Klassikaline kulturism: mis see on ja kellele
Klassikaline kulturism on viimase paari aastakümne jooksul kasvanud omaette võistlusalaks, mis pakub vastukaalu äärmuseni viidud profikulturismile. Kui tavaline kulturism keskendub lihasmassi maksimeerimisele iga hinna eest, siis siin on tagasi toodud proportsioon, ilu ja kuivus. Eesti meeste hiljutine esinemine maailmameistrivõistlustel Hispaania kuurortlinnas Platja D’Aros näitas, et oleme selles spordialas tõsiselt mängus.
Mis on klassikaline kulturism?
Sisuliselt on tegemist lihasmassi piiranguga kulturismiga. Sportlase pikkusest lähtuvalt määratakse maksimaalne lubatud võistluskaal — nii välditakse olukorda, kus võidab lihtsalt see, kellel on rohkem massi peal. Võistluste protseduur ja määrused on praktiliselt identsed tavalise kulturismiga: võrdlustes hinnatakse keha ning muusika saatel sooritatud vabakava.
Lihasmassi kõrval on uuesti au sisse tõstetud kehaehituse proportsionaalsus ja ilu üldarusaadavas tähenduses. Suurema tähtsuse omandab lihaste kuivus ja teravus — selles peegeldub sportlase oskus ja tahe vormi õigeks ajaks saavutada. See on pöördumine kulturismi algsete väärtuste juurde, sellest ka nimi.
Ja ei, tegemist ei ole “kehva kulturismiga”, nagu mõnikord arvatakse. Lihtsalt teistsuguse kulturismiga.
Kellele sobib klassikaline kulturism?
Igast kulturistist ei saa head klassika võistlejat. Eelistatud on kerge skeletiga ja heade proportsioonidega sportlased, sest neil jääb rohkem “ruumi” lihasmassile enne, kui kaalupiir ette tuleb. Massiivse luustikuga mees võib tehniliselt olla väga heas vormis, aga kaaluklass surub teda enne, kui ta jõuab oma potentsiaali realiseerida.
See on ka üks põhjustest, miks klassikaline kulturism on kiiresti arenev ja populaarsust koguv võistlusala. Selle tekkes peegeldub omamoodi vastuseis äärmuseni viidud ja kahjuks õigustatult dopinguga seostatud profikulturismile. Praegu on ala veel peamiselt Euroopa-keskne, kuid pole kahtlust, et juba lähiaastatel tõuseb tase ka teistes maailmajagudes.
Eesti MM-tulemused 2007
Hispaanias peetud teistel klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel olid Eesti tulemused oodatust paremad. Argo Ader saavutas kategoorias üle 180 cm kuuenda koha. Imre Vähi (-175 cm) ja Argo Vaible (-180 cm) said mõlemad seitsmenda koha. Marek Kalmus (üle 180 cm) lõpetas üheksandana.
Rõõmustas vormi ajastamine ja meeste ühtlane tase. Viimast näitab ka asjaolu, et nädal varem peetud Eesti meistrivõistlustel kujunes omavaheliseks paremusjärjestuseks Vähi, Kalmus, Vaible, Ader — sisuliselt kõik mahuvad ühte aknasse.
Meie sportlased said sellelt MM-ilt kaks asja: teadmise, et ollakse õigel teel, ja tahte paremate kohtade poole pürgida. Esimene võimalus selleks on kevadistel Euroopa meistrivõistlustel — ja kerge see kindlasti ei tule.
KKK: klassikaline kulturism
Mille poolest erineb klassikaline kulturism tavakulturismist?
Põhierinevus on kaalupiir. Pikkusele vastav maksimumkaal välistab, et võistleja saab eelise pelgalt suurema massi arvelt. Kohtunikud hindavad rohkem proportsiooni, vormi teravust ja vabakava — mitte ainult mahtu.
Kas selle alaga saab tegeleda ilma keelatud ainetega?
Just see ongi üks ala tekkimise põhjusi. Klassikaline kulturism on positsioneeritud puhta spordi suunas ja kaalupiir vähendab ka motivatsiooni piiri ületada — ülemäärase massi eest niikuinii punkte ei saa.
Millise kehaehitusega sportlasele see ala sobib?
Kerge skeletiga, heade looduslike proportsioonidega meestele. Suurem luustik tähendab, et lihaste kasvatamiseks jääb kaalupiiri sees vähem ruumi. Pikem ja sihvakam tüüp on siin sageli eelisseisus.
Autor: Indrek Otsus, Eesti koondise treener
Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.
