3. jaanuar 2008

Rekordkatseteks ja raskeks trenniks häälestumine

Võistluskatsete või raskete treeningseeria eelsed rituaalid on väga varieeruvad. Mõned ajavad ennast maksimaalselt vihaseks ja „plahvatusohtlikuks (näiteks Doug Heath), samal ajal teine äärmus on äärmiselt rahulikud ja keskendunud (näiteks Ed Coan). Praktikas on osutunud tulemuslikuks tegelikult mõlemad häälestamise viisid.

Vaatame fakte. Adrenaliin on selline hormoon, mis vabaneb neerupealistest ja on meid ärevaks ajava virgutava toimega. See virgutav toime või hetkeline ärevus/erksus muudab meid „ajutiselt tugevamaks ja seetõttu olemegi sellises kõrgenenud erksuse seisundis nii mõnigi kord tegema asju, mida normaalsetes tingimustes, ilma selle adrenaliinisööstuta ei juhtuks. Just seesama adrenaliin on põhjuseks, miks naised on suutnud tõsta autosid ja traktoreid, kui nad on surmasuust üritanud oma lapsi päästa. Ok, loomulikult selline „elu ja surma olukord on ekstreemne ja jõutõstmist või mis iganes rekordkatset või seeriat saalis ei saa klassifitseerida „elu ja surma küsimuseks, on siiski nendel olukordadel teatav seos. Sellises virgunud olekus või isegi pisut „hirmunud ja ärevas seisundis suudame me ennast tunduvalt paremini mobiliseerida. On oluline, et meie ponnistus, raske seeria või katse algaks just siis kui „kell on löönud ning adrenaliinipuhang just vabanemas. Samas on tähtis, et ennast enne katset liiga vara „actionisse ei aetaks, siis erutute üle ja see kahjustab sooritust negatiivselt. Paljud mängivadki oma hea katse, seeria või pingutuse maha just sellega, et minnakse kuidagi lõdvestunult oma seeriat tegema või rekordkatsele.

Seega on oluline, et te saavutaksite enne katset/rasket seeriat optimaalse ärevuse taseme, see annab teile jõudu juurde. Ülierutuvus enne seeriat „kõrvetab teid läbi ning tunned ennast pigem kurnatud ja väsinuna.

Olles treeninud koos sellise mehega nagu Kirk Karwoski, siis võin rääkida tema käitumisest. Esmaspäeviti (kükipäev) oli mees alati omas elemendis. Sellist keskendumist ja tõsidust naljalt ei kohta ja järgi ei tee. Kui „pilk tapaks, siis ma siin seda juttu teile praegu ei trükiks. Ta keskendub ja motiveerib ennast maksimaalselt sisemise viha ja raevu haripunkti. Mees on terve treeningu jooksul, algusest lõpuni nagu kellapomm ning kogu selle raevu ja viha hoiab ja kogub ta oma päeva viimaseks ja raskeimaks kükiseeriaks. Kusjuures igakord kui ta kükkis, nägin ma teda ja tal oli sama rituaal. Ta lähenes kangile, võttis sellest kinni ja siis käis kõva „plahvatus ning mees karjatas kõva häälega ”YEAAAAAAAAAHHHHH!!!!!!!!” Kusjuures ta oli ikkagi keskendunud ja ei raisanud energiat asjatult. Ütlen seda sellepärast, et olen näinud tõstjaid, kes karjuvad, röögivad, lasevad ennast peksta igale poole ning siis lähevad katsele ja „si..uvad ennast täis, sest neisse pole enam midagi jäänud, nad on oma erutuvustaseme üle ajanud.

Samal ajal teises äärmuses on mehed nagu Ed Coan ja Tony Conyers, kes lähenevad oma asjadele sootuks teise strateegiaga. Kuigi ma ei ole ise (artikli autor) oma silmaga näinud Conyersi katseid, räägitakse, et mees pidi enne oma katseid olema sedavõrd lõdvestunud nagu oleks „pilves või purjus. Et selline mulje jätta, siis peab ikka lõdvestunud olema. Coan on samuti rahulik ja keskendunud, kuid on näha, et mees koondab seeläbi oma sisemist energiat, mida kangi peale üle kanda.

Mina (artikli autor) jään kuskile keskele. Ma ei ole meeletu raevutseja ja samas ei lange ma ka päris koomasse. Arvan, et liialt lõdvestunud olek ei anna head tulemust, samas üritan end ka mitte üle ärritada ja läbi põletada.

Loo moraal võiks olla see, et leidke, mis töötab teie puhul ja jääge selle juurde. Kedagi ei huvita see, kuidas te oma katseks/raskeks seeriaks valmistute, loeb vaid tulemus. Samas, et te rahul oleks ja tulemus resultatiivne tuleks, on eelnev optimaalne ärritumine elulise tähtusega.

Dr. Brad Hatfield, tunnustatud spordifüsioloog kunagi ütles mulle, et sportlane peaks enne oma katset täitma oma vaimu positiivsete mõtete ja emotsioonidega. Meie pea/vaim on nagu „kast ja kui me täidame selle positiivsete mõtetega, siis ei jää ruumi negatiivsetele.

