Hindamisest kehalises kasvatuses: arvestused

Kehalises kasvatuses on hindamine alati olnud tundlik teema. Hindamisest kehalises kasvatuses räägitakse palju, aga sageli läheb arutelu suuremaks emotsiooniks kui sisuks. Selles kirjutises selgitan, miks arvestused, testid ja kontrollharjutused on tunni loomulik osa — ja kuidas neid kasutada nii, et iga õpilane saaks ausa võimaluse oma taset näidata ning seda parandada.

Miks arvestused on osa hindamisest kehalises kasvatuses

Olen oma õpilastele alati öelnud sama asja: minu töö on õpetada, juhendada ja tundi mitmekesisemaks teha. Aga vastutasuks ootan suhtumist ja pühendumist. Õppimine on kahepoolne protsess — kui õpetaja toob iga nädal uusi ideid, peab ka õpilane omalt poolt midagi vastu andma.

Arvestused ei ole mingi karistus. Need on viis kontrollida, kas baasvõimekus on koos. Kui paaris ei suudeta indiaca palli viit korda kõksida, siis ei õnnestu ka klassidevaheline mäng. See ongi põhjus, miks individuaalse harjutamise piire tuleb vahel nihutada — kollektiivne tegevus toetub sellele, mida igaüks omandanud on.

Kaks põhimõtet, millest lähtun

Esimene: arvestuste harjutamiseks peab olema piisavalt aega, ja õpilased peavad ette teadma, mida ja kuidas hinnatakse. Üllatus pole hindamine, üllatus on eksam.

Teine: arvestuse hinnet peab saama trimestri lõpuni välja parandada. Minu õpilased teavad, et trimestri alguses tehtav esmane testimine ei ole lõplik. Kahest võib saada kolm, kolmest neli, neljast viis. Olen näinud, kuidas trimestri alguses „nõrk“ sooritus muutub viie-kuue nädalaga eeskujulikuks.

Need kaks põhimõtet kokku tähendavad ühte asja: kehalise kasvatuse hinne 4 või 5 on igale õpilasele kättesaadav. Küsimus on prioriteetides ja tahtmises, mitte kaasasündinud andes.

Miks asjad ei tule kohe ja päevapealt

Sport ja füüsiline areng ei toimi ilma kordamise ja kinnistamiseta. See on lihtne tõde, aga tänapäeval kostub aina rohkem küsimust: miks ei tule kohe? Miks peab kodus harjutama? Miks ei õnnestu esimesel katsel?

Toon ühe näite oma praktikast. Septembri algul ütlen klassile, et detsembris testin istesse tõuse ja kätekõverdusi. Esimese hooga on neil kolm kuud aega tase paika saada. Kui detsembris esmane sooritus ebaõnnestub, on järgmised kolm kuud — kuni teise trimestri lõpuni — võimalus seda parandada, isegi viieni välja. Kokku kuus kuud teadaoleva arvestuse jaoks. Kas keegi julgeb öelda, et seda on vähe?

Probleem ei ole õpilase võimekuses, vaid kannatlikkuses. Kui kehaline tegevus peab olema iga sekund lõbus ja lihtne, siis areng ei juhtu. Jõud, vastupidavus, kiirus, koordinatsioon — need kõik vajavad regulaarset stimuleerimist. Neli korda jooksmas käimisest ei kasva keegi vastupidavaks. Elus ei käi asjad nii.

Hindamisest kehalises kasvatuses — kuidas peaks see toimuma

Kui juba hinnata, siis pooldan numbrilist hindamist. Õpetajal on alati võimalus hinnet sõnaliselt täiendada — see ei ole kuhugi kadunud. Aga ainult sõnaline hinnang on liiga abstraktne. „Tubli“, „päris hea“ või „püüa veel“ ei anna lapsevanemale ega õpilasele endale aimu, kus ta tegelikult on.

Spordis ei pääse me sentimeetritest ja sekunditest. Kui üks laps kõnnib 3 kilomeetrit 40 minutiga ja teine 25 minutiga, siis juba esimene tagasiside on number. Olgu kriteerium siis eakohane skaala või individuaalne areng — number teeb hindamise läbipaistvaks. Kõik saavad aru, mida tähendab „50% maksimumist“ või „90% eakohasest tasemest“.

Lõpetan tsitaadiga Maie Tuulikult, kes viitab Peeter Põllule: „Numbrite süsteemi koolis hoiab püsti ennekõike kontrollitarvidus. Õpilasele ütleb number, mil mõõdul ta vastab sellele, mida nõuavad õpetaja ja kool temalt edasijõudmise, usinuse, tähelepanu ja korra suhtes. Number, mis ilmub tunnistusele, hoiatab mahajääjaid ja hooletuid, manitsedes jõudu kokku võtma, vaigistab ja rahustab neid, kes vaeva näinud.“

KKK hindamisest kehalises kasvatuses

Kas iga arvestust saab parandada?
Trimestri või veerandi vältel jah. Tiritamme, hüpitsatesti, kätekõverdusi — neid kõiki saab uuesti vastata. Pool aastat ühe arvestuse parandamiseks pole reaalne, aga kolm kuud küll.

Kas ainult sõnaline hindamine ei oleks parem?
Minu kogemus ütleb, et ei. Sõnaline tagasiside kuulub numbrilise hinde juurde, mitte selle asemele. Vastasel juhul kaob võrreldavus ja konkreetsus.

Kas kehalise kasvatuse hinne sõltub kaasasündinud andest?
Etteteatamise ja parandusvõimaluse põhimõtteid järgides mitte. Hinne sõltub sellest, kui palju õpilane harjutab — ja seda saavad kõik teha.

Autor: Janar Rückenberg