Kommentaar Lõuna – Eesti 2012 karikavõistlustele kulturismis ja fitnessis…

Kindlasti ma ei ürita teha järgi Maestro Otsust, aga, kuna ma sellel võistlusel üks kohtumõistja olin, siis kindlasti mingid emotsioonid mul kohtunikuna ka ju tekkisid. Üritan teile neid mõtteid võimalikult lühidalt ja hästi mõistetavalt ka edasi anda. Kõige pealt ütlen ära, et see kohtuniku töö on üks väga tänamatu töö. Ei tahaks kellelegi liiga teha. Tean, mida tähendab võistlusteks valmistumine, sellest tulenevalt on kõik võistlejad suurt tunnustust väärt. Pole kahtlustki, et kõik proovivad teha oma parima. Samas, reastada võistlejad ju tuleb, selleks meie kohtunikena seal olimegi.
Olen sellel võistlusel kohtunik juba kolmandat korda ja tuleb nentida, et selle aasta finaal ja parima selgitamine olid minu jaoks kohtunikuna kõige raskemad. Varasem on tase olnud madalam ja meestevahelised vahed märgatavamad. Seega, järelkasv kulturismis on kindlasti olemas.

Finaal…

Nikolai Kornišev…elav legend, nagu Imre ka võistluste käigus kommenteerides mainis. Võitu kindlasti väärt ja võitjate üle me kohut ju ei mõista. Head proportsioonid ja vägev mass. Oleme Nikolai´d näinud muidugi ka oluliselt kuivemana. Mingis mõttes oli väga raske Nikolai´d üldse teiste esikolmiku pretendentidega võrrelda. Võrdluses Nikolai versus ülejäänud esikolmik tuli sisuliselt võrrelda kahte erinevat asja, ühe mehe väga võimast ja domineerivat üldist lihasmassi teiste meeste oluliselt väiksemate massidega, kuid mõnevõrra kuivemate vormidega. Siinkohal pean silmas paari Savisaar versus Nikolai. Eriliselt raskeks muutis selle asja see, et Nikolai ei olnud küll nii kuiv kui Siim Savisaar, ent ta ei olnud oma suure lihasmassi juures ka nii pehme, et Savisaarega väga karjuv vahe oleks tekkinud. Neid asju arvesse võttes saidki Nikolai paremuse eest vastutavaks pigem head proportsioonid ja märgatavalt lopsakam lihasmass. Samas, nagu punktidest näha, võit oli napp. Loodame, et karikavõistlustel näitab vanameister seda korraliku lihasmassi veelgi teravamana. Müts maha Nikolai, sellises vanuses veel sellise raske alaga mässata…respect!!!

Siim Savisaarest oli juba juttu. Napp kaotus vanameistrile, kuid see pole häbiasi, võistluskarjääri alustuseks ehk isegi auasi. Väga korralik ülakeha, väga korralik…tunnistasime seda kõik. Minu jaoks eriti muljetavaldav on selg. Mõningased vead loomulikult poseerimise osas. Rind – biitsepsi poosis ei tahtnud Siim kuidagi oma rinda näidata, ei keeranud piisavalt välja ja paljudel juhtudel jäi see kena “esipaneel” kohtunike jaoks väga varju. Kui Siimu jalad oleks natukene massiivsemad olnud, oleks Siim tõenäoliselt olnudki selle aasta absoluutne karikavõitja. Lisan siinkohal kindlasti seda, et kuigi jalad on ülakehast õige pisut maas (tõepoolest vaid õige pisut), ei ole see üla – ja alakeha proportsioonide vahe midagi ülemõistuse karjuvat. Tean, et selle nimel käib Silvariga neil juba ka tõsine töö. Mida EKV – ks kindlasti veelgi selle lühikese ajaga parandada saab ongi jalgade teravus. Kui jalad saab veidi tervamaks nii, et üldine mass suurt ei kannata, usun, et Siim teeb kahe nädala pärast väga hea tulemuse ja kohtunikud ei adugi mingit ala – ja ülakeha proportsioonide vahet. Selles osas on suur varu ka poseerimise osas, olen ise selle pealt väga palju võitnud, et olen õppinud jalgu koguaeg laval olles pinges hoidma. Seda ei tohi unustada ja siis sa lihtsalt poseerid oma jalad suureks, vastavasse proportsiooni ülakehaga. Nii, et veidi teravust veel juurde ja jalad laval igal hetkel pingesse.

