Christina Alev ja 8-kordne Mr Olympia Ronnie Coleman käisid koos tuuril

Suurbritannias resideeruv Christina Alev on täitnud meie kõigi, sportlaste, unistuse, tuuritada koos nt 8-kordne Mr Olympia Ronnie Coleman’ga.

Ronnie Coleman Official UK Tour mai 2012 oli projekt, mille raames tuuritati läbi 8 Suurbritannia linna, neist neljas osales ka Eestist pärit, siin Bodyfitnessis võistelnud absoluutne meister, Christina Alev:
24.05.12 Birmingham
25.05.12 Manchester
27.05.12 Cardiff
28.05.12 Watford

Kuidas möödus ettevalmistus tuuriks ning kuidas üritused läbi viidud, kajastab Christina Alev enda kodulehel: [url=http://www.lioness.ee/]www.lioness.ee[/url]

Fitness.ee tegi Christina tuurikokkuvõtte I osast lühikokkuvõtte, täispikka juttu loe Christina blogist, [url=http://www.lioness.ee/blogi/ronnie-coleman-official-uk-tour-may-2012-part-1/]SIIN[/url]. Pilte toimunust näeb Christina Alevi Facebooki lehel, [url=http://www.facebook.com/media/set/?set=a.369930913033130.104655.100000486740951&type=3]SIIN[/url].

Ronnie Coleman Official UK Tour mai 2012 – OSA 1

Dieeditamine kestis ei rohkem ega vähem kui täpselt 4 kuud. Kaal langes selle aja jooksul natuke rohkem kui 10 kg. -1 kg oleks sel hetkel olemasoleva pildi kindlasti paremaks muutnud, kuid üleüldiselt jäin oma esinemisvormiga rahule, seda enam, et ma ei pidanud kellegagi proportsioonide osas mõõtu võtma.

Esinemiskostüüm sai tellitud ehku peale ebay’st. Arvestades sellega, et toode oli valmis nikerdatud kuskil Aasiamaades, võisin kindel olla, et tellitud number saabub kohale oluliselt väiksemas kabariidis ja nii oligi, ent vaatamata sellele tuli mul kogu seda kupatust mitmeid kordi väiksemaks õmmelda. Kostüümi lõppviimistluseks kasutasin hulgaliselt erinevat värvi Swarovsky kivikesi. Mask ja keep said lihtsalt aksessuaarideks juurde sebitud, sest tegemist ei olnud ju mingi võistlusetteastega, vaid show- versioonis treenitud keha esitlemisega.

Vabakavast… Leides sobiva muusika, mõtlesime välja T-walk`i stiilis liikumise, kostüüm, grimm, mask ja keep lihtsalt täiustasid minu väljamõeldud tegelaskuju ja liikumist. Harjutasin piisavalt, täpselt nii palju, et tagant järgi targutades võin ikka öeda – rohkem oleks pidanud. Küll aga võin väita, et peale neljandat showd oli tunne, et võiks veel neli korda end kuskil laval lolliks teha.

Grimmist… Vaatamata sellele, et Jan Tana grimmi on väga mõnus peale kanda, meeldis mulle Pro Tan grimmi kollakas/kuldne värvitoon ja selle kestvus. Ütleks, et tegemist on miniversioonis spraypäevitusega, mis muutub nahale kandes 3-4 tunni jooksul tumedamaks. Mitmekordsel pealekandmisel muutub grimmi värv intensiivsemaks ja kordades tumedamaks ning nahal püsib 5-7 päeva. Pro Tan ei muutu roheliseks nagu Jan Tanal kombeks ja higistamisel ei tekkinud kehale ebamäärase kujuga laigukesi.

24.05.12 Birmingham, Walsall Footbal Stadium Club

Ronnie oli samal ajal kuskil staadioni juures asuvas jõusaalis trennis. Kuna ürituse alguseni oli mõni tund aega, tutvusime uute inimestega, suhtlesime, tegime nalja, pildistasime ja tundsime end lihtsalt mugavalt. Kogu selle mõnusa olemise muutis ärevaks vaid üks asjaolu, kell tiksus ja mitte ajas tagasi, vaid ikka ajas edasi. Kaugel seegi aeg enam on, kus tuleb end riidest lahti koorida ja lavale ronida. Egas midagi, tuli tagaruumides end korda seda – esinemiskostüüm selga, nägu pähe, mask ette, õli peale, kaasa taritud hantlitega lihased punni ja nägu naerule.

