Legendaarne Arnold – osa 29
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall
Kohtunikud olid minust vaimustuses. Kuigi võistlus polnud veel lõppenud, pälvisin nendepoolset tunnustust. Osa kohtunikke oli isegi arvamusel, et mina olin parim kõikide lihasrühmade poolest. Seega muutusin oma võidus üha kindlamaks ja kindlamaks. Uskusin seda isegi siis kui Tinnerino mind mõnede lihasrühmade poolest ületas. Mu poseerimiskava oli tema omast parem, samuti pooside esitus. Võitjat ei kuulutatud välja enne järgmist päeva. Kui oli ära vaadatud ka show-programm. See aga tähendas ootamist. Pidevalt räägiti mulle , et ma olen midagi ennekuulmatut, midagi uskumatut. Loomulikult oli mul seda meeldiv kuulda, kuid minu jaoks oli peamine see, mida ütlevad kohtunikud. Jäin ootama järgmist õhtut.
Kulturistid ja fännid tunglesid mu ümber terve päeva. Minu veel fikseerimata võitu suhtuti täieliku endastmõistetavusega ja mind ennast koheldi kui valmis Mr.Universumit. Seda oli meeldiv kogeda, ent ebaselgus valitses endiselt.- kas ma olen ikka võitja või mitte? Läksin üles oma numbrituppa, kuid ei saanud seal rahu. Laskusin liftiga alla hotelli ja taas olin ümbritsetud õnnitlejatest. Ära pabista Arnold, sa oled võitnud!” Kõik mis teha sain, oli oodata ja tõrjuda endast eemale mõte, et võiksin rahulduda ka teise kohaga. Jalutasin ringi, võtsin vastu õnnitlusi ning kuulasin inimeste omavahelisi vaikseid kommentaare ja arvamusi. Nad arvasid, et ma neid ei kuule kuid ma kuulsin ja pean tunnistama , et mulle see meeldis kui mind monstrumiks nimetati või siis keegi kuskil vaikselt sosistas:”Näete, see seal on Arnold, ta on võimas kui loom!”
Alustasin ülespumpamist pool tundi enne show algust, rõhudes eelkõige neile lihastele, mida pidasin oma nõrgimateks. Abivahenditena kasutasin veetorusid, toole , käterätti ja kõikvõimalikke raskusi, mida ma vaid seal kätte sain. Üks veetoru, mille ümbert kinni haarasin, et lõuga tõmmata, osutus tuliseks ja ma põletasin oma peopesad. Surumisharjutusi sain teha toolide vahel ning biitsepsitõstet ühe kaaslase abiga, kes oma keharaskusega mu kätele rõhus. Veel tegin sääretõsteid ja sirge seljaga aeglasi poolkükke, et saavutada reite head pumbatust. Ühest küljest ei tahtnud ma oma reisi liiga täis pumbata, teisest küljest kartsin jälle , et lavale minnes võin selle kõik kaotada.
Me olime nagu gladiaatorid. Terves ruumis polnud vist kohta, mis oleks jäänud õlist puutumata. Räägiti paljudes erinevates keeltes prantsuse, inglise, portugali, saksa ja teistes. Ruumi teises otsas tegi keegi veetoru abil venitusharjutusi ja oleks selle peaaegu ära murdnud. Astusin ligi ja painutasin toru tagasi õigeks, näidates, nagu oleksin mina üksi piisavalt tugev mees seda tegema. Ma teadsin, et kõik mind vaatasid ja et minusse suhtuti kui võitjasse. Siis korraga teatati:” Raskekaalu mehed, valmis olla.”
No nii , Arnold,” mõtlesin omaette:”Nüüd siis läheb lahti.” Seisin ja ootasin seal sametise eesriide taga kui ei tea miks, tabasin end mõtlemas oma esimestele võistlustele Mr.Euroopa valimistele. Olin sõitnud tookord Stuttgarti, ilma et mul oleks olnud vähimatki ettekujutust poseerimisest, olin omavoliliselt lahkunud väeosast, kandsin stiilitut sõjaväelist soengut, pidin laenama poseerimispüksid ja ikkagi ma võitsin. Mind pani tõeliselt imestama kui kaugele olen vahepealse lühikese ajaga edasi jõudnud.
Niipea kui tegin esimese poosi, sain Briti publiku marulise aplausi osaliseks. Mu vabakava sarnanes rohkem balletile. Publikule see meeldis ja ma olin ainus, kel paluti oma kava teist korda esitada. Seejärel tehti teatavaks kaalukategooriate võitjad. Mina olin tulnud võitjaks raskekaalus, mis tähendas automaatselt, et olen nende võistluste parim, kuna ainus mees keda pidin võitma, oli Dennis Tinnerino. Ja ma olin sellega hakkama saanud.
Seal me siis seisime, kaalukategooriate võitjad. Publik oli elevil ning taas kõlasid hüüded:”Arnold, Arnold!” Ma tundsin nende inimeste entusiasmi, tundsin seda energiat ja jõudu , mis minusse tungis ja mulle tundus, et ma muutusin sellest veelgi võimsamaks. Viimaks suutis teadustaja publiku niipalju maha rahustada, et tal oli võimalik ette lugeda kolmanda koha võitja, teise koha võitja ja Mr.Universumi nimi, Arnold Schwarzenegger!
Kuulsin oma nime ja astusin üles poodiumile. Aplaus sarnanes kõrvalukustavale möirgele Publik aplodeeris ja karjus läbisegi Vaatasin võistlejate rivi ja ütlesin endale:” Mu junal küll, ma sain sellega hakkama, ma võitsin neid kõiki!” Esimest korda üle pika aja võisin endale tunnistada kui head nad tegelikult välja nägid. Siin oli vist midagi sarnast nendega, kellega on juhtunud mingi raske õnnetus ja kes siis paari sekundi jooksul näevad oma elu silme eest läbi jooksmas kogu oma senist elu.
Järgneb …
Autor: joker