tajuda tugevat südamekloppimist ka siis, kui vereanalüüside põhjal ei ole tegemist püsiva hormonaalse ületalitlusega.

Mis põhjustab adrenaliini kõrget tunnet?

Kõige sagedasemad vallandajad on füüsiline või psühholoogiline stress, halb uni, suur töökoormus, konflikt, valu, palavik, hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur, alkoholijärgne seisund, nikotiin, liigne kofeiin ja osa ravimeid. Treening võib samuti adrenaliini ja noradrenaliini tõsta, mis on normaalne osa koormusega kohanemisest. Probleemiks muutub see siis, kui koormus, taastumine ja uni ei ole tasakaalus.

Fitnessi kontekstis on oluline eristada normaalset treeninguergastust ja hoiatavaid sümptomeid. Võistlusettevalmistus, kaloripiirang, halb uni ja tugev stimulatsioon võivad tekitada tunde, et keha on pidevas häireseisundis. Sarnast pinget võivad kogeda ka inimesed, kes liiguvad eesmärgipäraselt lavavormi suunas; selle taustaga haakub hästi Teekond unistustest lavalaudadeni- 7.osa väljas, kus pika eesmärgi korral muutub taastumise juhtimine sama tähtsaks kui treening ise.

Adrenaliin ei seleta siiski kõiki ebamugavaid kehatundeid. Näiteks lihastõmblused ja krambid võivad olla seotud koormuse, vedelikutasakaalu, elektrolüütide, väsimuse või närvisüsteemi ärrituvusega. Kui peamine mure on kramp, mitte südamekloppimine või hoogudena tekkiv higistamine, tasub kõrvale lugeda ka Lihaskrambid.

Millal võivad adrenaliin sümptomid viidata haigusele?

Harva võib sümptomite taga olla feokromotsütoom või paraganglioom, katehhoolamiine tootev kasvaja. Pappachani ja kaasautorite ülevaate järgi pärineb suurem osa neist kasvajatest neerupealise säsist ning katehhoolamiinide liig võib anda püsiva või hoogudena tekkiva kõrgvererõhu koos higistamise, peavalu ja südamekloppimisega (Pappachan jt, 2018). Sama ülevaade rõhutab, et diagnoosis kasutatakse plasma vabu metanefriine või ööpäevase uriini fraktsioneeritud metanefriine, mitte pelgalt sümptomikirjeldust (Pappachan jt, 2018).

Mangeri ülevaade kirjeldab feokromotsütoomi tüüpiliste ilmingutena hoogudena tekkivat kõrgvererõhku, peavalu, südamekloppimist või tahhükardiat, sobimatut higistamist, ärevust, värinat, kahvatust, rindkere- või kõhuvalu, iiveldust ja oksendamist (Manger, 2009). Oluline on, et see haigus võib matkida paanikahoogu, migreeni, südamehaigust või seedetrakti kaebust. Seepärast ei tohiks korduvaid tugevaid hooge ise „stressiks” sildistada, eriti kui kaasneb vererõhu järsk tõus.

Arsti hinnang on vajalik kiiresti, kui sümptomitega kaasneb valu rinnus, õhupuudus, minestus, neuroloogiline sümptom, väga tugev peavalu, korduv oksendamine või väga kõrge vererõhk. Plaaniline perearsti või endokrinoloogi konsultatsioon on mõistlik, kui hood korduvad, tekivad öösel, algavad ilma selge vallandajata või segavad treeningut, und ja tööd.

Kuidas eristada stressi, paanikat ja hormonaalset põhjust?

Hea esimene samm on sümptomipäevik: millal hoog algas, kui kaua kestis, mis eelnes, kas oli kofeiini, alkoholi, ravimit, intensiivset trenni, paastu, halba und või emotsionaalset pinget. Kirja tasub panna pulss ja vererõhk, kui neid saab mõõta rahulikult ja korrektselt. Üksik number ei ole diagnoos, kuid muster aitab arstil otsustada, kas vaja on südame, kilpnäärme, veresuhkru, ravimite või neerupealise uuringuid.

Endocrine Society patsiendimaterjal selgitab, et neerupealised toodavad mitut hormooni, sealhulgas kortisooli, aldosterooni ja adrenaliini, ning need mõjutavad vererõhku, ainevahetust ja stressivastust (https://www.endocrine.org/patient-engagement/endocrine-library/hormones-and-endocrine-function/adrenal-hormones). See on põhjus, miks „hormoonid tasakaalust väljas” ei ole piisav diagnoos: arst peab täpsustama, milline süsteem on häiritud ja kas sümptomid tulevad üldse neerupealisest.

Vanusega lisanduvad unehäired, lihasmassi langus, vererõhu muutused ja taastumise aeglustumine võivad samuti muuta stressivastuse tuntavamaks. Kui sümptomid on pikaajalised ja põimuvad üldise enesetunde muutusega, võib taustaks lugeda II Vananemise sümptomid, kuid ka siis jääb põhimõte samaks: diagnoos ei sünni enesetunde põhjal üksi.

Mida saab ise teha ja mida mitte?

Kui ohtlikke sümptomeid ei ole, algab praktiline lähenemine taastumise korrastamisest: regulaarne uni, mõõdukas treening, kofeiini ja nikotiini vähendamine, piisav söömine, alkoholipaus ning koormuse järkjärguline planeerimine. Treeningueelsete stimulantide ja rasvapõletajate puhul tasub jälgida koostist, sest kofeiin ja muud ergutid võivad adrenaliinitunnet võimendada.

Mida ei tasu teha: tellida juhuslikke „adrenaliiniteste”, alustada hormoonpreparaate, tõlgendada üksikut laboritulemust ilma arstita või katta korduvad hood rahustite, alkoholi või uue stimulandiga. Kui adrenaliin sümptomid on sagedased, tugevad või tekivad koos vererõhuhoogudega, on tõenduspõhine tee arstlik hindamine ja vajadusel sihitud biokeemiline testimine.

Viited

• Goldstein DS, Kopin IJ (2008). Adrenomedullary, adrenocortical, and sympathoneural responses to stressors: a meta-analysis. Endocrine Regulations. PMID: 18999898; PMCID: PMC5522726.
• Manger WM (2009). The protean manifestations of pheochromocytoma. Hormone and Metabolic Research. PMID: 19242899; DOI: 10.1055/s-0028-1128139.
• Pappachan JM, Tun NN, Arunagirinathan G, Sodi R, Hanna FWF (2018). Pheochromocytomas and Hypertension. Current Hypertension Reports. PMID: 29356966; DOI: 10.1007/s11906-018-0804-z.
• Kvetnansky R, Sabban EL, Palkovits M (2009). Catecholaminergic systems in stress: structural and molecular genetic approaches. Physiological Reviews. PMID: 19481082; DOI: 10.1152/physrev.00042.2006.

Tule trenni! ArtGym