„Ma ei ole kindel“ olid esimesed sõnapaarid üldse, mis selle legendi suust kuulsime. … Konverentsiruumist oli kosta suminat, selge – VIP’id olid saalis, tegid Ronniega pilti, surusid kätt ja suhtlesid vahetult näost näkku. Mõne aja möödudes lasti saali teised kodanikud. Enne kui ma tõsiselt ärevile jõudsin minna kostus lavalt : „Ja siin ta on, Christina Alev“. Edasine kulges just täpselt nii nagu kulges. Kogemused on õpetanud, et isegi kui mul enne lavale minekut on närv natuke rohkem kui krussis siis laval olles on igasugune hirm ja ebakindel tunne nagu käega pühitud. Muusika mängis, mina taidlesin – tegin midagi, millele ma isegi nime anda ei oska, kõlasid lõpunoodid, kummardasin viisakalt ja lahkusin aplausi saatel. Jess, tehtud – minu panus selleks õhtuks oli antud. Vastuvõtt oli tõsiselt soe ja meeldiv. Olen vist enne ka oma blogides maininud, et inglased on väga avameelsed ja siirad, seda isegi siis, kui see on kätteõptud oskus. Nad ütlevad väga paju väga innustavaid ja motiveerivaid sõnu, kiidavad, kui millegagi hästi hakkama saad ja teevad oma avalusega kõik selleks, et Sa end mitte mingil juhul halvasti ei tunneks.

Seminari stiilis vestlus publikuga osutus üsna huvitavaks, Ronnie rääkis palju ja ilmekalt. Meie küsimuse peale, et kas ta võistluseelsel ajal nö „petupäevi“ ka teeb, vastas mees konkreetselt „Ei – mitte kunagi“. Sellele järgnenud küsimusele kas talle shokolaad maitseb, vastas Ronnie naeratades „Ojaaa“. Tegelikult oli küsimus konksuga, sest meil oli speisal tema jaoks kaasa haaratud 300g Kalevipoja shokolaad, mille me rõõmsalt peale ürituse lõppu üle andsime.

25.05.12 Manchester, ürituse toimumiskoht Hallmark Hotel

[pilt=7703]

Olime esimesed, kes kohae jõudsid. Sisenedes hotelli konverentsiruumi, lõi see meid kergelt pahviks – nii kuninglik, nii ilus, nii palju ruumi publiku jaoks ja mis kõige tähtsam – LAVA EI OLEGI. Oh õudust, minu selgeks õpitud esinemiskava – kuidas ja kus ma selle esitan? Riietusruum – seda ka ei ole, kus ma end korda sean? Alternatiivide kohta uurides laiutas hotelli personal kergelt käsi ja ütles „Sorry“. Egas muud üle ei jäänud kui tuli improviseerima hakata. Ühe hetkega oli naiste tualettruum muudetud riietusruumiks ja lavaline etteaste, see pidi oma kuju võtma just sel hetkel kui muusika mängima hakkab. Mõned minutid hiljem saabus kogu ülejäänud bande, va Ronnie. Tema oli alles Birminghamis toidulisandite poodides autogramme jagamas.

Juba oligi käes see hetk, kus VIP’id saali lasti. Vaatamata sellele, et vorm oli hea, tärkas sisemuses kerge ärevus, ilmselgelt pabistasin pisut oma lavalise etteaste pärast. Kell tiksus, kõik olid stardivalmis – ainus keda ei olnud, oli Ronnie. Tänu liiklusummikutele Inglismaa teedel lükkus üritse algusaeg 1,5 h võrra hilisemaks. Imestasin kergelt selle üle kui kannatlikult kohale tulnud inimesed Ronniet ootasid. Ja lõpuks ta tuli! Kõik, kaasarvatud ürituse eestvedajad ohkasid kergendatult. Kohustuslik osa ehk siis pildisatmine Ronniega kestis umbes tund aega, peale mida oli ka kohe minu etteaste. Muusika läks käima ja mina hakkasin taidlema, tegin just täpselt seda, mis pähe tuli. Kuidas ma sellega hakkama sain, ausõna ei tea, fakt on aga see, et kõik mis lubatud, tehtud sai. Pärast mõningaid sõnavõtte teiste inimeste poolt oli järg õhtu tähe käes – Big R.

Edasine kulges juba ladusalt, Ronnie rääkis taaskord mahlakaid lugusid oma elust, küsiti väga palju küsimusi ja lobiseti niisama. Vahepealse pausi ajal pakuti riisi kanafileega. Õhtu lõppes Show Me What You Got võistlusega, kus kutsuti publiku seast vabatahtlike näitama, milliseid edusamme keha voolimisel saavutatud on. Loomulikult oli tegemist lihtsa ja meeleoluka võistlusega, kus võitja valiti Ronnie ja publiku kaasabil. Pärast ürituse lõppu jagas Ronnie rohkelt autogramme ja mina jäin nende inimestega koos pildile kes selleks soovi avaldasid.

Kaks tõsist ja sündmusterohket päeva olid selja taga. Olin ühe korraliku puhkuse ära teeninud, võtsime suuna kodu poole ja järgmise päeva hommikul magasin just täpselt nii kaua kui torust tuli. Mõnus.

[pilt=7704]

Järgneb…

Autor: Toimetus