Sprinteriks sünnitakse, staieriks saadakse?

Sprinteriks kas sünnid või ei sünni — see küsimus pole nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Vastus sõltub sellest, millisest tasemest räägime, mida lihaskiud täpselt tähendavad ja mida treening tegelikult muuta suudab.

Kas sprinteriks sünnitakse päriselt?

Eliittasemel — jah, julgen kõhklusteta väita. Indiviidil, kelle lihaste koostises on aeglaste lihaskiudude osakaal 80%, on hoopis teistsugused eeldused kui sellel, kellel sama näitaja on 48%. See vahe on nii suur, et isegi ideaalsete treeningtingimuste korral ei saa need kaks inimest kunagi omavahel konkureerida. Täpselt sama kehtib sprinterite ja kiirete lihaskiudude kohta.

Kiired ja aeglased lihaskiud: mis vahe on?

Kiired glükolüütilised kiud (II tüüp) kontrahheeruvad plahvatuslikult, ent väsivad samuti kiiresti. Nende eripäraks on kõrge müosiin-ATP-aasi aktiivsus ja võime vabastada kaltsiumi sarkoplasmaatilisest retiikulumist kiiresti. Need kiud on suure läbimõõduga, neid innerveerivad suured närvirakud ja nad kuuluvad suurtesse motoorsetesse üksustesse. Glükogeeni ja kreatiinfosfaadi varud on neis suured, mitokondreid aga vähe.

Aeglased oksüdatiivsed kiud (I tüüp) on vastupidised: rohkem mitokondreid, tihedam kapillaaristik, primaarne energiaallikas on triglütseriidid. Nad töötavad pikalt ja väsivad aeglaselt.

Jagunemine pole must-valge. Kiired kiud jagunevad omakorda II A ja II B tüübiks. II B on äärmuslik — lühiajaline, plahvatuslik, anaeroobne. II A jääb vahele: omab nii kiirete kui aeglaste tunnuseid.

Kiutüüp	Aeglased I	Kiired II A	Kiired II B
Kontraktsiooni aeg	Aeglane	Kiire	Väga kiire
Motoneuroni suurus	Väike	Suur	Väga suur
Resistentsus väsimusele	Kõrge	Keskmine	Madal
Tegevuse iseloom	Aeroobne	Kestvam anaeroobne	Lühiaegne anaeroobne
Jõu produktsioon	Väike	Suur	Väga suur
Mitokondrite tihedus	Suur	Suur	Väike
Kapillaaristiku tihedus	Suur	Keskmine	Väike
Oksüdatiivne võimekus	Suur	Suur	Väike
Glükolüütiline võimekus	Väike	Suur	Suur
Peamine energiaallikas	Triglütseriidid	Fosfokreatiin, glükogeen	Fosfokreatiin, glükogeen

Sprinteriks treenimine: mida saab muuta?

Siin on üks oluline nüanss. Lihaskiudu oma põhiplaanis ei muuda isegi treening — kiired kiud ei muutu aeglasteks ega vastupidi. Küll aga toimuvad ainevahetuslikud nihked.

Pidev mahukas aeroobne treening kutsub esile II B tüüpi kiudude ainevahetusliku nihkumise II A suunas: tekib rohkem mitokondreid, suureneb kapillaaristik ja oksüdatiivsete ensüümide hulk. Vastupidine protsess toimub jõutreeningul — II A kiud nihkuvad II B suunas, kasvab anaeroobsete ensüümide arv ning glükogeeni ja fosfokreatiini varud.

Aeroobne võimekus sõltub eelkõige ainevahetuslikest mehhanismidest, mis treeningule hästi reageerivad. Seega — staieriks saamine on tõepoolest mingil määral võimalik. Sprinterlike omaduste arendamine on keerulisem, sest lisaks ainevahetusele mängivad olulist rolli neuraalsed tegurid: motoneuronite suurus, motoorsete üksuste koosseis, kiirete kiudude kõrgem erutuslävi. Neuraalseid aspekte ei suuda ükski treening muuta.

Kokkuvõttes: sprinterlikud omadused on mingil määral parandatavad, ent staierlikud omadused on tunduvalt arendatavamad — just seetõttu, et vastupidavusvõimekus sõltub rohkem ainevahetusest.

Sprinteriks sünnitakse — mida ütleb geeniteadus?

Geneetilist määravust kinnitab Austraalia Spordi Instituudi teadlaste avastus: geen nimega alfa-aktiniin. On kindlaks tehtud, et sprinterid omavad selle geeni versiooni ACTN3 ja staierid versiooni ACTN2. ACTN3 alusel sünteesitav aktiniin leidub ainult kiiretes lihaskiududes — nendes, mis toetuvad glükogeenile ja teostavad plahvatuslikke liigutusi. ACTN2 variant on omane aeglastele kiududele, mis toetuvad rasvhapetele ja töötavad kestvalt.

Eksperimendis osales 300 maailmatasemel sportlast. Tulemus: 95% eliitsprinteritest kandis endas vähemalt ühte koopiat geenist ACTN3, 50%-l oli koguni kaks koopiat — üks kummaltki vanemalt. Eliitvastupidavusjooksjad kaldusid omama paari ACTN2 versiooni.

KKK

Kas treeninguga saab sprinteriks?

Osaliselt. Jõutreening nihutab kiudude ainevahetust sprinterlikumaks, ent neuraalseid tegureid — mis on sprindi puhul kriitilised — treening ei muuda. Eliittasemel konkureerimiseks peavad geenid õiged olema.

Kas staieriks on lihtsam “saada” kui sprinteriks?

Jah. Vastupidavusvõimekus sõltub eelkõige ainevahetuslikest mehhanismidest, mis treeningule hästi alluvad. Sprindi puhul mängivad lisaks rolli neuraalsed tegurid, mis treeninguga ei kohane.

Mida tähendab geeni ACTN3 omamine?

ACTN3 geen vastutab aktiniini tootmise eest kiiretes lihaskiududes. See valk toetab plahvatuslikku ja jõulist liikumist. 95% maailmatasemel sprinteritel on vähemalt üks koopia sellest geenist.

See on töö autori subjektiivne arvamus.

Autor: Silvar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.