Eelmäng kulturismis: pinge lava taga

Eelmäng kulturismis algab palju enne seda, kui kohtunikud lavale kutsuvad. Saalist paistab kõik valmis ja läikiv, aga lava taga käib teine võistlus: pilgud, võrdlemine, kahtlused ja enda peas keriv surve.

Ma ei hakka Imre võistluste, EM ja Maasrticht 2010 korralduslikku poolt uuesti lahti kirjutama. Mind huvitab see mündi teine pool. See, mis toimub enne lõpptulemust, enne grimmi, enne poseerimist ja enne seda hetke, kui publik näeb suuri, kuivi ja lihaselisi kehasid.

Miks eelmäng kulturismis loeb

Võistlus ei alga tegelikult laval. See algab siis, kui eri koondised ja võistlejad üksteist esimest korda näevad. Koridoris, kaalumisel, hotellis, lava taga. Kõik vaatavad kõiki. Mitte pahatahtlikult, vähemalt mitte alati, vaid võistluslikult. Kes on suurem? Kes on kuivem? Kes näeb riietes võimsam välja? Kes tundub juba valmis?

Ausalt öeldes on see õhkkond päris raske. Sa tunned, kuidas sind hinnatakse, isegi kui keegi midagi ei ütle. Mõni piilub altkulmu. Mõni vaatab täiesti avalikult. Ja kui sa oled ise sama ala sees, siis teed seda paratamatult vastu. Kuidas muidu üldse märkad, et kõik vahivad?

Kõrvalt vaadates võib see tunduda isegi koomiline. Koondised saabuvad, suured laiad riided seljas, õlad laiali, kõnd enesekindel. Treenitud keha tundub veel suurem. Ja siis tekib korraks tunne: mida mina siia otsima tulin? See on väga inimlik mõte, isegi kui sellest tavaliselt kõva häälega ei räägita.

Sellepärast tasubki rääkida psühholoogilisest poolest. Kulturismi vaadatakse tihti ainult vormi kaudu, aga vormi sees elab inimene. Tal on närvid, kahtlused, ego, väsimus ja soov mitte alt vedada. Võistlemine ei ole ainult dieet, trenn ja poseerimine. See on ka oskus taluda pilku, mis sind justkui kogu aeg mõõdab.

Kuidas eelmäng lava taga käib

Meeste kaalumine on selle eelmängu üks eredamaid hetki. Seal tuleb riided seljast võtta ja korraga on kõik palju ausam. Lai dressipluus enam ei aita. Näha on kuivus, sooned, lihase täituvus ja ka see, mis veel puudu jääb. Ma ei saa teiste eest rääkida, aga ma arvan, et isegi väga headel võistlejatel käib peast läbi mõte: kurat, kõik on nii suured ja nii teravad.

Ma ei pea ennast ülikogenud suurvõistluste meheks. Just sellepärast loodan, et kogemusega muutuvad need hirmumõtted vaiksemaks. Ott oskaks seda ilmselt paremini öelda: kas iga võistlusega läheb lihtsamaks või tunduvad teised ikka iga kord suuremad ja paremad? Täiesti pingevaba ei ole ilmselt keegi. See poleks lihtsalt loogiline.

Tagantjärele, kui esimene emotsioon on maha käinud, tundub üks asi selge. Mida rohkem suudad sellest näitemängust üle olla, seda rohkem hoiad energiat. Kõik selgub lõpuks laval. Mitte hotellikoridoris. Mitte kaalumisel. Mitte selles hetkes, kus keegi tundub riietega kaks korda võimsam.

Holland´is tundus mulle, et meie, Eesti mehed, olime lava taga visuaalselt pigem väiksemate seas. Riietega kohe kindlasti tagasihoidlikumad. Võib-olla olin juba ise olukorra sees liiga pinges, et adekvaatselt hinnata, aga tunne oli selline. Tulemus rääkis aga teist keelt: kolm meest finaalis ja mina seitsmes. Mõni mees, kes kaalumisel näis eriti jäme, kuiv ja võimas, jäi lõpuks meie meeste selja taha.

Siin on lihtne tõde: lava muudab pildi ära. Valgus, poseerimine, proportsioonid, enesekindlus ja see, kuidas vorm tegelikult välja tuleb, loevad rohkem kui esimene mulje pesuruumi ukse kõrval. Kaalumisel nähtamatu mees võib järgmisel päeval olla see, keda laval enam ignoreerida ei saa.

Praktilised mõtted võistlejale

Lava taga toimuv ei jää ainult võistluspaika. Sama pilk saadab kulturisti ka argielus. Sõbrad, tuttavad ja treeningkaaslased märkavad kõike. Kui jäme käsi on? Kas kõhu peal on rasva? Kas ta on ikka sama kuiv kui piltidel? Alguses võib selline tähelepanu isegi meeldida. Pole mõtet teeselda, et see paljusid meist ala juurde ei meelitanud.

