Silvar Rückenberg ja 180 km jalgsi retk

Silvar Rückenberg võttis ette 180 km retke jala Tartust Tallinnasse. See ei olnud ilus matkapäevik, vaid lugu villidest, magamata öödest, murdumise piirist ja sellest, kuidas vend venda rajal hoiab.

Silvar Rückenberg ja rännaku mõte

Kuna olin ka osaline selles hullumeelses ettevõtmises, tahan selle ajaloolise retke kohta paar sõna öelda. Jalgsi Tartust Tallinnasse. 180 km. Nii väikeste viivitustega kui võimalik. Ausalt öeldes ei ole tänapäeva Eestis palju inimesi, kes sellist asja üldse prooviks, rääkimata lõpuni jõudmisest.

Silvari ees müts maha, medal kaela, monument ja aukiri kah veel. Mina pidin algselt kaasa tegema 11 km, Vägeva ristist Kapu ristini. Aga ilma et oleksin Silvarile seda ette öelnud, tekkis mõte: teen nii pikalt kaasa, kui suudan. Võib-olla isegi lõpuni, kui vastu pean.

Kahtlus oli sees juba algusest. Raske dieediperiood oli praktiliselt alles lõppenud. Kui oleksin lõpuni teinud, oleks minu osaks tulnud 120 km. See ei tundunud just meelakkumine. Ometi tahtsin proovida.

Miks üldse pikemalt kaasa minna? Esiteks tundsin kohustust väikevenda moraalselt toetada. Teiseks oli pärast dieedi lõppu tekkinud kaalutõusu hea võimalus sellise väikese jalutuskäiguga korrigeerida. Vähemalt nii ma endale ütlesin.

Silvar Rückenberg teel Vägevalt Aegviitu

Algus oli tore. Tunnistan, et veel 20 km peal mõtlesin: mehed, mis villidest te räägite? Meetrite kogunedes muutus see mõte kiiresti. Esimesed villid tekkisid peale 30 km läbimist ja üsna järsku, täpselt nagu Tartust tulnud käijad olid ennustanud.

Villid ei saanud mulle lõpuni takistuseks, kuigi valu oli korralik. Sellist valu suudan ma ignoreerida. Palju raskemaks muutusid puusad, eriti vasak puus, ja alaselg. Need ei karju korraks. Need närivad kogu aeg.

Minu jaoks hakkas ettevõtmises tõeline dramaatika siis, kui laupäeva öö, reede vastu laupäeva, hakkas lõppema. Tallinnani oli veel umbes 80 km. Kell võis olla 5.45 või 6.00, kui võtsime teeäärsest tanklast kõik kohvid. Väsimus oli väga suur. Naeratust polnud enam kellegi näol ja omavaheline jutt oli ammu lõppenud.

Öösel oli tempo olnud korralik. Just varahommikune osa oli kõigile raske. Silvar talus seda ehk meist kõige paremini, sest ta oli öötööd teinud inimene. Mind tappis see öö eriti. Olin alles 2.5 päeva tagasi saabunud Moldovast EM – lt, kus ükski öö ei saanud korralikult magada.

Kohvist edasi algasid kõige liigutavamad hetked. Jänedale oli tanklast 9 km, Aegviitu 16 km. Hakkasime tuimalt astuma. Igaüks oma mõtete ja hädadega. Kellel villid, kellel puusad, kellel alaselg.

Enne Jänedat oli minul väga raske. Aeglustasin tempot ja ütlesin Silvarile ning Jürile, et minge ees kiiremini edasi, küll ma omas tempos järele jõuan. Tegelikult mingit päris mahajäämist ei tulnud. Hoidsin neile tasapisi järele ja liikusime siiski koos.

Jäneda murdepunkt ja raske otsus

Jäneda venis kohutavalt. Murdepunkt tuli kohalikus bussijaamas, kuhu istusime hetkeks puhkama ja foorumi jaoks pilti tegema. Jüri jalad olid juba väga halvas seisus. Leevendust ei olnud enam kuskilt võtta.

Pärast mõningast tohterdamist ütles Jüri väsinult ja löödult, et ta ei saa enam jalgadele toetada. Nende jalgadega ei suuda ta enam meetritki edasi liikuda. Villid talla all olid sedavõrd karmid. Oli näha, et tal oli raske füüsiliselt, aga vaimselt võib-olla veel rohkem. Väga suur osa teest oli juba selja taga.

Otsus tuli kiiresti. Jüri jäi Jäneda bussijaama maha ja pidi sealt rongi peale minema, et Tallinnasse sõita. Hiljem sain teada, et Jäneda rongijaamani oli bussijaamast mingi 1.5 km. Jüri läks seda 45 minutit. Valu oli nii suur. Ka Tallinnas lõppjaamas maha saamine oli raske.

Jüri mahajätmise hetk oli ränk. Mingis mõttes olime nagu lahingus. Sõber saab kõrval haavata, aga sa ei saa midagi teha. Tuleb valida, kas lähed edasi eesmärgi poole või langed ise ka rajalt välja. Kerge ei olnud see kellegi jaoks. Lõpus rääkisime niigi vähe, kuid selle hetke raskus oli sõnadeta tunda.

Jüri andis meile oma allesjäänud esmavajalikud asjad: vee, valuvaigistid ja muu, mis veel aidata võis. Mina ja Silvar liikusime edasi. Tajusin hästi, et Silvar elas seda hetke üle võib-olla rohkemgi kui mina, sest tema ja Jüri olid tulnud koos algusest peale Tartust.

Liikusime vaikselt, longates. Silvar hakkas üsna kiiresti tempot tegema. Tema ees, mina taga. Ühel hetkel nühkis ta silmi, turtsatas ninaga ja otsis taskust päikeseprille. Sain aru, et mees võitles emotsioonidega, et mitte nutma puhkeda. Oli ka põhjust. Tal oli seljataga 2 magamata ööd ja umbes 110 km kõndimist.

