Rekordkatseteks ja raskeks trenniks häälestumine

Võistluskatsete või raskete treeningseeria eelsed rituaalid on väga varieeruvad. Mõned ajavad ennast maksimaalselt vihaseks ja „plahvatusohtlikuks (näiteks Doug Heath), samal ajal teine äärmus on äärmiselt rahulikud ja keskendunud (näiteks Ed Coan). Praktikas on osutunud tulemuslikuks tegelikult mõlemad häälestamise viisid.

Vaatame fakte. Adrenaliin on selline hormoon, mis vabaneb neerupealistest ja on meid ärevaks ajava virgutava toimega. See virgutav toime või hetkeline ärevus/erksus muudab meid „ajutiselt tugevamaks ja seetõttu olemegi sellises kõrgenenud erksuse seisundis nii mõnigi kord tegema asju, mida normaalsetes tingimustes, ilma selle adrenaliinisööstuta ei juhtuks. Just seesama adrenaliin on põhjuseks, miks naised on suutnud tõsta autosid ja traktoreid, kui nad on surmasuust üritanud oma lapsi päästa. Ok, loomulikult selline „elu ja surma olukord on ekstreemne ja jõutõstmist või mis iganes rekordkatset või seeriat saalis ei saa klassifitseerida „elu ja surma küsimuseks, on siiski nendel olukordadel teatav seos. Sellises virgunud olekus või isegi pisut „hirmunud ja ärevas seisundis suudame me ennast tunduvalt paremini mobiliseerida. On oluline, et meie ponnistus, raske seeria või katse algaks just siis kui „kell on löönud ning adrenaliinipuhang just vabanemas. Samas on tähtis, et ennast enne katset liiga vara „actionisse ei aetaks, siis erutute üle ja see kahjustab sooritust negatiivselt. Paljud mängivadki oma hea katse, seeria või pingutuse maha just sellega, et minnakse kuidagi lõdvestunult oma seeriat tegema või rekordkatsele.

Seega on oluline, et te saavutaksite enne katset/rasket seeriat optimaalse ärevuse taseme, see annab teile jõudu juurde. Ülierutuvus enne seeriat „kõrvetab teid läbi ning tunned ennast pigem kurnatud ja väsinuna.

Olles treeninud koos sellise mehega nagu Kirk Karwoski, siis võin rääkida tema käitumisest. Esmaspäeviti (kükipäev) oli mees alati omas elemendis. Sellist keskendumist ja tõsidust naljalt ei kohta ja järgi ei tee. Kui „pilk tapaks, siis ma siin seda juttu teile praegu ei trükiks. Ta keskendub ja motiveerib ennast maksimaalselt sisemise viha ja raevu haripunkti. Mees on terve treeningu jooksul, algusest lõpuni nagu kellapomm ning kogu selle raevu ja viha hoiab ja kogub ta oma päeva viimaseks ja raskeimaks kükiseeriaks. Kusjuures igakord kui ta kükkis, nägin ma teda ja tal oli sama rituaal. Ta lähenes kangile, võttis sellest kinni ja siis käis kõva „plahvatus ning mees karjatas kõva häälega ”YEAAAAAAAAAHHHHH!!!!!!!!” Kusjuures ta oli ikkagi keskendunud ja ei raisanud energiat asjatult. Ütlen seda sellepärast, et olen näinud tõstjaid, kes karjuvad, röögivad, lasevad ennast peksta igale poole ning siis lähevad katsele ja „si..uvad ennast täis, sest neisse pole enam midagi jäänud, nad on oma erutuvustaseme üle ajanud.

Samal ajal teises äärmuses on mehed nagu Ed Coan ja Tony Conyers, kes lähenevad oma asjadele sootuks teise strateegiaga. Kuigi ma ei ole ise (artikli autor) oma silmaga näinud Conyersi katseid, räägitakse, et mees pidi enne oma katseid olema sedavõrd lõdvestunud nagu oleks „pilves või purjus. Et selline mulje jätta, siis peab ikka lõdvestunud olema. Coan on samuti rahulik ja keskendunud, kuid on näha, et mees koondab seeläbi oma sisemist energiat, mida kangi peale üle kanda.

Mina (artikli autor) jään kuskile keskele. Ma ei ole meeletu raevutseja ja samas ei lange ma ka päris koomasse. Arvan, et liialt lõdvestunud olek ei anna head tulemust, samas üritan end ka mitte üle ärritada ja läbi põletada.

Loo moraal võiks olla see, et leidke, mis töötab teie puhul ja jääge selle juurde. Kedagi ei huvita see, kuidas te oma katseks/raskeks seeriaks valmistute, loeb vaid tulemus. Samas, et te rahul oleks ja tulemus resultatiivne tuleks, on eelnev optimaalne ärritumine elulise tähtusega.

Dr. Brad Hatfield, tunnustatud spordifüsioloog kunagi ütles mulle, et sportlane peaks enne oma katset täitma oma vaimu positiivsete mõtete ja emotsioonidega. Meie pea/vaim on nagu „kast ja kui me täidame selle positiivsete mõtetega, siis ei jää ruumi negatiivsetele.

Tõlkijalt: kui kirjutada oma lähenemisest, siis ise olen ka pigem Kirk Karwoski tüüpi. Hea tulemuse saan alati siis kui olen keskendunud ja seda juba trenni algusest peale, väga oluliste ja raskete trennide puhul isegi hommikust alates. Paljud ei saa sellest aru. Ja nii mõnigi kord on seltskonnal, kellega trenni sattunud, oma osa. Kuigi jah, õnneks trenniaastad on õpetanud keskenduma ja teisi ignoreerima. Ka sõpradele tuttavatele, kes aeg ajalt minuga koos trenni satuvad olen ikka üritanud seletada, milleks selline olek ja keskendumine. Ei ole nii, et hambad laiali ajad mingit möla ja pläma, hirnutakse jne. ja siis nii muuseas lähed teed vahepeal 200 kg ga 10 12 kükki. Jah nii võib teha küll, aga selleks peab olema hirmus kõva mees. Kui see on ikkagi minu suutlikkuse piir ja minu jaoks väljakutse, siis pean keskenduma.