Bigoreksia ja kulturism: keha kontroll

Bigoreksia ei tähenda lihtsalt soovi suurem ja tugevam välja näha. See algab siis, kui peegelpilt, treening ja toit hakkavad elu juhtima ning inimene tunneb end ikka väikesena, isegi kui teised näevad tugevat ja lihaselist keha.

Kulturismis on distsipliin vajalik. Probleem tekib siis, kui distsipliin muutub hirmuks: hirmuks olla liiga väike, liiga pehme, liiga tavaline. Just seda vana artikli keskne mõte tabavalt kirjeldab.

Miks bigoreksia kulturismis tekib

Anoreksiat on kaua seostatud peamiselt naiste ja kõhnumissooviga. Kulturismi puhul räägiti juba 1980ndatel ja 1990ndatel teistsugusest, kuid sarnase juurega nähtusest: inimene ei taha kaduda väiksemaks, vaid kasvada aina suuremaks.

Pope, Katz, Hudson 1993 nimetasid seda nähtust vastand-anoreksiaks. Taylor 1985 kasutas sõna bigorexia. Eesti keeles sobib siia hästi ka lihasdüsmorfia. Mõte on lihtne: inimene tajub oma keha moonutatult ja usub, et lihaseid on ikka liiga vähe.

See ei ole sama, mis tavaline soov paremas vormis olla. Paljud inimesed treenivad, söövad teadlikumalt ja tunnevad end selle tõttu paremini. Bigoreksia puhul ei tule rahu ka siis, kui vorm paraneb. Iga mõõt tundub väike. Iga vahele jäänud trenn tundub läbikukkumisena.

Fussell 1991 kirjeldas endise kulturistina tunnet, et isegi väga suur ja lihaseline keha ei tundunud piisav. See on oluline tähelepanek, sest väljastpoolt vaadates võib inimene paista tugev, enesekindel ja kontrollitud. Sees võib aga olla pidev rahulolematus.

Kuidas bigoreksia käitumist muudab

Pope jt. 1993 küsitlesid kulturiste ja leidsid, et 8 % osalenutest pidas oma lihaseid jätkuvalt ebapiisavaks, kuigi tegemist oli juba väga suurte ja tugevalt arenenud meestega. Mõned kandsid isegi palaval suvepäeval suuri riideid, et näida suuremad või varjata tunnet, et keha ei ole piisav.

Samas uuringus oli 2.8 % kulturistidest varem põdenud anoreksia nervosat. Võrdluseks mainiti, et kogu Ameerika meestest oli anoreksiat kogenud vaid 0.02 %. Neid numbreid ei tasu võtta lihtsa vastusena, kuid need näitavad, miks teadlased hakkasid kulturismi ja kehataju seost tõsisemalt vaatama.

Blouin ja Goldfield 1994 võrdlesid kulturiste, võitluskunstide sportlasi ja jooksjaid. Hinnati rahulolematust oma kehaga, kõhnumissoovi ja tugevat soovi kasvada. Kõige rohkem rahulolematust oma kehaga näitasid kulturistid. Samuti ilmnes nende seas rohkem buliimiaga seotud jooni kui teistes rühmades.

Selle uuringu juures oli ka piiranguid. Jooksjate keskmine vanus oli 37.9 a., võitluskunstide esindajatel 27.6 a. ja kulturistidel 26.6 aastat. Samuti oli kulturistide rühm kõige vähem haritud. Need erinevused võivad tulemust mõjutada, kuid need ei muuda põhiküsimust olematuks.

Mis siis tegelikult juhtub? Treeningust saab mõõdupuu, mille abil inimene hindab kogu oma väärtust. Kui rind ei kasva, päev on halb. Kui kaal langeb, tekib paanika. Kui keegi teeb märkuse, võib see jääda nädalateks pähe keerlema.

Toitumine võib muutuda jäigaks

Pasman ja Thompson 1988 uurisid elukutselisi kulturiste ja jooksjaid ning registreerisid kontrollgrupiga võrreldes rohkem toitumishäireid ja äärmuslikke toitumisharjumusi. Kulturismi maailmas võib toit muutuda sama rangelt juhitavaks kui treeningplaan.

Originaalis toodud näide on kõnekas: ühe kulturisti nädalamenüüs oli 70 muna, 14 karpi tuunikala, 5 kg loomaliha, 5 kg kanafileed, 30 liitrit rasvata piima, 4 pätsi leiba, 4 pakki pruuni riisi, pastat, kartuleid ja nii palju puuvilju, kui poekärusse mahub.