Tõlkijalt: kui kirjutada oma lähenemisest, siis ise olen ka pigem Kirk Karwoski tüüpi. Hea tulemuse saan alati siis kui olen keskendunud ja seda juba trenni algusest peale, väga oluliste ja raskete trennide puhul isegi hommikust alates. Paljud ei saa sellest aru. Ja nii mõnigi kord on seltskonnal, kellega trenni sattunud, oma osa. Kuigi jah, õnneks trenniaastad on õpetanud keskenduma ja teisi ignoreerima. Ka sõpradele tuttavatele, kes aeg ajalt minuga koos trenni satuvad olen ikka üritanud seletada, milleks selline olek ja keskendumine. Ei ole nii, et hambad laiali ajad mingit möla ja pläma, hirnutakse jne. ja siis nii muuseas lähed teed vahepeal 200 kg ga 10 12 kükki. Jah nii võib teha küll, aga selleks peab olema hirmus kõva mees. Kui see on ikkagi minu suutlikkuse piir ja minu jaoks väljakutse, siis pean keskenduma.

Rääkida ülierutuvusest, siis jõusaalis seda kogenud ei ole, küll aga mäletan sellist tunnet pidevalt noorena enne jooksuvõistlusi. See on selline tunne, et oled kaua oma jooksule mõelnud, oled ärev ja üritad valmis olla. Ja siis, kui jooks lahti läheb jooksed mõne meetri ja tunne on selline nagu oleks 6 7 tassi kanget kohvi järjest sisse joonud. Tunne on endiselt ärev, süda puperdab ja tahtmist oled täis, kuid kui plaanid ennast kiiremini liigutama hakata, siis käed jalad oleks nagu tuimad või surnud ja justkui ei alluks sulle ega kuula sõna. Nagu halvatus :))))!!!

Erinevalt Dr. Hatfieldist ei arva ma, et enne seeriat või katset peaks alati olema positiivselt meelestatud. Ma arvan, et paljude puhul kehtib vastupidi, nii ka minu puhul. Avaldan oma väikese saladuse või näite sellest, võib olla nii mõnigi loeb ja mõtleb, et see on haiglane, kuid mind motiveerib see raskete pingutuste korral. Näiteks kui on vaja pingutada kõvasti ja lõpetada raske seeria plaanitud korduste arvuga, siis kujutan, ette, et mu pojal on raske/tema elu sõltub praegu minust/ta on röövitud/haige/kadunud vms. – mida iganes – ja kui mina pingutan selle seeria nüüd lõpuni, teen täis selle korduste arvu, mis plaanitud, siis see lõpeb mõistate???

Teine lähenemine, mida kasutan ja mis on samuti üliefektiivselt siiani toiminud, on see, et enne oma rasket seeriat elan sisse, et olen mõnel võistlusel, kus võisteldakse selles samas alas – näiteks rammumehe võistlus ja kükkimine milles mina seeriat hakkan tegema. Minu mõttekäik on selline, et: „olen viimane võistleja, käimas on viimane ala ja siiani on parim mees teinud 180 kg ga 14 kükki, minu kükitulemusest sõltub nüüd, kas saan absoluutses arvestuses esimese või teise koha. Seega ma lihtsalt pean 15 kükki ära tegema. Oluline on muidugi mõelda numbritest korduste arvust mis teie jaoks väljakutsuvad, kuid ka reaalsed. Ei ole mõtet plaanida 180 kg -ga 20 kükki, kui te kunagi pole võib olla üle 12 13 saanudki.

Ja veel oluline osa on kindlasti muusikal. Minu trenn on teise tasemega või halvimal juhul rikutud, kui ma lähen saali ja seal kuulatakse Elton John´i vms. Veel halvem variant muidugi kui on raadio, kust tuleb mõni vestlussaade. Nii oli vanasti pidevalt Tartu Jakobi tänava jõusaalis ja ma elasin seda tõsiselt üle :)))! Kuulati nii mõnigi kord vikerraadiot, kapp kus raadio sees, oli lukus ja ei saanud kanalit ka vahetada. Minu arust ei ole võimalik teha trenni ja taustaks tuleb mingi veslussaade :)))!!! Tervitused siinkohal Oleg Andlale!!! Muusika maitse on muidugi individuaalne!

Üks asi veel kui tahan, et trenn õnnestuks me räägmie siinkohal rasketest küki, svungi või tõmbetrennidest, siis hakkan keskenduma tegelikult juba hommikul. Elan ja mõtlen oma trenni juba päev otsa läbi. See on nn. ideomotoorne treening ja kuulub samasse zanrisse, et ei ole nii võimalik, et sa ajad päev otsa, kordagi oma trennile ja raskustele mõtlemata mingit „bisnissit ja siis nii muuseas tuleb õhtul meelde, et ohh, mul ju täna trenn ka ning läed tõmbad 260 ga viiese!!! Kui see on ikkagi väljakutse ja selleks ei keskendu juba varem, siis seda viiest seeriat ei tule.

Lõpetuseks ütlen ka mina, et leidke endale see sobivaim keskenumise viis saavutamaks optimaalseim erutuvuse tase!!! See on oluline!!!

Kirjutis
pärineb: http://staff.washington.edu/griffin/psyche_up.txt

Autor: Tõlkinud Janar Rückenberg