Raamatuarvustus: Tallinna Terminaator
Raamatuarvustus „Tallinna Terminaator – Olev Annuse lugu” raamatust: Soome elama asunud eestlane jõudis kulturistina päris maailmatipu sekka, võttes nii amatööride MM-kulla kui ka proffide Mister Universumi tiitli. 273-leheküljeline elulooraamat räägib kõigest — Spetsnazi väljaõppest seksini välja.
Raamatuarvustus algusest peale aus
Soome ajakirjaniku Sami Lotila sulg jookseb hästi. Juba esimene peatükk paneb mõtted lendama: noor Annus teenib Nõukogude armees Spetsnazi erivägedes ja õpib seal kõike, mida vaenlase neutraliseerimiseks vaja läheb.
Lotila tsiteerib stseeni laskmiseksamilt: „Olevi tulistatud terava otsaga kuulid raksatasid märklaudadesse, mis kukkusid alla. Ta oli piisavalt hea laskur isegi pimedas.” Kuid kasarmuelu polnud kõik. Annus oli ka korralik tänavakakleja, kes lõi vastased armutult ööbikuid kuulama.
Endise tippkulturisti kiituseks tuleb öelda, et raamatus ei kaunista ta ennast. Üks esimesi mälestusi Tallinna Sõbra tänavalt: nelja-viieaastane Olev tagub rusikatega temast väiksema poisi kõhetut keha. „Tümps-tümps. Poiss üürgas valust ja ehk ka häbist, kuid Olev ei jätnud järele.” Selliseid tõdesid elulooraamatud tavaliselt ei räägi.
Lapsepõlv Tallinnas: nälg ja nomenklatuur
Annuse lapsepõlv polnud kaugeltki meelakkumine. Napsulembese bioloogilise isaga polnud tal pärast vanemate lahkuminekut peaaegu mingit suhet. Kasuisaga sai tunduvalt paremini läbi.
„Vahel oli Olev sõna otseses mõttes näljas või pidi vähemalt koriseva kõhuga magama minema,” kirjutab Lotila. Pere ema töötas päeval kudujana ja õhtuti tegi kodus kudumistöid, kuid raha jäi ikka napiks ning palgapäeva eel tuli ülakorruse õdedelt laenata.
Nooremale põlvkonnale annab raamat ausa pildi elust Eesti NSV-s. Olevile tundus juba lapsena ebaõiglane, et töötavad inimesed ei suuda toitu ega rõivaid katta, samal ajal kui nomenklatuuril olid omad kauplused ja haiglad. Tema valik: pigem nälg kui puna-aade.
Põrsatempe ka leidub. Ükskord ehitas Olev koos õega vaibale uisuväljaku — kartulipudru jääk kastrulist määriti vaibale ja rada oligi valmis. „Kui korralikult hoogu võtta, oli see üllatavalt libe ja lubas kogu vaiba pikkuses liugu lasta.”
Raamatuarvustus võtab luubi alla ka eraelu
Annus viib lugeja mitu korda ka oma magamistuppa ja nendib siiralt, et ei saanud eestlannast abikaasalt piisavalt seksi. Naljaga pooleks: kaks korda tegid nad seda igatahes, sest neil on kaks tütart.
„Olevit, elujõus noort meest, hakkas varsti ahistama ka asjaolu, et seks ei pakkunud tema noorikule suuremat huvi. Vahel harva lubas Mare mehe lähemale, ent oli pahur. „Noh, tee kiiresti.”” Annus oli hämmingus ega saanud naise tunnetest aru.
Mõistagi tiirutas tõusva tähe ümber palju pilkupüüdvaid naisi. Flirtimisest ja kõrvalehüpetest on raamatus küllalt juttu. Esikohale jäi siiski kulturism — kõik muu sai oma osa siis, kui jõudis.
Raamatuarvustus jõuab Soome ja maailma tippu
Lotila kirjeldab põhjalikult Annuse treeninguid, kus kangid olid jaolt rauast lookas. Tippkulturisti edu taga olid kolm asja: hea geneetika, nutikas harjutamine ja karmid dieedid, mille talumiseks on suutelised ainult vähesed.
Põhjalikult vaadeldakse ka teekonda Soome. Võitlusest KGB-ga, kirjast Leonid Brežnevile ja fiktiivsest abielust soomlannaga on varemgi juttu olnud, kuid raamat peatub üksikasjadel märksa täpsemalt. Välja on öeldud seegi, et NSV Liidus nautis Annus tutvuste tõttu hüvesid. Soome ei kolinud ta paremat elujärge otsima — eesmärk oli jõuda tiitlivõistlustele, kuhu raudse eesriide tagant muidu ei pääsenud.
Lõpus lajatab Annus mitmele endisele ametivennale ja spordiametnikule verbaalse lõuahaagi. Kokkuvõttes on „Tallinna Terminaator” mõnus lugemine. Pikantseid seiku ja värvikaid lugusid hindav tavalugeja saab samuti oma osa.
KKK
Kes raamatu kirjutas?
Soome ajakirjanik Sami Lotila. Eestikeelne tõlge ilmus 273-leheküljelise teosena pealkirjaga „Tallinna Terminaator – Olev Annuse lugu”.
Kellele see raamat sobib?
Kulturismi- ja jõuspordihuvilistele kindlasti, aga ka neile, kes hindavad ausaid elulooraamatuid. Eraelu pikantseid seiku ja Eesti NSV ajalugu armastav lugeja saab samuti oma osa.
Mille poolest see raamatuarvustus erineb tavalisest sportlasebiograafiast?
Annus ei varja oma elu varjukülgi — ei lapsepõlvest, abielust ega Spetsnazi-aastatest. Just see avameelsus muudab raamatu loetavaks ka neile, kes kulturismi ei harrasta.
Deivil Tserp