Selline kogus ei tõesta üksi haigust. Suure treeningmahuga sportlane sööbki rohkem. Ohumärk on see, kui toit kaotab paindlikkuse, sotsiaalsed suhted kannatavad ja iga suutäis tundub kas võit või läbikukkumine.

Kontrollitunne võib võtta elu üle

Dobbins 1997 kirjutas kulturisti soovist kontrollida oma ainevahetust. Yatesi 1999 lühiülevaade rõhutas samuti keha kontrollimise vajadust. Schwarzenegger ja Hall 1982 kirjeldasid Arnoldi uskumust, et ta suudab oma keha kujundada väga täpselt soovitud suunas.

Tervisliku sportimise puhul on kontroll tööriist. Bigoreksia puhul muutub see vanglaks. Inimene ei puhka, sest kardab vormi kaotada. Ta ei lähe sünnipäevale, sest seal pole tema toitu. Ta ei kuula valu, sest peas on ainult järgmine treening.

Bigoreksia ohumärgid ja praktiline abi

Klein 1985 kirjeldas kulturismi kui tugevalt individualistlikku ala. Mõnele sobib see hästi: oma keha, oma töö, oma vastutus. Aga kui inimene tõmbub järjest rohkem endasse, loobub sõpradest ja perega suhtlemisest ning elab ainult trenni järgi, tasub peatuda.

Fussell 1991 kirjeldas, kuidas kulturismile pühendumine viis töö, sõprade ja perekonna kõrvale jätmiseni. See ei ole enam lihtsalt suur pühendumus. See on märk, et treening on hakanud elu kitsamaks tegema.

Madal enesehinnang on siin sageli varjul. Väljast paistab kulturist enesekindel, aga sees võib olla tunne, et ta pole piisav. Men`s Health 1995 vahendas Kleini mõtet, et mida tähtsusetumana inimene end sisemiselt tunneb, seda rohkem võib ta pingutada, et väliselt võimas näida.

Steroidide kasutamine on üks tõsisemaid ohukohti. Originaaltekst rõhutas, et soov veelgi suureneda ja kasvada võib ohutaju summutada. Kui kiire muutus hakkab tunduma ainsa väljapääsuna, on risk suur. Steroidid võivad mõjutada hormonaalset tasakaalu, psüühikat ja elundite tööd.

Praktiline tõde: kui treening teeb elu paremaks, on see enamasti hea märk. Kui treening hakkab elu ära sööma, on vaja abi. Esimene samm võib olla aus vestlus treeneri, perearsti või vaimse tervise spetsialistiga. Mitte selleks, et sport ära võtta, vaid et suhe kehaga jälle tervemaks saada.

Abi otsimist ei pea häbenema. Kulturism nõuab tugevat tahet, aga tugev tahe ei tähenda, et inimene peab üksi vaikides kannatama. Mõnikord on kõige raskem harjutus just see, et öelda: mu keha ei ole probleem, aga minu mõtted keha ümber on muutunud liiga valjuks.

KKK: bigoreksia ja kulturism

Kas bigoreksia tähendab, et kulturism on halb?

Ei tähenda. Kulturism võib õpetada järjepidevust, kehateadlikkust ja distsipliini. Bigoreksia tekib siis, kui keha kasvatamine muutub sundmõtteks ja inimene ei tunne end enam kunagi piisavana.

Kuidas eristada pühendumust ja probleemi?

Pühendumus jätab ellu ruumi. Probleem võtab ruumi ära. Kui trenn, toit ja peegelpilt hakkavad rikkuma suhteid, und, tööd või õppimist, ei ole see enam ainult tubli sportlik rutiin.

Millal peaks abi otsima?

Abi tasub otsida siis, kui hirm väike olla juhib otsuseid, puhkepäev tekitab tugevat ärevust või steroidid tunduvad vajaliku sammuna. Varajane vestlus võib hoida ära suurema kahju.

Viited

Artikkel põhineb Bianca Hitti käsitlusel Reverse Anorexia in Bodybuilders ning originaalis nimetatud autoritel: Pope, Katz, Hudson 1993; Taylor 1985; Fussell 1991; Blouin ja Goldfield 1994; Pasman ja Thompson 1988; Dobbins 1997; Yatesi 1999; Schwarzenegger ja Hall 1982; Klein 1985; Men`s Health 1995.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.