Pettumus kulturismis ja aus valik jõusaalis

Pettumus kulturismis algab tihti siis, kui jõusaali peegel enam kogu lugu ei räägi. Näed tööd, higi ja toitumist, aga näed ka seda, et mõni areng ei tule ainult targast treenimisest. See lugu vaatab ausalt otsa küsimusele, kus lõpeb naturaalne pingutus ja kus algab mäng, mida kõik ei taha tunnistada.

Miks pettumus kulturismis üldse tekib?

Janar ütles selle otse: kulturism, ja tegelikult kogu raskejõustiku maailm, oli talle valmistanud suure pettumuse. Mitte sellepärast, et treenimine oleks mõttetu. Vastupidi. Pettumus tuli sellest, et suur osa nähtavast edust paistis sõltuvat ainetest, rahast, riskijulgusest ja oskusest kontrollidest mööda liikuda.

See on ebamugav teema. Jõusaalis tahame uskuda lihtsat reeglit: tee rohkem tööd, söö paremini, maga rohkem ja saad suuremaks. Algaja jaoks kõlab see hästi. Ka Janar tunnistas, et alguses oli tal vaid hägune aimdus. Võib-olla tundus, et kõik need ajakirjamehed on suured proteiinipulbri ja kreatiini pärast. Siis tuleb aga kainem hetk: Ruhl ei ole Mass 2 pärast selline, nagu ta on.

See ei tähenda, et geneetika poleks oluline. On küll. Markus Ruhl võib olla tohutu, aga kui Mr. Olympia tipprivis seisab tema kõrval paar meest, kelle raam, proportsioon ja üldpilt sobivad paremini, siis ainult mass ei tee temast Mr. Olympiat. See on geneetika. Samas väitis Janar, et ainetega assisteeritud kulturismis räägitakse geneetikast liiga palju, eriti väljaspool päris tippu. Kui treening ja toitumine on paigas ning inimene ei ole laisk ega rumal, võib tema sõnul 95% võistlustest määrata hoopis see, kui palju ta on valmis riskima.

Naturaalses treeningus on pilt teine. Seal võib geneetika olla lausa lõplikult määrava tähtsusega. Mõni inimene kasvab kiiremini, taastub paremini ja hoiab vormi lihtsamalt. Teine peab sama tulemuse nimel tegema palju rohkem tööd. Ausalt öeldes on see vahel karm, aga vähemalt on mäng siis arusaadavam.

Pettumus ja dopingukontrolli hall ala

Kulturism ei ole ainus ala, kus keelatud abiainetest räägitakse sosinal. Janar tõi kõrvale rammumehed. Kui kulturisti peale näidatakse näpuga, siis laadaplatsil 180 kg kivimuna 120 cm alusele viskav mees saab tihti lihtsalt aplausi. Rahvas näeb jõudu, mitte tausta.

Maailma tasemel läheb see vahe veel teravamaks. Janar küsis, mis juhtuks, kui Savickas`elt võtta ained välja. Tema hinnang oli karm: 215 kg palk ei liiguks endistmoodi ning puhtalt oleks hea, kui 180 200 kg üldse rinnale saaks. Sama mõte kordus üldisemalt: kui ained spordist ära võtta, kukuksid paljude alade raskused vähemalt 30 40 kg.

Joker läks samasse kohta, aga teise nurga alt. Tema jaoks oli kõige hullem mitte ainult kasutamine, vaid silmakirjalikkus. Olgu siis korralik kontroll või ärgu olgu kontrolli üldse. Poolik süsteem teeb asja veel ebaausamaks, sest sportlane ei mõtle ainult vormile, vaid ka sellele, millal midagi ära jätta, millal midagi sisse lülitada ja kuidas mitte vahele jääda.

Siia lisanduvad GH-mehed ja sponsoritega rikkurid, kellel on väidetavalt võimalus kasutada kallimaid aineid või varjamisviise. Tavainimese jaoks jääbki pilt udune. Kes on puhas? Kes ei ole? Kes lihtsalt pole põrunud? Mis siis tegelikult juhtub?

