Varia

Emotsionaalne ja siiras rännakulugu Janar Rückenbergilt

Varia  |   |  tekst:  |  fotod:  |  Kommenteeri

Me ei saa enne teada, kes me oleme, kuni me pole näinud, mida me teha suudame… I osa

Kuna olin ka osaline selles hullumeelses ettevõtmises (jalgsi Tartust Tallinnasse), siis mõni sõna ka minu poolt selle ajaloolise retke kohta. Silvari ees müts maha, medal kaela, monument ja aukiri kah veel! Jalgsi Tartust Tallinnasse, 180 km, nii väikeste viivitustega kui võimalik. Inimesi, kes sellist asja üritaks, taluks ja ka lõpetaks hetkel ilmselt kaasaegses Eestis väga palju ei ole. Mina pidin algselt kaasa tegema 11 km, Vägeva ristist Kapu ristini. Aga, Silvarile isegi eelnevalt ütlemata tekkis mõte, et teen nii pikalt kaasa, kui suudan ja isegi lõpuni, kui pean vastu. Kahtlesin muidugi algusest peale enda otsuses pikemalt üritada, kuna raske dieediperiood praktiliselt alles lõppes ja teiseks, kui oleksin lõpuni teinud, oleks tulnud kokku 120 km, mis ka just „meelakkumine“ ei tundunud. Aga, siiski üritasin…

Miks üldse pikemalt kaasa hakkasin tegema? Esiteks tundsin kohustust väikevenda moraalselt toetada ja teiseks, peale dieedi lõppu tekkinud kaalutõusu oli hea võimalus sellise „väikese jalutuskäiguga“ korrigeerida.

Vägeva ristist Aegviiduni…

Algus oli tore ja tunnistan, et veel 20 km peal mõtlesin, et „mehed, mis kuradi villidest te räägite“? Aga, meetrite kogunedes hakkasid mõtted õige pea muutuma. Esimesed villid tekkisid peale 30 km läbimist ja suhteliselt järsku, nagu ka Tartust tulnud käijad ennustasid. Samas, villid iseenesest ei saanud mulle lõpuni välja takistuseks ehkki loomulikult, oli väga valus, aga sellist valu suudan ignoreerida.

Oma emotsioonide täpsemat kirjeldamist alustan hetkest, kui laupäeva öö (reede vastu laupäeva) hakkas lõppema. Ettevõtmises võis minu silmade läbi teatavat dramaatikat hakata tajuma, kui Tallinnani oli veel umbes 80 km. Öö hakkas selja taha saama, kell oli äkki mingi 5.45 või 6.00, võtsime teeäärsest tanklast kõik ühed kohvid. Väsimus oli väga suur ja naeratust ei olnud enam kellegi näol. Ka omavaheline jutt oli selleks hetkeks ammu lõppenud. Öösel sai tegelikult tehtud väga korralikku tempot. Öö, just varahommikune periood, oli väsitav ilmselt kõigi meie jaoks, ent ehk talus Silvar seda aega, öötööd teinud inimesena, meist kõige paremini. Vähemalt mind tappis küll eriti ära just peatselt seljataha jääv öö, olin ju alles 2.5 päeva tagasi saabunud Moldovast EM – lt, kus tegelikult ükski öö ei saanud korralikult magada.

Minu jaoks kõige liigutavamad, aga ka kulmineeruvad hetked algasidki siis, kui olime kohvid joonud ja asusime Jäneda poole teele. Jänedale oli sellest tanklast 9 km, Aegviitu 16 km. Tanklast hakkasime tuimalt astuma, igaüks oma mõtete ja hädadega - kellel villid, kellel puusad või alaselg jne. Enne Jänedat oli minul väga raske ja aeglustasin mõnevõrra tempot, ütlesin Silvarile ja Jürile, et minge ees kiiremini edasi, tiksun omas tempos ja küll teile järgi jõuan. Aga, mingit mahajäämist siiski ei toimunud, hoidsin tasapisi ikka koguaeg neil järel ja praktiliselt liikusimegi ikkagi koos. Tee Jänedale venis kohutavalt. Murdepunkt oligi Jänedal - istusime kohalikku bussijaama, et hetkeks puhata ja teha pilt foorumi tarvis. Jüri jalad olid juba väga halvas seisus ja leevendust ei olnud enam millestki võtta. Pärast mõningast tohterdamist ütles mees järsku väsinult, lööduna ja kibestunult, et ei saa jalgadele enam toetada ja nende jalgadega ei suuda enam küll meetritki edasi liikuda. Villid talla all olid sedavõrd karmid. Oli näha, et mehel oli tõesti raske, nii füüsiliselt, aga ehk vaimseltki veelgi rohkem, sest oli ju väga suur osa teest jäänud juba seljataha. Aga, otsused tuli kiiresti langetada. Sellega ei läinud kaua, Jüri jäi Jäneda bussijaama maha, ta pidi sealt rongi peale minema, et siis Tallinnasse minna. Nii ka läks. Pärast Jüriga rääkides sain teada, et Jäneda rongijaama oli sealt bussijaamast mingi 1.5 km, mida Jüri läks 45 minutit. Valu oli sedavõrd suur. Ka oli tegemist, et lõppjaamas Tallinnas maha saada.