Taavi Merisalu, huvitav mees, oli kuulda kõmu, et mees polnud väga dieeti pidanudki. No oli kuidas oli, kuid jalad avaldasid muljet, eriti alguses. Just alguses, võistluste esimeses pooles torkas see terav jalg eriti hästi silma. Samas märkasin, et võistluste kulgedes hakkas kogu keha, sealhulgas ka jalgade separatsioon natukene kaduma. Nii, et ütlen ausalt, kuni viimase väljakutseni Merisalu versus Savisaar oli Merisalu minu paberil teisel kohal ja Savisaar kolmandal. Pärast viimast väljakutset jättis Siim selgelt parema mulje. Siim muutus võistluste käigus paremaks ja realiseeris ennast finaalis hästi, Taavi andis veidi järgi. Aga veelkord, väga ilusad jalad, ka reie – kakspealihas oli väga ilusti näha ja see on suur asi, kui see väljas on. Kui oleks antud välja karikas “võistluse parimad jalad”, siis oleksid selle karika ilmselt sina saanud. Muidugi, kui plaan kulturismiga edasi tegeleda, siis ülakehale on väga korralikku lisa vaja saada, just massi osas. Pikka aega ainult nende heade jalgadega ka välja ei vea. Proportsioonid lähevad paigast ja mõnevõrra rariteetselt just jalgade kasuks.

Mis puudutab neljanda koha meest Siim Kelnerit, siis vähemalt minu puhul määrasidki suuresti Taavi kolmanda asetuse ja Siimu neljanda asetuse Taavi head jalad. Siim oli muidugi üldiselt hea, hea ja ilus, kahtlemata esteetline. Grimm oli hea, ka poseerimine. Eriti meeldis mulle Siimu ülakeha. Minu kehatüüp on Siimuga suhteliselt sarnane, oleme enam vähem vist ka ühepikkused. Aga Siim, ütlen sulle seda, et see ongi meie pikkuse ja kehatüübi, mingis mõttes paratamatu probleem, et ainult üldise ilusa esteetikaga, pikkade ja sihvakate sportlike poistena ei saagi me kunagi kulturismilaval muljet avaldama. Muljetavaldavat massi meil pole, proportsioonid võivad küll ilusad ja paigas olla, kuid kui märgatavat kuivust pole, siis me jäämegi märkamatuks ja ei löö millegagi. Räägin ainult iseenda nimel ja ütlen nii, et poleks Merisalul selliseid jalgu olnud, oleksid sa kindlasti kolmas olnud. Aga, nagu Nikolai versus Savisaar, nii ka sinu ja Taavi võrdluses, teie üldine kuivuse vahe ei olnud sinu kasuks nii suur. Nikolai´l oli Savisaare ees mõningaseks eeliseks võimas lihasmass, Taavi väikeseks eeliseks sinu ees olid tema jalad, kusjuures üldine vorm enam vähem sama, vähemalt minu silmis. Proportsioonid üldiselt paigas, tulevikus kindlasti massi veelgi juurde ja kuivus, kuivus, kuivus…see on see, mida eriti meie kehatüüpidega kulturistidel vaja on. Lihasmassi nimel tööd teha tuleb, kuid oma pikkuse juures kokkuvõttes mingit ulmelist massi me ilmselt juurde ei saa, oluline on proportsioonid paigas hoida ja kuivuse peale mängida. See maksab muidugi kõikide puhul, aga eriti meiesuguste korral. Ära heida meelt, oled samuti väga potentsiaalne mees ja saame kindlasti sinuga kooski veel laval olla.

