Liikumine on elu: me istume end surnuks

Liikumine on elu — nii kirjutas filosoof Arthur Schopenhauer juba 1851. aastal, viidates Aristotelesele. Täna, üle 170 aasta hiljem, istume end sõna otseses mõttes haigeks. Istumine on uus suitsetamine ja keha maksab selle eest iga päev.

Miks liikumine on elu

Schopenhauer kirjeldas seda nõnda: organismi sees valitseb lakkamatu liikumine. Süda lööb süstoolis ja diastoolis, kahekümne kaheksa löögiga ajab kogu veremassi läbi suure ja väikese vereringe. Kops pumpab nagu aurumasin. Sooled väänlevad peristaltilises liikumises. Näärmed imevad ja eritavad pidevalt. Isegi aju on kaksikliikumises iga veretukse ja iga hingetõmbega.

Kui väline liikumine puudub — nagu juhtub istuva eluviisi puhul — tekib karjuv vastuolu välise rahu ja sisemise möllu vahel. Sisemine elu vajab natuke välist toetust. Schopenhauer ütles seda lihtsalt: isegi puud vajavad kasvamiseks, et tuul neid liigutaks.

Mis muutus 25 aastaga

20-25 aastat tagasi sai päevased energiakulutused tehtud läbi füüsilise töö. See oli paljudele inimestele igapäevaelu loomulik osa — ei mingit valikut, ei mingit eraldi treeningplaani. Täna on füüsiline aktiivsus pigem teadlikkuse küsimus. Me võime seda nimetada treeninguks, sportimiseks või lihtsalt liigutamiseks — sisu on sama: teadlikult kulutatud energia.

Kahjuks ei teadvustata üht põhitõde: mida suurem on mugavus, seda suurem peab olema meie teadlikkus. Mugavus iseenesest ei ole lahendus. Autoga sõit, masinatega tehtud töö, virtuaalne elu — see kõik tähendab, et keha jääb seisma. Ja seisev keha hakkab lagunema. Meie arusaam inimese kui terviku toimimisest ei taha kuidagi areneda kooskõlas elu mugavamaks teinud aspektidega.

Mis juhtub, kui liikumine kaob

Meie keha on protsess. Veri ringleb, süda lööb, rakud kuluvad ja uuenevad, kopsud ventileerivad, närvisüsteem vahendab impulsse. See on ainevahetus. Vanad struktuurid lammutatakse ja väljutatakse. Liikumine kiirendab ja reguleerib selle protsessi — jääkide eemaldamist ja uue ehitamist.

Kui midagi jääb eritamata või eritub liiga aeglaselt, hakkab see organismi kahjustama. See kehtib alates veresoonte lupjumisest kuni üldise rasvumiseni välja. Sööge 1-2 aastat järjest iga päev rohkem, kui päevase aktiivsusega kulutate. Vaadake, mis juhtub.

Mis juhtub, kui vesi jääb lillevaasis seisma? See hakkab haisema. Sama fenomen esineb sarnasel moel inaktiivses inimorganismis. Lihased kärbuvad, rasvad ladestuvad, rakkudesse kuhjuvad toksilised ühendid, süda jääb nõrgaks, veresooned lupjuvad. Kui me ei liigu, siis me ei käi enam läbi kõikidest oma funktsionaalsetest süsteemidest. Me ei taastu ega uuene. Lihtsalt — kärbume.

Liikumine ja toidutasakaal

Inimese rasvumise puhul kehtib täpselt sama füüsikaseadus, mida koolist kõik mäletavad: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.

Liigne toiduenergia liiga suurtest portsudest ei kandu kuhugi mujale kui meie kehasse. Et energia oleks tasakaalus, on kaks teed: süüa vähem või liigutada rohkem. Liikumine on käepärane vahend, mille abil saame energia jäävuse seadust enda kasuks pöörata. Ja see ei ole liikumise ainus eesmärk — kaugel sellest — aga see on üks lihtsamaid ja vahetumaid tulemusi, mille saame.