Aga ühel hetkel muutub vabatahtlik hobi justkui kohustuseks. Välimus on visiitkaart. Kui oled kord laval tippvormis olnud, hea valguse all, grimmeritud ja lihased täis pumbatud, jääb mõnele inimesele just see pilt pähe. Kui nad sind hiljem tavaelus näevad, võivad nad pettuda. Sa ei olegi iga päev sama suur. Lihas ei paista jope alt nii välja. Kõht ei ole kogu aeg võistluskuiv.

Mis siis tegelikult juhtub? Inimene võrdleb sind sinu kõige parema hetkega. Ja sina võrdled ennast ka. See on väsitav. Võid küll öelda, et teiste arvamus ei huvita, aga päriselus pole see alati nii lihtne. Eriti siis, kui kohtad kedagi, kes pole sind kaua näinud ja hindab sind pealaest jalatallani üle.

Võistluseelne kodune periood võib olla sama pingeline. Mida lähemale võistlus tuleb, seda rohkem hakkab peegel elu juhtima. Hommikul vaatad vormi. Lõuna ajal vaatad uuesti. Enne trenni, trenni ajal ja pärast trenni ka. Kas sooned on väljas? Kas kuivus paraneb? Kas jala pealt või triitsepsi pealt on mõni triip rohkem näha? Kas dieet sööb juba lihast? Kas kõhu pealt on veel võtta?

Viimane kuu poolteist enne võistlusi võib muutuda närviliseks ja frustreerivaks. See on lakkamatu 24 h muretsemine oma vormi ja väljanägemise pärast. Kõrvalt võib see paista veider, aga võistleja jaoks on see väga päris. Ühel hetkel ei taha enam peegli ette minnagi, sest iga vaatamine tekitab uue küsimuse.

Minu jaoks on aidanud mõte, et kõike ei pea lava taga ära võitma. Ei pea iga pilgu peale ennast suuremaks mängima. Ei pea igas ruumis tõestama, et oled piisavalt jäme, kuiv või hirmus. Vorm tuleb laval välja siis, kui see on olemas. Kui ei ole, ei päästa ka kõige laiem dressipluus.

See ei tähenda, et pinge kaob. Kulturism ongi ala, kus keha on tööriist ja hindamise objekt korraga. Sellega tuleb leppida. Aga mida varem võistleja mõistab, et teiste pilgud ei ole kohtunike lõplik protokoll, seda rohkem jääb jõudu päriselt võistelda.

Eelmäng ja vaimne pool kulturismis

Selle jutu mõte ei ole kedagi hirmutada. Pigem tahan näidata, mis toimub nende kehade peas, keda publik saalist vaatab. Lava peal on lõpptulemus. Lava taga on väsimus, ootamine, võrdlemine, vaikne ebakindlus ja vahel ka päris aus hirm. See kõik käib ala juurde, aga sellest räägitakse vähem kui trennist või dieedist.

Kui inimene valib sellise elulaadi, tuleb tal leppida ka kõrvalmõjudega. Luubi all olemine on vahel innustav, vahel kurnav. Mõnel päeval annab tähelepanu jõudu. Teisel päeval tahaks lihtsalt olla tavaline inimene, kelle kõhu, käte ja jalgade kohta keegi oma peas märkmeid ei tee.

Ja ikkagi me teeme seda uuesti. Treenime, valmistume jälle võistlusteks ja võistleme. Ilmselt just sellepärast, et kogu pinge kõrval on selles alal midagi, mis tõmbab tagasi. Hetk laval, kui kõik eelnev kokku saab, kaalub mõnikord üles kogu selle raske eelmängu.

KKK

Kas eelmäng tähendab siin sama mis võistluse ettevalmistus?

Mitte päris. Ettevalmistus on trenn, dieet, puhkus ja vormi ajastamine. Eelmäng tähendab siin rohkem psühholoogilist poolt: vaatamist, võrdlemist, sisemist pinget ja seda tunnet, mis tekib enne lavale minekut.

Kas lava taga võrdlemine on normaalne?

Jah, see on väga tavaline. Küsimus on pigem selles, kui palju sa lased sellel oma energiat süüa. Teisi näha on paratamatu, aga võistlus otsustatakse laval, mitte koridoris.

Kuidas võistleja saab vaimset pinget vähendada?

Aitab rutiin: kindel plaan, rahulik soojendus, usaldus oma ettevalmistuse vastu ja teadlik eemaldumine pidevast võrdlemisest. Kõike ei saa kontrollida, aga oma tähelepanu saab suunata.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.