Gunnar ja Aimar. Kui meestele lavale esmakordselt pilgu heitsin, ei teinudki vormidel erilist vahet. Kuigi mõlemad mehed olid pehmed, jällegi mass ja proportsioonid väga head. Kohe näha, et mehed pärinevad Raigo ja Rainiga samast pesakonnast, nagu üks mudel, mõnevõrra väiksemad ainult. Nagu ütlesin, poisid tundusid algul väga sarnase vormiga olevat, samas see võis tunduda ka sellepärast, et me ei saanud neid algul näha koos kõrvuti võrdlustes. Ma siiralt loodan, et ma vendi segamini ei aja, kuid finaali esimeses väljakutses oli Gunnar märgatavalt siiski parem kui Aimar. Aga nagu ütlesin, nagu Raigo´d, ainult veidi väiksemad ☺. Silm puhkab muidugi, kui näed sellist massi, väga head jalad ja selg. Aga jah, pehmed veidi sel korral.

Väga kihvt ja ainulaadne oleks, kui need neli meest, Aimar, Gunnar, Rain ja Raigo oleks kunagi kõik koos laval neljakesti võrdluses. Pelgalt selle fenomen´i pärast juba tuleks see väljakutse teha. See oleks ajalooline hetk, nii publikule, meie kulturismile kui meestele endile. Neli venda võrdluses, kõik nagu ühe seeria mudelid. Kui seda väljakutset varem keegi ei tee, siis teen selle kindlasti ise, kui kunagi vanas eas kohtunikuks satun ja kõik neli venda võistlustules on.

Aleksander Kuzmin…suure venna väike koopia. Kindlasti tulevikumees. Kuigi Aleksander omas katekoorias võitis Aimarit, edestas Aimar Aleksandrit finaalis. Mis teha, see ei ole üldsegi mingi ime, vaid reaalne võistluste praktika. Niisamuti juhtus viimasel võistlusel vistiti Imrega ja Hr. Taruga. See on väga raske ala, palju oleneb taustsüstemist (koos teiste võistlejatega laval), palju oleneb võistlejate järjekorrast, grimmist, asukohast, kuidas lavavalgus peale paistab ja nii edasi. Kui Aleksander oma kategooriaga laval oli, siis tegelikult seis Aimar versus Aleksander oli juba siis väga tasavägine, nii tasavägine, et andsin oma hinnangu vist kõige viimasena ära. Otsust oli raske langetada, kuna Aimaril olid selgelt paremad proportsioonid ja mass kehal oli jaotunud ühtlasemalt. Samas, Aleksander oli mõnes poosis nähtavalt kuivem. Ka ei olnud proportsioon sedavõrd paigast ära, et Aimar oleks sellega kindlalt löönud. Mõnevõrra enam tajutavam kuivus saigi kategooria korral minu jaoks otsustavaks. Finaalis kadus Aleksander kuidagi ära, ütlen veelkord, see lavaline kahvatumine finaalis võis tuleneda ka pelgalt asukohast. Aleksander jäi meie poolt vaadatuna vasakusse äärde. Aga, ütlen nii, et juba absoluuti pääsemine ükskõik missugusel võistlusel on juba väga suur asi. Minul on tänaseks kogunenud treeningkarjääri ja tegutsemist kulturismis 17 aastat, mind valiti esimest korda finaali alles 2 aastat tagasi 2010. aastal.

Selline oli minupoolne tagasihoidlik kommentaar nähtule. Loodan siiralt, et võistlejad austavad kohtunike otsuseid ja saavad tehtud tulemustest motivatsiooni pigem juurde.
Kiitus kõikidele võistlejatele, tean väga hästi, mida tähendab noore algaja jaoks “trussikute” väel juba pelgalt lavale tuleminegi.

Autor: Janar Rückenberg