Mida rahulikum on tegevus, seda kauem peab seda kasutegurite ilmnemiseks tegema. Kui aktiivsus piirdub jalutamisega, siis tuleb seda teha palju ja iga päev. Konkreetsed numbrid: 100-kilone mees kulutab jalutades 5 km/h keskmiselt 300 kcal. 300-400-grammine koogitükk võib sisaldada minimaalselt 800 kcal. Tehke ise järeldused.

Praktikas kuuleb tihti: “olen ju päeva jooksul “X” rakenduses soovitatud sammud ära kõndinud, aga kaal tuleb ikka juurde”. Kui nii on, siis tegelikult ei kuluta piisavalt ja sööte rohkem, kui vaja. Nii lihtne see ongi. Keegi ajakirjas või veebilehel ei saa öelda kivisse raiutult, kui palju liikuda tuleb. See sõltub sellest, mida ja kui palju te sööte.

Kuidas rohkem liikumist päeva sisse tuua

Kuna tänane elu nõuab vähe liigutamist, peame ennast ise teadlikult aktiivsena hoidma. Üks hea viis on muidugi 3-4 korda nädalas treeningsaalis käia. Aga võimalusi on teisigi — päeva lõpuks on määrav teie elustiil tervikuna.

1. Käige igal vabamal õhtul kõndimas, 1-2 tundi. Püstitage väikseid eesmärke: proovin 10 päeva (või 2 nädalat) iga õhtu kõndida 5-6 km — koduläheduses, looduses, terviserajal. Kutsuge sõber kaasa, esitage väljakutse.
2. Nädalavahetustel võtke ette pikemad jalutuskäigud. Kõndige ühest linna otsast teise. Laske ennast autoga viia naaberasulasse 10-15 km kaugusele ja jalutage sealt tagasi.
3. Võtke nädalavahetusel koos lastega ette matkad loodusesse.
4. Käige ujumas, uisutamas, suusatamas, rattaga sõitmas — vali see, mis hooaega sobib.
5. Võimaluse korral käige jala tööle. Eriti veider on väikeses asulas näha, kuidas inimesed sõidavad autoga paari kvartali kaugusele tööle.
6. Kui teil on istuv töö, siis seiske võimalikult palju püsti — töö juures, üritustel, koosolekutel. Püsti seismine soodustab juba iseenesest liikumist.
7. Treeningsaalis ei pea alustama jõusaalist — vastupidi, see lisandub siis, kui kilod on vähenenud või jõudlus kasvanud. Tehke aeroobsed sessioonid huvitavaks: esmaspäeval sõudeergomeeter, teisipäeval käimislint, neljapäeval veloergomeeter, reedel bassein. Vaheldus hoiab püsivuse alal.

Kokkuvõte: liikumine on valik

Inaktiivsust ei asenda mitte miski peale aktiivsuse. Ükskõik, kui tehnoloogiliselt arenenud meie ühiskond ka ei ole — bioloogia ei ole muutunud. Inimene on loodud liikuma. Valik on meie: kas saame sellest aru ja vaevleme tervisehädade käes vähem, või ei saa sellest aru ja sureme varakult, diagnoosides juba lastel ülekaalu, astmahoogusid, allergiaid, suhkruhaigust ja liigesehädasid.

Liikumine on kvaliteetset elu tagava vundamendi vältimatu komponent. Liikumine tähendab kulutamist. Kulutamine tähendab väsimist. Väsimine tähendab kvaliteetset ööund — ja see määrab kogu järgneva päeva. Hommikul on söögiisu, päev käivitub tõrgeteta, on energiat ja tahet. Häirige üht lüli ja kogu ahel kannatab.

Liikumisvaeguse tagajärjed ei ole kahjuks vahetud — see on ka põhjus, miks neid liiga kaua eiratakse. Aga keha peab arvet. Iga istutud tund läheb arvele. Ja vastupidi: iga liigutatud tund samuti. Olen sügavalt veendunud, et meie elu kvaliteet saab olla maksimaalselt kõrge üksnes juhul, kui me tegeleme endaga kui tervikuga — mitte nii, nagu oleksid aju ja keha üksteisest lahus.

Autor: Janar Rückenbrg

Tule trenni! ArtGym