Mõne aja pärast küsisin: Silvar, kas sa nutsid? „Vist jah,“ vastas mees. Ütlesin talle seepeale: „Kui sa nutsid või nutad, siis ei pea sa seda minu eest varjama, nutavad ainult väga tugevad mehed!“

Vend, tempo ja viimane jõuvaru

Poolel teel Aegviitu hakkas Silvari kiire tempo aeglustuma. Kui Jüri maha jäi, ärkas minus vanema venna instinkt. Teadsin, et pean tegema kõik, et oma väiksem vend lõpuni vedada. Samal ajal ei olnud ka minul kerge.

Jänedalt Aegviitu tegin sellist tempot, kui vähegi jaksasin. Silvar hoidis järele. Tee ääres aeglustas üks auto, mille juht elas meile kaasa, soovis jõudu ja ütles, et enam ei ole palju, Tallinn pole enam kaugel.

Aegviidu tuli suhteliselt kiiresti, aga sellest läbi jõudmine venis. Tee kulges looklevalt ja pikalt. Seal jõudis meieni Esta Pilt, kelle tõi Margo Mändli. Esta liitumine oli positiivne ja kergendav. Värske jalaga kaaslane võis Silvari Tallinnani vedada.

Minu jaoks oli see kaks asja korraga. Ühelt poolt suur kergendus. Teiselt poolt kiusatus oma vaev lõpetada. Aegviidus tuligi väga raske otsus. Mitte niivõrd enda pärast, vaid kohusetunde pärast viia noorem vend lõpuni.

Aegviitu tuli meile vastu Jüri Vilo. Ilm oli meeletult lämbeks kiskunud. Olin väsimusest kahe vahel. Kõige hullem oli see, et väga pikka aega ei olnud ühtegi teeviita, mis näitaks, kui palju on veel Tallinnasse. Kui Jüri ütles: „Veel umbes 60 – 70 km“, oli see minu jaoks viimane piisk karikasse.

Lõpetasin raske südamega. Tundsin end kehvasti, nagu tõeline luuser ja altvedaja. Minu osalus lõppes 10.05 laupäeva hommikul, pärast 15.5 tundi kõndimist. Panin Silvarile oma ristiga hõbeketi kaela ja palusin korduvalt, et Kõige Vägevam juhiks mu noorema venna lõpuni.

Kuna olime Aegviidust juba veidi läbi liikunud, viis Jüri Vilo mind natuke maad tagasi, Aegviidu raudteejaama. Istusin vana raudteejaama pingile ja usun, et tundsin peaaegu sama, mida Jüri Juurikas oli tundnud Jäneda bussijaamas.

Kui isa mulle Aegviitu järgi tuli, kell oli 11.15, ja ma kell 12.02 koju jõudsin, oli tunne kohutav. See retk tuli minuga koju kaasa. Füüsiliselt olin rajalt maas, aga vaimselt veel kaugeltki mitte.

Kodus algas suurem draama. Alles siis jõudis päriselt kohale, et olin Silvari üksi lahingusse jätnud. Olin temaga telefonis ühenduses ja tema hääl ei olnud paljulubav. Enne lahkumist sain aru, et ka tema vaimsed ja füüsilised ressursid olid otsakorral. Silvari hääl tõi mulle pisarad silma. Ütlesin emale vaid: „Et ma ka ei võinud sinna edasi jääda, tal on nii raske seal…“

Järgneb…

Silvar Rückenberg jõudis Tallinnasse

18. mai hilisōhtul jōudis jala Tartust Tallinna kōndinud TÜASKi treener Silvar Rückenberg Tallinna, retke sihtpunkti. Retk jala Tartust Tallina kestis 41 tundi ja 26 minutit.

Pikemad peatused olid vaid 1h ajakirjanikega suhtlemiseks, 15 min söömiseks ja pesemiseks. Veidi aega oldi ka autos hoovihma eest varjus. Terve distants oli ligikaudu 180km ja teekond kōnniti läbi järjest, ilma pikemate pausideta.

Terve retke läbis Silvar Rückenberg. Tallinna jalutas temaga Esta Pilt, kes alustas Aegviidust ja läbis kokku 55 km. Tartust alustasid Allan Nikopensius ja Edmunt Pilt, kes nagu plaanitult kōndisid kaasa esimesed 50km ning sōitsid siis Tartu tagasi.

Silvariga alustas ka Jüri Juurikas, kes plaanis retke lōpuni käia, kuid tugevate valude tōttu jalgades pidi katkestama. Tema distantsi pikkus tuli hinnanguliselt 115km. Rakkes liitunud Silvari vend Janar Rückenberg läbis hinnanguliselt 70km.

Eskortautot matkalistel polnud. Tallinnale lähemale jōudes külastas jalakōndijaid paaril korral autoga tugiisik Eleri Ōisma, kes kontrollis kōndijate olekut ja varustas neid veega. Äitäh kōigile, kes pakkusid abi, andsid juua, jagasid süüa ja jalutasid kaasa.

KKK: Silvar Rückenberg ja pikk jalgsiretk

Kui pikk oli Silvar Rückenbergi retk?

Retke kogupikkus oli ligikaudu 180km. Teekond algas Tartust ja lõppes Tallinnas.

Kui kaua kestis retk jala Tartust Tallinna?

Retk kestis 41 tundi ja 26 minutit. Pikemaid pause peaaegu ei olnud.

Kes jõudis koos Silvariga lõpuni?

Terve retke läbis Silvar Rückenberg. Tallinna jalutas temaga Esta Pilt, kes alustas Aegviidust ja läbis kokku 55 km.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.