Jüri mahajätmise hetk oli raske. Mingis mõttes olime nagu sõjas ja nagu lahinguski, su sõber saab kõrval haavata või surma, aga sa ei saa midagi teha. Sa pead ta sinna jätma, sest tuleb valida, kas ellu jääda, eesmärgini jõuda ja edasi minna või langeda ka ise. Tuli edasi minna, edasi minna ning edasi võidelda. Raskes lahingus tuli kaasvõitleja maha jätta, kerge ei olnud see hetk kellegi jaoks ja ehkki rääkisime lõpupoole päris vähe oli nende hetkede traagika ka sõnadeta hästi tajutav.

Peale otsust, et Jüri läheb Jänedalt rongile, andis „langenud sõdur“ meile enda allesjäänud esmahädavajalikud vahendid (vesi, valuvaigistid jms.) ning meie Silvariga liikusime edasi. Tajusin hästi, et ka Silvar elas seda hetke üle, ehk rohkemgi kui mina (kuna just nemad kahekesti Jüriga olid tulnud algusest peale Tartust), ent kindlasti emotsionaalne oli see olukord ka minu jaoks. Liikusime tasaselt, vaikides ja longates. Silvar hakkas päris kiiresti tempot tegema, hoidsin järgi. Tema ees, mina taga. Mingil hetkel hakkas ta oma silmi nühkima, tegi ninaga mõned nuuskavad turtsatused ja hakkas siis taskust päikeseprille otsima, et need ette panna. Sain aru, et mees võitles emotsioonidega, et mitte nutma puhkeda. Oli ka põhjust, väsimusaste temal võis selleks hetkeks olla juba väga kriitilisel piiril. Oli seljataga 2 magamata ööd ja umbes 110 km kõndimist. Liikusime mõnda aega vaikuses, tema ees ja mina taga. Veidi aja pärast küsisin, et Silvar, kas sa nutsid. „Vist jah“, vastas mees. Ütlesin talle seepeale, et: „Kui sa nutsid või nutad, siis ei pea sa seda minu eest varjama, nutavad ainult väga tugevad mehed!“

Poolel teel Aegviitu hakkas Silvari kiire tempo märgatavalt aeglustuma. Sel hetkel, aga tegelikult juba siis, kui Jüri maha jäi ärkas minus vanema venna instinkt. Teadsin, et pean tegema kõik selleks, et oma väiksem vend lõpuni vedada ehkki tunnistan, et ka minul ei olnud kerge. Probleemiks minul ei olnudki niivõrd villid, mida oli muidugi ka omajagu, kuivõrd väga kanged puusad (iseäranis vasak puus) ja alaselg. Silvari tempo langedes tundsin, et nüüd tuleb minul oma osa täitma hakata. Jänedalt Aegviitu tegin sellist tempot, kui vähegi jaksasin. Silvar hoidis järgi. Tee ääres aeglustas veel üks auto, mille juht elas meile kaasa, soovis jõudu ja ütles, et: „Enam ei ole palju, Tallinn pole enam kaugel!“

Aegviidu ise tuligi suhteliselt kiiresti, kuid Aegviidust läbijõudmine võttis aega ja venis, kuna tee sellest asulast läbi kulges väga looklevalt ja pikalt. Sealsamal jõudis meieni Esta Pilt, kelle tõi meile järgi Margo Mändli. Esta liitumine rännakuga oli positiivne ja kindlasti kergendav, kuna võis kindel olla, et Esta oma värske jalaga suudab Silvari Tallinnani „vedada“. Minu jaoks oli see kaks ühes, ühelt poolt suur kergendus, teiselt poolt kiusatus oma vaevad lõpetada. Aegviidus tuligi raske otsus, väga raske otsus, mida ei olnud lihtne langetada mitte niivõrd enda pärast, kuivõrd kohusetunde pärast noorem vend lõpuni viia. Algselt plaanisin käia vaid 11 km, kuid neljapäeva õhtul turgatas mõte, et äkki prooviks teha kaasa niipalju, kui tuleb, miks mitte isegi lõpuni. Ilmselgelt oli see mõisniku mõte. Sellist retke ei teostata niisama lõdvalt, eelnevalt vaimselt valmisolemata. Aga, ega ma heidagi endale selles suhtes midagi ette. See, et mina lõpuni ei käinud, see ei olnudki vajalik, tähtis ega oluline, ei teiste ega minu enda jaoks. Oluline oli Silvar lõpuni saada.


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 


Goldensand klmpressitud kookosli

Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…


Treener soovitas...!?

Varia | 

Kahjuks ei ole see ulmekirjandus, vaid viimasel ajal minuni jõudnud väljaütlemised meie bikiinisportlastelt. Ei usu, et selliseid soovitusi…