Pakend: mida toidumärgistus näitab

Pakend on ostjale esimene vihje, kas toit sobib lauale, trenni järel kotti või üldse ostukorvi. Kui oskad märgistust lugeda, märkad paremini koostist, säilivust, soola, lisaaineid ja valmistamisjuhiseid.

See ei ole ainult ametnike paberitöö. Pakendi tekst aitab teha rahulikuma valiku poes, kus riiulil on kümme sarnast jogurtit, batooni, konservi või külmutatud toodet.

Miks pakend ostjale tähtis on

1. augustil 1998. aastal jõustus valitsuse määrus toidukaupade uuest märgistamise korrast. Selle mõte oli lihtne: ostja peab saama müügil oleva toidu kohta paremat teavet. Alates 1. juunist 1999. aastal peavad kõik toidukaubad olema märgistatud Vabariigi valitsuse määruse nr. 108 (26.05.1998.a.) kohaselt.

Seda korda peavad järgima nii kohalikud tootjad kui ka maaletoojad. Kui kaup tuleb Eestisse võõrkeelse märgistusega, lisatakse sellele eestikeelne märgistus, mis lähtub originaaltekstist ja vastab nõuetele.

Pakendit identifitseeriv märgistus kantakse pakendile pakendiseaduse järgi: RT I, 1995,47, 739, 1997, 53, 836. Kui vastavad standardid puuduvad, peab märgistus olema selgelt loetav, suurte trükitähtedega, kulumiskindel ja püsiv välismõjutuste suhtes.

Praktilises poes tähendab see üht: ostja ei peaks arvama, mis tootega on tegu. Toidukauba nimetus, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaeg peavad olema samas vaateväljas. Lubatud on ka viide, näiteks et kuupäev on toosi põhjal, pakendi klambril või mujal.

Ilupakendisse pandud kauba puhul võib nõutav teave olla müügikohal või saatedokumentidel. Staatilisse toidukilesse pakendatud pagari- ja kondiitritoodete puhul võib osa teabest samuti olla müügikohal. Müügipakendisse pakendamata toidukauba kohta peab info olema kas saatedokumentidel või veopakendil.

Kuidas pakend aitab koostist lugeda

Müügipakendil peab olema kirjas põhiinfo, mille järgi saad aru, mida sa ostad. Kõlab kuivalt, aga just see nimekiri päästab tihti halva ostu eest.

• toidukauba nimetus
• koostisosad
• netokogus
• minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaeg
• säilitamistingimused, kui toidukauba iseloom seda nõuab
• tootja, töötleja või pakendaja nimi, aadress ja asukoht
• importtoodetel importija nimi, asukoht ja aadress
• päritolumaa, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada
• tarvitamisjuhis, kui toidukauba iseloom seda nõuab
• toidupartii tähistus
• kvaliteediklass või sort, kui toidukaup seda nõuab
• toitumisalane teave, kui märgistuses on toitumisalane väide

Toidukauba nimetus peab väljendama toidu tegelikku olemust. Kauba- või teenindusmärk ei asenda nimetust. Kui šokolaaditahvlil on kirjas BITTER, peab ostja aru saama, et tegemist on mõrušokolaadiga. Kui pakendil on VAARIKAJOGURT, peaks jogurt sisaldama vaarikadžemmi või vaarikatest eraldatud maitse- ja lõhnaaineid.

Nimetus võib anda ka teavet töötlemisviisi kohta. Näiteks kuivatamine, kontsentreerimine, taastamine või külmutamine peavad olema märgitud siis, kui selle info puudumine võib ostjat eksitada. Ioniseeriva kiirgusega töödeldud toidukaubal lisatakse nimetusele sõnad “töödeldud ioniseeriva kiirgusega”.

Koostisosad, sealhulgas lisaained, esitatakse osamasside või mahtude alanevas järjekorras. Esimesena on see, mida on tootes kõige rohkem. Mõne toidu puhul koostisosade nimekirja ei nõuta. Näiteks värske, töötlemata puu- ja köögivili, karboniseeritud vesi, juust, kodujuust, hapupiimatooted ja või võivad olla erandid, kui nende valmistamisel on kasutatud ainult vastavaid põhikomponente, mikroorganismide kultuure või ensüüme.

Kui koostisosa on seotud toidukauba nimetusega, seda rõhutatakse sõnas, pildis või graafiliselt, või see eristab toodet teistest sarnastest toitudest, märgitakse selle kogus protsentides. Liitkoostisosa puhul pannakse selle koostisosad sulgudesse alanevas järjekorras. Liitkoostisosa ei pea eraldi lahti kirjutama, kui see moodustab vähem kui 25% valmistootest, välja arvatud juhul, kui selles on lisaainele iseloomulikku funktsiooni täitev lisaaine.

