Kulturism kui kunst ja elu projekt kehas

Kulturism võib olla palju enamat kui jõusaali peegel ja mõõdulint. Rene` Kari loos on keha tööpind, lihas materjal ja eesmärk üsna julge: vormida iseendast kunstiteos.

Miks kulturism siin üldse kunstiks muutub?

Rene` Kari lugu algab ööst, ligikaudu 30 aasta eest, mil ta otsustas, et temast saab kunstnik. Mitte hobi korras. Mitte pärast tööd, kui aega üle jääb. Ta vedas selle peale sõpradega kihla, jättis pooleli segavad õpingud kõrgkoolis ja loobus aasta pärast ka töökohast.

See kõlab tagantjärele veidi hulljulgelt, aga selles oli selge loogika. Ta uskus, et kunstnikuks saab ta ainult siis, kui elabki vabakutselise kunstniku elu. Pool aastat hiljem olid tema maalid esimest korda kunstinäitusel. Kihlveo võitmiseks kulus kokku kolm aastat.

Sama mõtteviis kandus kehasse. Umbes samal ajal sõlmis ta teise kihlveo: vormida oma keha antiikskulptuuri sarnaseks ja jõuda parimasse vormi 57ndaks eluaastaks. See tähendas aastat 2007. Siin ei olnud eesmärk lihtsalt suurem biitseps või madalam rasvaprotsent. Eesmärk oli harmoonia.

Kulturism kui pikk ja nähtav enesetöö

Tavalises mõttes ei nimetanud Rene` Kari ennast sportlaseks. Tema sõnastus oli täpsem: ta on eelkõige kunstnik, kes kujundab oma keha. Materjaliks ei ole savi, kivi ega pronks, vaid enda isiklikud lihased.

See muudab kogu vaatenurga. Treening ei ole ainult kordused ja seeriad. See on valik, mida korratakse aastaid. Iga trenn jätab väikese jälje. Iga söögikord toetab või segab vormi. Iga paus näitab, kui habras on distsipliin, kui eesmärk ulatub kaugemale ühest hooajast.

Ausalt öeldes on see kulturismi üks kõige vähem räägitud külgi. Laval näeme lõpptulemust, aga mitte pikki argipäevi. Ei näe seda, kuidas inimene peab ikka ja jälle oma plaani juurde tagasi tulema. Kunstnikul on ateljee. Rene` Kari puhul oli ateljee ka tema enda keha.

Ta ei võtnud eeskujuks Heraklest, vaid kujutluste Achilleust: normaalmõõtmeis harmooniat. See on oluline vahe. Herakles viitab jõule ja müüdilisele suurusele. Achilleus viitab pigem proportsioonile, pingele ja ideaalile, mida antiikkunstis sageli otsiti.

Mida sellest loost treenija kaasa saab?

Lihtne tõde: keha muutmine algab selgest põhjusest. Kui eesmärk on ainult “parem vorm”, kipub see kiiresti laiali vajuma. Kui eesmärk on seotud identiteediga, näiteks kunstniku töö, eluviisi või isikliku lubadusega, püsib see kauem.

Rene` Kari loos on huvitav just see, et keha ei ole eraldi projekt. See kasvab välja samast julgusest, millega ta otsustas kunstnikuks saada. Ta lubas midagi, muutis oma elu ja jäi valitud suuna juurde. Treeningus on sama muster: sa ei vormi ainult lihast, vaid ka harjumust.

Praktilises mõttes tähendab see kolme asja. Esiteks peab eesmärk olema piisavalt konkreetne, et seda oleks võimalik ette kujutada. Teiseks peab see olema piisavalt isiklik, et raskel päeval mitte kohe kõrvale vajuda. Kolmandaks peab see taluma aega. Mõni vorm tuleb kuudega, aga sügavam muutus sünnib aastatega.

Samas ei pea iga treenija oma keha kunstiteoseks kuulutama. See pole mõte. Mõte on küsida: mille nimel ma tegelikult treenin? Kui vastus on aus, muutub ka treening vähem juhuslikuks.

Kulturism KKK

Kas kulturism peab alati tähendama võistlemist?

Ei pea. Selle loo puhul on kulturism pigem vormimise keel. Rene` Kari kasutas treeningut selleks, et liikuda antiikse iluideaali poole, mitte selleks, et ennast ainult sporditulemuse kaudu määratleda.

Miks on Achilleus siin tähtsam kui Herakles?

Sest eesmärk ei olnud üleinimlik mass ega müütiline jõud. Eeskujuks oli kujutluste Achilleus ehk tasakaalus, normaalmõõtmeis harmoonia. See sobib paremini keha kui kunstilise vormi mõttega.

Mis juhtus 2007 New Yorgis plaanitud esitlusega?

Algse loo järgi pidi skulptuuri ehk viimistletud keha esitlus kunstiteosena toimuma aastal 2007 New Yorgis. Selle teksti mõte ei ole sündmust ümber kirjutada, vaid hoida alles idee: läbi elu kestev kunstisündmus.

Uudisena märgiti toona ka seda, et Robocop/Amazon.ee toetab Rene`d tema tegemistes.

Autor: Toimetus & Rene` Kari

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.