MM võistlused ja rahvusvaheline alaliidu kongress Yangongis
19. novembril kui Tallinna lennujaamas saatjatega hüvasti jätsin, ootas mind ees 11tunnine reis. Muidugi olin pisut elevil, et mitte öelda närvis. Kõik sujus siiski plaanitult ja pool kaks päeval, kuid juba kohaliku aja järgi olin 20. novembril Bangkokis. Hotellibroneering kenasti kehtis ning õhtul võisin teha juba kerge treeningu.
Paraku väljareklaamitud fitnessikeskus ei osutunud selleks õigeks paigaks. Näinud ära vanad trenazhöörid ja lagunenud hantlid, leidsin kohalike juhatust mööda sobiliku koha paarasada meetrit hotellist eemal. Üllatus oli ootamas sealgi: avatud jõusaal, vaatega kahekordsele kiirteele, harjutajad saalis kõik ühtemoodi riides. Ent peagi selgus, et see klubiline vorm anti selga igale saalikasutajale, ka mulle.
Hinnad olid taskukohaselt odavad harjutuskorra eest 20 krooni, pudel vett 2 krooni. Ainus, mis häiris, olid kiirteelt tulvavad heitgaasid. Sellele vaatamata tegin seal ka järgmisel päeval kaks vahetult MMi-eelset trenni.
22. novembri hommikul lendasime Myanmari (ennevanasti Birma) pealinna Yangongi (Ranguuni). Ajavahega hakkasin juba harjuma. Bangkokiga on meil viietunnine, Myanmariga 4,5tunnine ajavahe.Nii, et kui sealkandis hommikueienet võtsin, oli Eestis kell alles pisut üle kahe öösel. Magama läksin aga meie aja järgi juba viie-kuue vahel õhtul.
Peab tunnistama, et tolliprotseduurid läksid väga ladusalt. Ühes kohas korjati nii minu kui teiste sama reisiga saabunud võistlejate passid kokku, et veidi hiljem need suurema sekelduseta tagastada. Väljas oli 30 kraadi sooja, lennujaamas sees konditsioneeride toel meeldivalt jahe. Lisaks hulk uudishimulikke ja korralik kimp kohalikku pressi.
Elasime Royal Yangong Hotellis. Saabumispäeval peeti tavapäraselt pidulik õhtusöök. Ühtlasi takseerisime lähemalt MMi kava. Euroopa riikide nõupidamisel osalesid 22 riigi esindajad. IFBB asepresidendi Rafael Santonja eesistumisel vaadati läbi aastaaruanne, peeti plaane lähitulevikuks. Number üks päevateemaks oli doping. Otsustati, et 2002.a. EM-võistlused saavad toimuma 17.-20. maini Minskis. 2003. aasta EMi korraldamissooviga esines Venemaa. Taotlus ka rahuldati ja see peetakse St.Peterburis. Üks kild peaks köitma ka meie fitneslasi. Nimelt väheneb akrobaatika elementide osakaal. Nii kaasatakse rohkem osavõtjaid.
Kongressi järel tehti meile viiemiljoni elanikuga linnas kolmetunnine ekskursioon. Et Yangongis oli taas palav päev kujunes see rohkem bussisõiduks, kus giid riigi ajalugu ja kultuuri tutvustas. Omamoodi tõmbenumber oli meile kõigile kuldsete templite ja Kuldse Koja nägemine.
Samal õhtul läks algul kõik normaalselt. Esmalt kaalumine. 88,7 kilo. Kuni 90 kg kehakaalus sai kokku 20 võistlejat. Õhtusöögi järel läksin magama, et kolm tundi hiljem ärgata
Supersant enesetunne, külma higiga üleni kaetud. Oksendasin üksjagu. Kogu jant kestis hommikuni, nii, et magada enam ei õnnestunudki. Hommikul rääkisin juhtunust Soome atleedile Pettri Pentilale. Mees sõi veidi, tõusis siis lauast ja ütles, et nüüd hakkas ka temal paha. Hiljem selgus, et soomlasel oli mürgistus veel tõsisem kui minul. Ta oli hotellis paar päeva päris siruli. Ise sain arstilt mõned tabletid. Ehkki toibutasin end igati, oli organism neljakuisest dieedist pluss see ebaõnn nii kurnatud, et tekkis küsimärk: kas üldse suudan võistelda?
Otsustasin siiki laval ära käia, sest nägin, et isegi oma kehva tundega suudan 15 hulka poolfinaali pääseda.
Ent ega seegi libedalt läinud. Olin tulnud hotellis alla õige varakult. Vähemate kaalude vennad läksid võistlustele bussiga, mis väljus üheksa. Raskemad pidid startima hotellist kell12. Pool kaksteist ei olnud mitte kedagi veel näha. Küsimisele, et kus võistlejad on, vastati, et küll nad tulevad
Peagi helistati võistluspaigast, et üks üheksakümne kilo kaalu mees on puudu. Muidugi viidi siis mind kiiruga kohale. Seda politsei eskordi saatel, sest tavaliselt on pealinna tänavatel väga raske edasi liikuda. Kohale jõudes veendusin, et konkurendid on end valmis seadnud, grimmi teinud ja üles pumbanud. Kiiruga tegin ka mina grimmi ära, kuid pumpamine ei läinud kuidagi korda. Nõrk mis nõrk. Eelvõistlusega mulle MM ka piirdus, tuli oodata oma lõplikku kohta. Arvan, et laval olles kaalusin nii umbes 85 kilo(soomlane ei jõudnudki etteasteni toim.).
25. novembril toimus ka IFBB kongress 55 riigi osavõtul. Peateemaks taas doping ja kontrolli tõhustamine. Eesmärk on ju jõuda olümpiale! Lisaks asepresidentide aruannetele kuulati ära ka kontinentide esindajate aasta ettekanded. Pandi paika 2002.a. MMi aega ja koht: 24.-27. oktoobril Kairos. Ühtlasi teadvustati, et iga riigi meistrivõistlused peavad toimuma hiljemalt 14 päeva enne MMi finaali. Alaliidule jääb ka vastutus, et sportlane, kes suurvõistlusele lähetatakse, on läbinud dopingukontrolli (Olümpiakomitee laboris). Patused saavad aga kaheaastase võistluskeelu ja 2000 dollarit trahvi. Kui juhtub, et esialgu on kontrollitav puhas, hiljem aga jääb ikkagi vahele, tasub patune trahvi omast taskust.
MMi lõpetamine oli väga pidulik. Laval kõik 55 delegaati ja kuue kategooria finalistid (esmakordselt kavas kehakaal kuni 60 kg). Protokolli vt. lisast. Minu kategoorias olid tegijad tuttavad tiitlitega mehed. Võitis ka neli aastat tagasi kulla võitnud, vahepeal hõbedaga pidanud leppima maailmameister Thomas Schen.
Absoluutne tiitel läheb Venemaale. Kahele langeb disklafitapper: ühele selle eest, et tõmbas püksid tuhara vahele, teisele dopingukontrollis manipuleerimise pärast.
Võistluste lõpetamine peeti Inya Lake Hotel´is. Sellest kujunes üks suur söögiorgia, sest pikalt dieedil olnud võisid nüüd üle hulga aja taas tavatoitu nautida.
Autor: Ott Kiivikas