Skulpturism: keha kui elav kunstiteos

Skulpturism algas ühe unetu öö ja väga jonnaka otsusega: võtta oma keha nagu kunstiteost, mida saab aastate kaupa vormida. See ei ole lugu kiirest rannavormist, vaid mõttest, et välimus, distsipliin ja esteetika võivad olla sama loominguline töö nagu maalimine.

Skulpturism ja otsus muuta keha teoseks

1974. aastal tegin kaks otsust, mis kõlasid tol ajal peaaegu võimatult. Esimene oli saada kunstnikuks. Teine oli vormida oma keha antiikskulptuuri sarnaseks. Mõlemad otsused sündisid noore inimese enesekindlusega, aga nende taga oli midagi tõsisemat kui hetkeline tuju.

Ma ei tahtnud lihtsalt sporti teha. Minu eesmärk ei olnud rekord, medal ega võistluslava. Mind huvitas esteetiline välimus. Keha kui tervik. Proportsioon, jume, hoiak ja lihase vorm.

Kui kulturist ehitab keha, siis mina nägin seda teisiti. Mina tahtsin kujundada. Mitte massiivset Heraklest, vaid pigem oma kujutluste Achilleust: sale, lihaseline, harmooniline ja puhas vorm. Lihtne tõde: minu jaoks oli keha materjal, mitte eesmärk omaette.

Sellest mõttest kasvas välja elukestev kunstiprojekt. Juhtmõte oli karm ja selge: igal aastal parem väljanägemine. Mitte ainult noorena, mitte ainult ühel hooajal, vaid läbi aastakümnete.

Miks skulpturism ei ole tavaline treening

Tavaline treening algab tihti soovist olla tugevam, kergem või tervem. Skulpturism algab pilgust. Kuidas keha mõjub? Kas vorm on tasakaalus? Kas inimene näeb välja terviklik, mitte ainult treenitud?

See vahe on oluline. Kui eesmärk on kunstiline, ei piisa ainult biitsepsist või kõhulihasest. Üks lihas ei tee tervikut. Vaja on üldpilti, nagu maalil või skulptuuril. Mõni detail võib olla tugev, aga kui proportsioon on paigast ära, kaob ilu.

2004. aastal jõudis see mõte avalikkuse ette isiknäitusel „Miami Beach“ Tallinnas Gallery Viviann Nappis. Seal olid maalide kõrval fotod kehast kui viimistlusjärgus skulptuurist. See oli omamoodi vahearuanne: kolmkümmend aastat kestnud töö sai nähtavaks.

Ausalt öeldes on selles midagi väga eestlaslikku. Vaikselt, pikalt ja ilma suure kärata teha üht asja edasi. Aasta järel aasta. Talvel valmistud, kevadel korrigeerid, suve lõpus vaatad, mis päriselt alles jäi. Mitte jutu, vaid foto järgi.

Kuidas keha kui kunstiteos tegelikult valmib

Protsess on lihtne, aga mitte kerge. Igal aastal valmistun uueks pildiks. Kui suve lõpus on soovitud foto käes, algab kohe järgmine ring. Uus aasta, uus võimalus parandada vormi, täpsustada joont ja hoida keha esteetikat.

Mis siis tegelikult juhtub? Keha ei muutu ühe hooga. Ta muutub korduste kaudu. Treening, toitumine, puhkus, nahk, jume ja üldine olek hakkavad lõpuks üksteist toetama. Kui üks osa jääb hooletusse, kannatab tervik.

Minu määratluse järgi sünnib tõeliselt esteetiline tulemus kolme asja koosmõjus: kaunis keha, veatu ihu ja õige jume. See ei tähenda täiuslikkuse tagaajamist iga hinna eest. Pigem tähendab see hoolikat tähelepanu sellele, kuidas inimene välja näeb siis, kui kõik osad töötavad koos.

Keha vormimine on siin samasugune loominguline töö nagu maalimine. Maali puhul otsid värvi, rütmi ja tasakaalu. Keha puhul otsid vormi, valguse all nähtavat joont ja nooruslikku üldmuljet. Mõlemal juhul püüad täiustuda.

Skulpturism praktikas: mida jälgida

Kui võtta skulpturismi kui mõtteviisi, siis esimene samm ei ole uus treeningkava. Esimene samm on aus pilk. Milline on keha praegu? Mis töötab? Mis vajab aega? Foto aitab siin rohkem kui peegel, sest foto ei vaidle vastu.

Teine samm on järjepidevus. Üks tugev kuu ei asenda kümmet rahulikku aastat. Keha kui kunstiteos vajab rütmi. Treening peab olema piisavalt regulaarne, toitumine piisavalt mõistlik ja eesmärk piisavalt selge, et see ei kaoks esimese väsimuse või pimeda novembriõhtu järel.

Kolmas samm on mõõdukus. Skulpturism ei nõua äärmust. Vastupidi, liiga suur äärmus rikub sageli esteetika ära. Kui vorm muutub ainult pingutuse märgiks, kaob kergus. Hea keha ei pea karjuma, et temaga on tööd tehtud.

Neljas samm on vanuse ümbermõtestamine. Vananemine toimub niikuinii. Küsimus on selles, kui kaua saab hoida nooruslikku ja esteetilist muljet. Kas 70+ vanuses võib näha parem välja kui 30, 40 või 50 aastat varem? Minu kogemus ütleb, et see küsimus väärib proovimist.

Nii saabki skulpturismist rohkem kui kehakultuur. See on pikaajaline enesevaatlus. Antropoloogiline katse iseenda peal. Kui kaua võib kesta protsess, mille juhtmõte on igal aastal parem väljanägemine?

KKK: skulpturism ja keha esteetika

Kas skulpturism tähendab sama mis kulturism?

Ei tähenda. Kulturism keskendub sageli lihasmassi ja võistlusvormi ehitamisele. Skulpturism rõhutab keha esteetikat, proportsiooni ja kunstilist tervikut.

Kas keha kui kunstiteos on ainult noortele?

Ei. Selle mõtte tuum ongi ajas kestmine. Eesmärk ei ole peatada vanust, vaid hoida keha võimalikult kaua vormis, elus ja esteetilisena.

Kas skulpturism vajab erilist treeningmeetodit?

Mitte tingimata. Tähtsam on järjepidev töö, selge esteetiline eesmärk ja oskus vaadata keha tervikuna, mitte üksikute lihaste kaupa.

Rene Kari