Jaapani vibulaskmine: tutvu Kyudo kunstiga

Jaapani vibulaskmine ehk Kyudo on rohkem kui sport — see on rahulik, keskendunud kunst, mis treenib nii keha kui meelt. Eestis on tegu üsna värske alaga, kuid Tallinnas saab juba ametlikult treenima minna. Selles loos vaatame, kust Kyudo pärit on, kuidas treening välja näeb ja mida vibu kohta tasub teada.

Jaapani vibulaskmine ja selle ajalugu

Kyudo (tõlkes „vibu tee”) kujunes välja Kyujutsu sõjakunstist zen-budistlike munkade vahendusel tõenäoliselt juba 17. sajandil. 19. sajandi lõpus, kui samuraid ühiskonnakihina olid kadunud ja suur osa sõjakunsti koolidest oli suletud, arendas grupp entusiaste Honda Toshizane eestvedamisel välja stiili, milles olid esindatud nii sõjakunsti võtted kui ka tseremoniaalne vibulaskmine.

1949 loodi Jaapani Kyudo Föderatsioon (ANKF) ja juba 1953 avaldati uued unifitseeritud Kyudo reeglid. Sealtpeale said kõik harrastajad treenida ja võistelda ühes stiilis. Tänapäeval ei ole vibu enam sõjarelv, vaid vaimu ja keha treenimise vahend. Esikohal on harmoonia maailma ja iseendaga ning nauding vibulaskmise protsessist — mitte ainult mehaaniline märklaua tabamine. Paljud harrastajad kirjeldavad Kyudot lõõgastava ja mõtiskleva kunstina.

Jaapanis on Kyudo dojod (Kyudojod) levinud kõikjal ning ülikoolides tegutsevad omad Kyudo klubid, kus üliõpilased saavad pärast tunde harjutada. Oma traditsioone jätkavad ka keskaegsed koolkonnad — neist tuntuim ja vanim on Ogasawara ryu.

Kuidas Jaapani vibulaskmine treeningul käib

Korralik treening algab vormikohasest riietusest: valge särk (Gi), mustad laiad jaapani püksid (Hakama), pikk ja lai vöö (Obi) ning valged sokid (Tabi). Edasijõudnu vajab tulemuslikuks treeninguks vibu (Yumi). Yumi peab olema harrastajale sobiva tõmbetugevusega ja nooled õige pikkusega. Kinnas Yugake ei tohi olla ei kitsas ega liiga avar. Komplekti kuuluvad ka varu vibunöör (Tsuru), kaks pulbrit Giriko ja Fudeko ning erinevad nooleotsad.

Kyudo treeningutel eristatakse kolme õpingu vormi:

• Mitori Geiko — õppimine vaadates, kuidas sensei dojos käitub ja vibust laseb.
• Kufu Geiko — Kyudo tehnikate pähe õppimine ja vaimne valmisolek õpitut praktikas kasutada.
• Kazu Geiko — iseseisev laskmine, tehnika lihvimine ja vaimne areng läbi Kyudo ideoloogia.

Kyudot saab harrastada alates 14. eluaastast — nooremas eas oleks staatiline koormus kätele ja õlavöötmele liiga suur ning võiks negatiivselt mõjutada luustiku arenemist. Täiskasvanutele sobib see kunst igas vanuses, peaasi et jätkub huvi, austust Jaapani kultuuri vastu ja pühendumust süveneda.

Yumi: vibu, mis teeb Jaapani vibulaskmine eriliseks

Vibu on üks vanimatest relvadest, mida inimene on loonud — esimesed vibu kujutised Aafrikas on üle 70 tuhande aasta vanad. Jaapani saarestikus olid vibud kasutusel juba nooremal kiviajal ning esimesed Jaapani pikkvibud ilmusid tõenäoliselt esimesel aastatuhandel eKr. Need olid valmistatud täispuidust ja värvitud mustaks.

Algselt oli vibu jaapanlaste ellujäämise vahend. Sotsiaalse kihistumise järel sai jahivibust järk-järgult sõjarelv. Esimene Jaapani imperaator Jimmu (711 eKr – 585 eKr) oli kuulus sõdalane, keda piltidel traditsiooniliselt kujutatakse vibu käes hoidmas. Lisaks sõjapidamisele oli vibu laialt kasutusel religioossetes rituaalides — näiteks õnnistatakse rituaaliga Momote Shiki neid, kes on saanud 20-aastaseks ja jõudnud Jaapani kultuuris täisealisse. Teine kuulus rituaal Jabusame sooritatakse ratsutades, tabades väikesi märklaudu.

Originaalne Jaapani vibu ehk Yumi on üle 2,2 m pikk. Kuulus pole Yumi mitte ainult pikkuse poolest, vaid ka asümmeetrilise kuju tõttu — nool ei asetata vibule keskele, nagu teistel vibudel, vaid alumisele kolmandikule. Tõenäoliselt sobis selline kuju eriti hästi laskmiseks põlveasendist ja ratsutades. Veel üks Yumile iseloomulik nüanss: pärast iga lasku pöördub vibu käes nii, et vibunöör jääb randmest väljapoole. Selle tehnika nimi on Yugaeri.

Kyudo Eestis ja Jaapani vibulaskmine maailmas

Rahvusvaheline Kyudo Föderatsioon (IKYF) loodi 2006. aastal ning organisatsiooni aupresidendiks sai Tema Keiserlik Majesteet Printsess Takamado. Euroopa Kyudo Föderatsioon (EKF) loodi aastal 1980. IKYF ja EKF korraldavad rahvusvahelisi seminare ja võistlusi. Tunnustatud Kyudo õpetajad reisivad mööda maailma ja viimasel ajal on populaarsust kogunud ka online-treeningud.

Lähimad riigid, kus Kyudot õppida saab, on Läti, Venemaa, Soome ja Rootsi. Esimene Kyudo seminar Eestis toimus 2020. aasta veebruaris Läti Kyudo sensei Vladimir Kindzulise juhendamisel, kuid sõbralikud suhted Läti ja Venemaa senseidega olid loodud juba varem — Eesti huvilised osalesid Riia ja Peterburi seminaridel juba 2019. Eestis on Jaapani vibulaskmine teinud oma esimesi samme ja teha on veel palju, alustades varustuse soetamisest ja seminaride korraldamisest kuni õigesti kujundatud treeningsaalini välja.

Alates septembrist 2020 toimuvad Tallinna klubis Taikikai ametlikud Kyudo treeningud algajatele. Nendel saab omandada baasteadmised ilma päris vibu kasutamata — kasutusel on „kummi vibu” ehk jaapani keeles Gomu Yumi. See spetsiaalne trenažöör võimaldab pähe õppida Hassetsu ehk kaheksa etappi, millest Jaapani vibulaskmine koosneb. Treeningul õpetatakse ka Kyudo etiketti, mõisteid, kehaasendeid ja jalgade tööd.

Treeningute toimumisajad leiad Taikikai kalendrist.

KKK

Mis vanusest võib Kyudoga alustada?

Alates 14. eluaastast. Nooremas eas on vibulaskmise staatiline koormus kätele ja õlavöötmele luustiku arengule liiga suur.

Kas algajana on vaja kohe oma vibu osta?

Ei. Algajad treenivad „kummi vibu” ehk Gomu Yumiga, mis õpetab kaheksa etapi (Hassetsu) tehnikat ilma päris vibuta.

Kus saab Eestis Kyudot harjutada?

Tallinna klubis Taikikai toimuvad alates septembrist 2020 ametlikud Kyudo treeningud algajatele.

Autor: Alexandra Kivisalu