Lihtne tõde: kontrolli olemasolu ei tähenda automaatselt õiglust. Kui süsteemi saab planeerimise, raha ja tutvustega üle mängida, siis muutub võistlus ka neile raskemaks, kes tahaksid ausalt teha.

Mida kulturism õpetab loomulike piiride kohta?

Jokeri pildiseeria oli mõeldud selleks, et näidata erinevaid tasemeid. Kõigil pildil olijatel oli treeningstaazhi vähemalt 10a. Esimesel pildil Ronnie Coleman: profikulturismi tipp, inimvõimete piir, kuhu ei jõua ka paljud täiesti täis sportlased. Seal peab kõik paigas olema: trenn, toit, puhkus, doosid, motivatsioon ja veel palju muud.

Teisel pildil oli Lukas Osladil, Jokeri hea sõber ja amatöörkulturismi tipp. Ta ei varjanud, et kasutab abiaineid ning üsna palju. Tema sõnum oli otsekohene: mees, sul pole niipalju raha, et samasugust tulemust saavutada. See kõlab jõhkralt, aga just selline ausus lõikab läbi paljud ilusad jutud.

Kolmandal pildil oli artikli autor ise. Janar ei salanud, et oli otsinud turgutust steroididest ja neist abi saanud. Jokeri hinnangul näitas ta hästi, et kui toitumine, trenn ja muu on paigas, võib ka mõõdukam kasutamine anda väga hea tulemuse. Neljandal pildil oli Joker ise, kes rõhutas, et pole kunagi proovinud ega kasutanud ühtegi steroidi, ei anaboolset, ei androgeenset ega hormonaalset.

See võrdlus ei olnud mõeldud kellegi alandamiseks. Pigem näitas see, kui suur on vahe eri mänguväljadel. Joker nimetas seda isegi charlesdarwnlik pildiseeriaks. Veidi irooniaga, aga mõte jäi alles: kui uuring on kestnud kõigi puhul piisavalt kaua, saab mingid järeldused teha.

Siin tulebki mängu inimlik mõõde. Kõik ei taha olla Ronnie Coleman. Kõik ei pea tahtma olla Dennis James. Mõne jaoks on eesmärk hea vorm, tugev keha ja aus tunne peeglisse vaadates. Teise jaoks ei piisa sellest ning ta tahab iga hinna eest päris kulturisti mõõtu. Rolli mängivad eesmärgid, enesehinnang ja see, millisel mängumaal inimene üldse mängida tahab.

Joker sõnastas selle teravalt: täiesti ilma steroidideta kahte asja korraga ei saa, suur olla ja kuiv kah. 110kg kaaluv mees, kelle rasva % 40, ei ole laval suur kulturist. Samas võib sportlane olla rasva% 4-5 ja väga heas vormis, aga riietega paista pigem maletaja kui kulturistina. Ta tõi näiteks Eesti kulturismikoondise sõidu Euroopa MV-le, kus Ott sattus lennujaamas vestlusesse ühe huvilisega. Kui Eesti meeste asemel oleks seisnud Dennis James, poleks ilmselt seda E4 analüüsi tekkinud.

Pettumus ei pea lõppema allaandmisega

Üks oluline vahe on pettumusel ja kainusel. Pettumus ütleb: kõik on vale, milleks üldse pingutada. Kainus ütleb: ma näen mängu reegleid paremini ja valin oma tee teadlikumalt. See teine variant on sportlasele palju kasulikum.

Joker küsis enda kohta ausalt: kas püüda saada samasuguseks nagu Ronnie Coleman? Naerukoht. Kas kasutada natukene midagi, aga siis välisvõistlustel ikkagi mitte konkureerida? Milleks? Tema jaoks oli tähtis võimalus teada, kus on tema võimete tipp 100% naturaalsena.

