Amatöörkulturism ja dopingukontroll

Amatöörkulturism tekitab ühe ebamugava küsimuse: kui kontroll on karm, miks näevad mõned võistlejad välja nii, nagu reeglid neile ei kehtiks? See ei ole süüdistus ühe sportlase pihta, vaid aus mõtisklus süsteemi üle, mis peaks kõigile olema sama.

Miks amatöörkulturism ja dopingukontroll kirgi kütab

Pärast Tallinna Euro Elite Touri jäi õhku tunne, mida on raske viisakalt sõnastada. Laval olid IFBB amatöörid, mitte profid, aga mõne mehe suurus ja kuivus panid küsima: mis siin tegelikult toimub?

Kulturismiga on keelatud ainete teema alati kaasas käinud. See ei ole saladus. Eriti profikulturismi vaadates on ammu selge, et tippvorm ei sünni ainult kanafileest, riisist ja tugevast tahtest. Samas on teine lugu, kui jutt käib amatööride süsteemist, kus IFBB räägib dopinguvabast spordist, kontrollidest ja üha rangematest karistustest.

Siit tulebki vastuolu. Ühelt poolt öeldakse, et reeglid on kõigile samad. Teiselt poolt näeb publik laval mehi, kelle vorm jätab mulje, et osa mängib hoopis teise kaardipakiga. Ausalt öeldes ei ole see küsimus ainult kadeduses. See puudutab usaldust.

Ott kirjutas foorumis 6. mail Euroopa Meistrivõistluste kohta, et venelased tegid puhta töö: 8 kulda kokku. 7. mail täiendas Marek Morozov sama teema all, et Overall võitja oli super ja venelased on seekord kõva raha endi peale pannud. See kõlab nagu tavaline võistlusjärgne kommentaar, aga selle taga oli suurem küsimus: kuidas selline tase võimalik on, kui süsteem peaks olema rangelt kontrollitud?

Kuidas dopingukontroll tegelikult küsimusi tekitab

Dopingukontroll ei tähenda ainult seda, et keegi läheb pärast võistlust proovi andma. See tähendab ka seda, kes kontrolli jõuab, millal kontroll toimub, kuidas proovid liiguvad ja kas kõiki koheldakse päriselt ühtemoodi. Tavavaatajale paistab süsteem lihtne: kui oled puhas, võistled; kui ei ole, jääd vahele. Praktikas tundub pilt segasem.

Algne pahameel tuli just sellest, et kuulujutu järgi jõudis venelaste kaheksast võitjast kontrolli vaid üks, nende kõige kehvem ja väiksem mees. Kas see tõestab midagi? Ei tõesta. Aga selline info lõhub usku süsteemi, eriti kui samal ajal räägitakse WADA reeglitest, karmist poliitikast ja pistelistest võistlustevahelistest kontrollidest.

Mis siis tegelikult juhtub? Võimalusi on mitu. Mõnes riigis võib kontroll olla nõrgem. Mõnes kohas võivad suhted ja raha mängida suuremat rolli. Võib olla ka nii, et kasutatavad ained, ajastus ja ettevalmistus on lihtsalt palju targemalt läbi mõeldud. Ent sportlase jaoks, kes tahab ausalt võistelda, ei ole see eriti lohutav vastus.

Kui Pocius, Shabunya ja teised sarnase tasemega mehed Tallinnas lavale tulevad, tekib paratamatult võrdlus. Üks sportlane võib mõelda: tahan ka samasuguseks saada. Siis tuleb järgmine mõte: aga kui ma proovin sama teed, tõmmatakse mind siin omal maal kohe kontrollis vahele. Ja kui ma ei proovi, ei pruugi ma maailma tippu kunagi jõuda.

Amatöörkulturism sportlase vaatenurgast

Siin ei ole asi ainult selles, kes on suurem või kuivem. Asi on selles, kas mäng on aus. Eesti sportlane võib treenida aastaid, hoida toitumist, teha kõik õigesti ja ikkagi jõuda seina ette, kui rahvusvaheline tase liigub reeglite hallis alas.

Meie föderatsioon on dopingupoliitika ajamisel olnud kindlameelne. See on põhimõtteliselt hea. Puhtal spordil peab olema kaitse. Probleem tekib siis, kui üks süsteemi osa on range ja teine osa laseb justkui läbi sõrmede. Siis ei karistata ainult keelatud ainete kasutajat. Karistada saab ka see, kes reegleid järgib.

Lihtne tõde: kui kontroll on päriselt karm, peab see olema karm kõigile. Mitte ainult väiksematele riikidele. Mitte ainult neile, kellel pole tugevat taustajõudu. Mitte ainult sportlastele, kes ei kuulu suurde koondisesse või kellel pole ümber piisavalt raha ja mõju.

See ei tähenda, et iga suur ja tugev kulturist oleks automaatselt süüdi. Selline järeldus oleks ebaõiglane. Geneetika, treeninguaastad, toitumine ja kogemus loevad palju. Aga kui lavapilt ja kontrollisüsteemi avalik jutt ei sobi enam kokku, on küsimused vältimatud.

KKK: amatöörkulturism ja aus võistlus

Kas amatöörkulturism on automaatselt dopinguga seotud?

Ei ole. Paljud sportlased treenivad ja võistlevad ausalt. Küsimus on pigem selles, kas rahvusvaheline kontroll suudab kõiki riike ja võistlejaid võrdselt kohelda.

Miks suured amatöörid nii palju kahtlusi tekitavad?

Sest nende vorm võib tunduda vastuolus jutuga rangest kontrollist. Kui IFBB rõhutab dopinguvaba sporti, aga laval on äärmuslikult massiivsed võistlejad, tekibki küsimus, kus piir tegelikult jookseb.

Mida peaks kontrollisüsteem paremini tegema?

Kontroll peab olema nähtavalt võrdne. Sportlased ja publik peavad mõistma, kes kontrolli läheb, millal proove võetakse ja miks ükski võitja ei tohiks jääda süsteemist mugavalt kõrvale.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.