Ka vesi võib olla koostisosade nimekirjas. Selle kogus arvutatakse nii, et valmistoote massist lahutatakse teiste kasutatud koostisosade masside summa. Vett ei märgita, kui seda lisati ainult kontsentreeritud või kuivatatud koostisosade taastamiseks, kui seda kasutatakse keskkonnana, mida tavaliselt ei tarvitata, või kui vee kogus ei ületa 5% valmistoote massist.

Vedelikuga koos müüdavatel toidukaupadel näidatakse põhikomponendi nimetus ja netokogus sõnadega “vähemalt …g”. Alkoholisisaldus tuleb märkida siis, kui seda on toidukaubas üle 1,7 massiprotsendi.

Pakend ja terviseinfo: sool, lisaained, magusained

Keedusool sisaldab naatriumi ja kloori. Mõlemad on organismile vajalikud, kuid tavatoidus saadakse naatriumi enamasti piisavalt. Probleemiks võib olla hoopis liigne tarbimine. Liigne naatrium toidus soodustab kõrgvererõhktõbe, osteoporoosi, tursete tekkimist, neerude puudulikkust, astma halvenemist ja muid tervisehäireid.

Sellepärast on keedusoola maksimaalse massiprotsendi märkimine oluline eriti töödeldud toidu puhul.

• või, margariin ja teised rasvemulsioonid
• juust, juustutooted ja kodujuust
• vorstid ja muud lihatooted
• kalatooted
• lihtpagaritooted
• röstimata ja röstitud teraviljahelbed, paisterad lisanditega ja ilma
• salatid
• puljongid, supid ja kastmed, ka pulbrina või kontsentraadina
• vormiroad, hakkliha-, maksa- ja kalaroad
• soola sisaldavad maitseainesegud

Lisaained tähistatakse rühma nimetusega, millele järgneb lisaaine nimetus või rahvusvaheliselt kehtestatud numbriline tunnus. Algne kord viitas sellele: RT 1997, 89-92, 1551. Kui lisaaine kuulub rohkem kui ühte rühma, märgitakse see rühm, millel on antud toidus põhiline tehnoloogiline ülesanne. Letsitiin (E322) võib kuuluda antioksüdantide hulka, kuid seda kasutatakse palju ka emulgeerivate omaduste tõttu.

Kõiki lisaaine jääke ei pea alati koostisosana näitama. Kui MAASIKAJOGURTI valmistamiseks kasutatakse säilitusainet sisaldavat maasikadžemmi, kuid see säilitusaine ei pikenda jogurti säilivust, ei nõuta selle esitamist märgistuses. Sama kehtib tehnoloogilise abiaine kohta, mille jäägid ei põhjusta ohtu tervisele ega mõjuta valmistoodet.

Tehisliku lõhna- ja maitseaine puhul kasutatakse sõnu “lõhna ja maitseaine” või täpsemat nimetust. Väljendit “loodusliku päritoluga” võib kasutada ainult siis, kui lõhna- ja maitseained on saadud vastavate füüsikaliste, ensümaatiliste või mikrobioloogiliste protsessidega taimsest või loomsest toormest. Kui toidukaup on säilimisaja pikendamiseks pakendatud pakendusgaasi, peab märgistusel olema teade “pakendatud gaasikeskkonda”.

Magusained kuuluvad samuti lisaainete hulka. Neid kasutatakse näiteks karastusjookides, jäätises ja šokolaadis. Aspartaamil ja atsesulfaam K-l on toiduenergia väga väike või puudub see peaaegu täielikult. Kui toidukaup sisaldab magusainet, lisatakse nimetusele sõna “magusainega”. Kui tootes on nii suhkur kui ka magusaine, kasutatakse märget “suhkru ja magusainega”.

Aspartaami puhul on tähtis hoiatus fenüülalaniini kohta. Osa inimesi ei suuda seda ühendit omastada ning neil võib tekkida raske haigus fenüülketonuuria. Seetõttu peab aspartaami sisaldaval toidukaubal olema märge “sisaldab fenüülalaniini”. Rohkem kui 10% polüoole sisaldavad toidukaubad peavad kandma märget “üleliigne tarbimine võib põhjustada kõhulahtisust”.

Mida pakend säilivuse kohta ütleb

Säilivus on koht, kus pakendi lugemine muutub otseselt ohutuse küsimuseks. Kiirestiriknevad toidud on mikroobidele hea kasvukeskkond. Nende müügipakendil tuleb märkida väljend “kõlblik kuni” ja selle järel realiseerimise ning tarvitamise lõpptähtaeg. Kui säilimisaeg on kuni 1 ööpäev, märgitakse vähemalt kuu ja päev ning ka kellaaeg.

