Suhkrutõbi: mis see on ja kuidas vältida

Suhkrutõbi ei teki üleöö. II tüüpi vorm — kõige levinum — areneb aastate, mõnikord aastakümnete jooksul, enne kui vere suhkrunivoo lõpuks normist väljub. Hea uudis: selle arengut saab märgatavalt aeglustada, kui teada, mida otsida ja mida teha.

Mis iseloomustab suhkrutõbe II tüüpi?

II tüüpi suhkurtõbi erineb I tüübist oluliselt. I tüübi puhul on probleem insuliini puudumises — keha ei tooda seda piisavalt. II tüübi puhul on insuliini tase veres normaalne või isegi normist kõrgem, ent keha rakud ei reageeri sellele korralikult.

Haiguse peamised tunnused:

• Avaldub tavaliselt vanuses üle 40 aasta.
• Esineb sagedamini naistel.
• Kaasneb sageli rasvumisega.
• On ilmse päriliku seosega.
• Insuliinitundlikkus on langenud — vere suhkrunivoo reageerib insuliinile loiult.
• Hüpoglükeemia kalduvust esineb väga harva.
• Reageerib hästi toidukoormuse piiramisele, eriti kui koos sellega väheneb ülemäärane kehakaal.

Kuidas suhkrutõbi tegelikult areneb?

Insuliin saab oma toimet keharakkudes avaldada ainult siis, kui rakud tunnevad selle ära ja lasevad sel tööd teha. See äratundmismehhanism on keeruline ning võib pärilikkuse kaudu olla häiritud.

Lisaks on insuliini tegevus organismis täiendava kontrolli all. Tema antagonistideks on mõned hormoonid — glükagoon, kasvuhormoon, neerupealiste hormoonid — ning teatud ainevahetusproduktid. Normaalses organismis hoiab see antagonism insuliini ülemäärast toimet tasakaalus. Kuid mõne haiguse või eriolukorra puhul võib antagonism normi piiri ületada.

Insuliinikulu suurendavad oluliselt napi kehalise koormusega eluviis, rikkalik toidulaud ja rasvumine. Lihtne tõde: mida vähem liigud ja mida rohkem sööd, seda rohkem peab kõhunääre tööd tegema.

Kui insuliini äratundmine on häiritud ja kulu suur, aitab organism end sellega, et toodab insuliini rohkem. Tekib nn hüperinsulineemia faas — insuliini kõrge tase veres —, kus vähemalt esialgu vere suhkrunivoo on veel normis. See faas on II tüüpi suhkurtõve kujunemisel alati olemas.

Mida hüperinsulineemia endaga kaasa toob?

Niikaua kui kõhunäärme rakud suudavad rohkesti insuliini toota, suhkurtõbe veel ei teki. Arenevad aga muud haiguslikud nihked: kalduvus kõrgvererõhule, vereringehäired, suurenenud eeldused edasiseks rasvumiseks ja ateroskleroosi kiirem areng.

Mis siis tegelikult juhtub? Hüperinsulineemia põhjuste pikemaajaline jätkumine kurnab insuliini tootvad kõhunäärmerakud lõpuks välja — ja siis jõuabki kätte II tüüpi suhkurtõbi. Selles faasis, kus vere suhkrunivoo on normist kõrgem, püsib väga suur ateroskleroosirisk.

Seepärast käivad II tüübi suhkurtõvega sageli kaasas kõrgvererõhutõbi ning suurte veresoonte kahjustused, mille finaaliks võivad olla jalagangreen, ajuinfarkt ja verevalandus, samuti südameinfarkt. Vanus on siin soodustav tegur.

Suhkrutõbi: mida saad ise teha?

Pärilikkust muuta ei saa, vanusest pole kellelgi pääsu. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna haiguste arengut pidurdada.

Kolm asja, mis tegelikult loevad:

1. Ole kehaliselt aktiivne. Regulaarne liikumine parandab insuliinitundlikkust — rakud reageerivad insuliinile paremini.
2. Hoia normaalne kehakaal. Rasvumise korral aitab juba ühe kilo kaupa normaalkaalu poole liikumine.
3. Piira toidukoormust. Liialdused toidulaua taga on otsene riskitegur — eriti magusad ja rasvased toidud.

Ausalt öeldes: need kolm muutust pole keerulised. Neid on lihtsalt raske järjepidevalt teha. Aga II tüüpi suhkurtõve puhul on järjepidevus see, mis tulemusi annab.

KKK suhkrutõve kohta

Kas suhkrutõbi on alati pärilik?
Pärilik eelsoodumus on olemas, kuid see ei tähenda, et haigus kindlasti tekib. Elustiil — liikumine, toitumine, kehakaal — mõjutab tugevalt, kas eelsoodumus realiseerub.

Mis vahe on I ja II tüüpi suhkurtõvel?
I tüübi puhul ei tooda keha insuliini piisavalt. II tüübi puhul on insuliini tase normaalne või kõrgem, kuid keha rakud ei reageeri sellele nõuetekohaselt — nn insuliiniresistentsus.

Millises vanuses tekib II tüüpi suhkurtõbi kõige sagedamini?
Tavaliselt vanuses üle 40 aasta, kuid elustiili muutuste tõttu esineb seda üha enam ka noorematel täiskasvanutel.

Autor: Dr. Jaan Kelk

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.