See 100% ei ole lihtsalt loosung. Kui ta oleks kasutanud kasvõi tableti metaani, poleks ta saanud enam endale ega teistele ausalt öelda, et tulemus on kõik 100% naturaalne. Selline piir on mõne inimese jaoks väga tähtis. Teise jaoks mitte. Aga kui piir on kord ületatud, ei saa seda tagasi teha.

Ka kiusatused olid olemas. Joker ütles, et kolm korda oli ta steroidide kasutamisele väga lähedal. Ta tänas kolme inimest, kes aitasid mõõnaperioodidest läbi tulla: Fred Antson, Arnold Tokko ja Mark. See koht on loos kõige inimlikum. Mitte moraalilugemine, vaid aus tunnistus, et tugev põhimõte võib vajada teisi inimesi kõrvale.

Janari järeldus oli nukram: Eestis võib vaikselt oma lõbuks tegutseda ja omasugustega võistelda, aga on kahju, et Dennis Jamesi`i suuruseks ei piisa töötahtest ja heast toitumisest. Isegi Euro Elite Tour`i meeste tasemele ei saa niisama. See on valus teadmine, eriti inimesele, kes alustas lootusega, et töö määrab kõik.

Kuidas treenija saab sellest ausalt edasi minna?

Esimene samm on eesmärk selgeks teha. Kas tahad võistelda? Kas tahad lihtsalt tugevam olla? Kas tahad välja näha parem kui eelmisel aastal? Need on eri sihid ja vajavad eri otsuseid. Kui eesmärk on tervis, enesetunne ja korralik vorm, ei pea profikulturismi standard üldse sinu mõõdupuu olema.

Teine samm on vaadata oma arengut ausalt. Treening, toit ja puhkus loevad endiselt. Need ei kao ära ainult sellepärast, et tippsport on keeruline. Kui kava on hüplik, uni lühike ja toit juhuslik, pole mõtet kohe geneetikat või süsteemi süüdistada. Kõigepealt tee lihtsad asjad järjepidevalt korda.

Kolmas samm on valida seltskond. Inimesed sinu ümber mõjutavad väga palju seda, mida pead normaalseks. Kui kõik räägivad ainult kiirest laksust, tundub aeglane areng läbikukkumisena. Kui kõrval on treener või sõber, kes aitab mustast august välja, võib üks kehv periood jääda lihtsalt kehvaks perioodiks, mitte otsuseks, mida hiljem kahetsed.

Ja neljas samm: ära tee lavameeste pilte oma igapäevase eneseväärtuse mõõduks. Mr. O finalistid, amatööride MM ja kohalikud võistlused on kõik eri tasemed. Sama taseme sees võivad vahed olla väikesed, aga tasemete vahel on vahe suur. Nii loll ja kauge ei pea olema, et uskuda iga muinasjuttu.

KKK

Kas pettumus kulturismis tähendab, et treenimine on mõttetu?

Ei tähenda. Treenimine annab jõudu, vormi, distsipliini ja parema keha tunnetuse. Pettumus tekib siis, kui ootad naturaalselt treeningult sama pilti, mida profitasemel võib toetada hoopis teine mäng.

Kas ilma steroidideta saab hea vormi?

Saab küll. Küsimus on selles, mida nimetad heaks vormiks. Kui eesmärk on tugev, kuiv ja sportlik keha, on naturaalne tee täiesti reaalne. Kui eesmärk on olla ülisuur ja samal ajal lavakuiv, muutub pilt palju keerulisemaks.

Mida teha, kui teiste kiire areng tekitab kiusatust?

Räägi inimesega, kes ei suru sind kiire otsuse poole. Treener, kogenud sõber või aus treeningpartner aitab vahel rohkem kui uus kava. Mõõnaperiood ei pea määrama kogu sinu sportlase teed.

Autor Janar Rückenberg

Allikas: Turg.Fitness.ee

Tule trenni! ArtGym