Pärast seda tähtaega on kiirestiriknevate toidukaupade müümine keelatud. Teine rühm on toidud, millel on minimaalne säilimisaeg. Ka pärast seda tähtaega võib toit mõnikord olla tarvitamiskõlblik, kuid tootja ei taga enam kõiki märgistuses lubatud omadusi samal viisil.

• kuupäev ja kuu, kui minimaalne säilimisaeg on alla 3 kuu
• kuu ja aasta, kui minimaalne säilimisaeg on 3-18 kuud
• aasta, kui minimaalne säilimisaeg on üle 18 kuu

Koos minimaalse säilimisajaga kasutatakse väljendit “parim enne…”, kui tähtajas on märgitud kuupäev, või “parim enne … lõppu” muudel juhtudel. Näiteks aseptiliselt villitud apelsinimahla pakendil võib olla toodud vitamiin C sisaldus. Tootja tagab selle sisalduse minimaalse säilitamisaja lõpuni. Hiljem võib vitamiinisisaldus langeda, kuigi mahl võib veel olla tarvitamiskõlblik.

Kolmandasse rühma kuuluvad toidud, millel säilitamisaja näitamist ei nõuta. Näiteks värske töötlemata aedvili, äädikas, suhkur, keedusool, jäätise üksikportsjonid ja näts.

Säilitamistingimused on sama tähtsad kui kuupäev. Kui vorsti, kalapreserve, piima või muid kiirestiriknevaid toite hoitakse toatemperatuuril, kuigi pakend nõuab külmletti, ei saa säilitamisajale enam loota. Sama kehtib külmutatud toidu kohta. Vaakumpakendis pihvid on ette nähtud säilitada külmutatult; toasoojas hoidmine on säilitamistingimuste ränk rikkumine.

Praktiline kontroll: mida enne ostu vaadata

Ausalt öeldes ei loe keegi iga pakki sama põhjalikult. Aga mõned kohad tasub harjumuseks võtta. Kõigepealt vaata nimetust, mitte ainult suurt kaubamärki. Siis kontrolli koostist, kogust ja säilivust. Kui ostad midagi lapsele, eakale inimesele või kindla tervisemurega pereliikmele, loe hoiatused rahulikult läbi.

Kui toiduaine iseloom seda nõuab, sisaldab märgistus tarvitamisõpetust või valmistamisjuhendit. Kuivsupi pakendilt saab lugeda, kui palju vett lisada ja kui kaua keeta. Taimeõlide pakendil võib olla kirjas, kas õli sobib ainult salatiks või ka praadimiseks.

Toitumisalane väide tähendab, et toidukaubal on toiduenergia või toitainete sisaldusega seotud omadus. Näiteks võib pakend öelda, et toidukaup sisaldab vitamiini C, sisaldab vähendatud määral mõnd toitainet ehk on lahja, või ei sisalda kolesterooli.

Lihtsaim toitumisalane teave näitab energiasisaldust kJ/kcal, valkude, süsivesikute, sealhulgas polüoolide, ja rasvade sisaldust 100 g või 100 ml toote kohta. Rasvarikastel toitudel on sageli suurem toiduenergia. Varjatud rasva on silmaga raske hinnata, aga pakendi tabel teeb selle nähtavaks.

Soola tasub samuti vaadata, eriti kõrgvererõhuga inimesel. Vitamiinide ja mineraalainete sisaldus peab olema väljendatud protsentides täiskasvanud inimese päevasest kogusest, kui selline teave märgistusel esitatakse. Nii saab ostja aru, kas suur lubadus pakendi esiküljel tähendab päriselt midagi.

Mida saab pakendilt lugeda? Kas tasub osta, võrreldes hinda ja pakendi sisu. Kas saab vältida mõnda lisaainet. Kas toode aitab vältida toidumürgitust, sest kiirestirikneva toidu puhul on näha lõpptähtaeg ja säilitamistingimused. Kas valmistamisjuhis on selge. Ja lõpuks: kus toit on valmistatud ning kas tootjat saab usaldada.

KKK: pakend ja toidumärgistus

Kas “parim enne” tähendab, et toit on pärast kuupäeva riknenud?

Ei pruugi. “Parim enne” näitab aega, mille jooksul tootja tagab toidu omadused. Pärast seda võib toit olla veel tarvitamiskõlblik, kuid seda tuleb hinnata ettevaatlikult.

Miks peab pakend näitama koostisosi alanevas järjekorras?

Sest nii näeb ostja kohe, mida on tootes kõige rohkem. Kui suhkur, rasv või mõni täiteaine on nimekirja alguses, annab see toote olemusest palju teada.

Kas lisaaine E-number tähendab automaatselt halba valikut?

Ei. E-number on lisaaine tunnus, mitte hinnang. Tähtis on teada, mis lisaainega on tegu, miks seda kasutatakse ja kas sul on põhjust seda vältida.

Autor: Marek Morozov

PS Tule trenni! ArtGym