Vere hüübimisvõime näitaja ja veri

Hüübimisnäitaja hüübimisvõime hüübimisvõime näitaja kõlab nagu kuiv laboritermin, aga selle taga on väga praktiline küsimus: kas veri suudab õigel hetkel hüübida ja samal ajal veresoontes vedelana püsida? Veri ei ole lihtsalt punane vedelik, vaid transpordi-, kaitse- ja tasakaalusüsteem, mis hoiab koed hapniku, toitainete ja soojusega varustatuna.

Siin on füsioloogia V osa loetavam ülevaade verest: kui palju verd kehas on, millest see koosneb, kuidas vererakud töötavad, mis roll on vereplasmal, veregruppidel, pH-l ja gaaside transpordil. Tekst on õppeotstarbeline ega asenda arsti nõu, eriti kui jutuks on verejooks, aneemia, hüübimishäired või vereülekanne.

Vere hüübimisvõime näitaja ja vere ülesanded

Inimese kehamassist umbes 6-9 % on veri. 70 kg inimesel tähendab see ligikaudu 5 l verd ehk normvoleemiat. Kui kaotada 1/3 verest, muutub seisund eluohtlikuks. Oksühemoglobiin hüübimine mahu suurenemist nimetatakse hüpervoleemiaks ja vähenemist hüpovoleemiaks.

Veri on vedel sidekude. Koos lümfi ja koevedelikuga moodustab see organismi sisekeskkonna. Selle töö ei piirdu ühe ülesandega. Veri kannab kopsudest hapnikku kudedesse, toob seedetraktist imendunud toitained rakkudeni, viib süsinikdioksiidi tagasi kopsudesse ja ainevahetuse jäägid neerudesse. Samuti liiguvad verega hormoonid ning teised bioloogiliselt aktiivsed ained.

Lihtne tõde: kui veri ei liiguks, ei jõuaks lihaseni ei hapnik ega glükoos. Treeningu ajal paistab see eriti selgelt välja, sest töötav lihas vajab rohkem hapnikku ja eraldab rohkem soojust. Veri aitab seda soojust kehas laiali jagada ning hoiab temperatuuri, osmootse rõhu ja pH võimalikult püsivana.

Kaitsefunktsioonis osalevad valgelibled, antikehad ja fagotsütoos. Hüübimisnäitaja hüübimisvõime hüübimine on sama kaitsesüsteemi osa: ilma selleta jookseksime väiksemagi haava korral verest tühjaks. Just siin tulebki mängu oksühemoglobiin hüübimine hüübimisvõime näitaja, sest hüübimine peab olema piisav, aga mitte ülemäärane.

Veri: plasma, rakud ja vere hüübimisvõime näitaja

Veri koosneb vereplasmast ja vormelementidest ehk verelibledest. Vereplasmat on ligikaudu 57% ja vereliblesid 43%. Plasmas on 92 % vett, mis annab verele voolavuse, 7-8 % valku ja umbes 1 % madalmolekulaarseid aineid, näiteks süsivesikuid ja lipiide. Madalmolekulaarseid aineid on umbes 20 g/L.

Anorgaanilised ained, näiteks Na, K, Ca ja Mg ioonid, mõjutavad hüübimisnäitaja hüübimisvõime osmootset rõhku ning seeläbi vee ja soolade tasakaalu. Orgaanilistest ainetest leidub plasmas glükoosi, aminohappeid, rasvhappeid ja piimhapet. Vereplasma valgud, mida on umbes 65-80 g/l, osalevad vee ja ainete vahetuses oksühemoglobiin hüübimine ning kudede vahel.

Albumiin moodustab umbes 55 -60% või ligikaudu 60% plasmavalkudest. See aitab hoida onkootset ja osmootset rõhku, mõjutab veremahtu ning kannab veres rasvhappeid, hormoone, bilirubiini, urobiliini, sapphappesooli, vaske ja mõningaid kehavõõraid aineid, näiteks penitsiliini. Albumiinide hulk võib väheneda põletikuliste haiguste, maksa- ja neerukahjustuste korral.

Globuliinid on lai rühm valke. Nendega on seotud lipiidide, kolesterooli, vase ja raua transport. Umbes 2/3 plasma glükoosist võib leiduda glükoproteiinidega seotult. Globuliinide hulka kuuluvad ka immuunglobuliinid ehk antikehad ning erütrotsüüte aglutineerivad substantsid anti A ja anti B. Originaalmaterjalis on nimetatud ka B11 siduvat globuliini.

Fibrinogeen on hüübimisnäitaja hüübimisvõime hüübimise jaoks keskne plasmavalk. Reaktsiooniahela lõpus muutub lahustunud fibrinogeen fibriiniks, mis moodustab hüübe kiulise karkassi. Seetõttu on plasma fibrinogeenisisaldus otseselt seotud sellega, kuidas oksühemoglobiin hüübimine hüübimisvõime näitaja tegelikus elus väljendub.

Aneemia, polütsüteemia ja valgeliblede muutused

Aneemia ehk kehvveresus tähendab eeskätt hemoglobiini vähesusest tingitud hüübimisnäitaja hüübimisvõime hapniku transpordivõime langust. Sagedane vorm on rauavaegusaneemia. Selle põhjuseks võib olla toidu puudulik rauasisaldus, raua halvem imendumine seedetraktist või krooniline verekaotus, näiteks mao- ja sooletrakti haavandite, kartsinoomide, polüüpide, divertiikulite või suurenenud menstruaalverejooksude korral.

Megaloblastiliste aneemiate puhul on oluline tunnus ebanormaalselt suurte erütrotsüütide ja nende valmimata eelastmete esinemine veres ning luuüdis. Lisaks mainitakse hüpokroomset mikrotsütaarset aneemiat, hemolüütilist aneemiat, aplastilist aneemiat ja pantsütopeeniat. Polütsüteemia tähendab punaliblede arvu ning hemoglobiini sisalduse tõusu.

Leukotsütoos on valgeliblede rohkus ringlevas veres. Seda võib näha nakkushaiguste, põletikuliste protsesside, koekärbuse, ajukahjustuse või mõne ravimi kasutamise järel. Leukopeenia tähendab valgeliblede vähesust. Leukeemia ehk valgeveresus on vereloome tüviraku kasvajaline protsess, pahaloomuline haigus, mis kahjustab vereloomeelundeid.

Vererakud ja hapniku transport

Verelibled jagunevad punalibledeks, valgelibledeks ja vereliistakuteks. Erütrotsüüte on umbes 4,5 – 5 milj/mm³, leukotsüüte 4000-10000mm³ ja trombotsüüte 150000 – 300000 mm³. Nende hulk annab organismi seisundi kohta palju infot. Vanem meetod on oksühemoglobiin hüübimine lahjendamine kindlas vahekorras ja rakkude loendamine mikroskoobi all; tänapäeval kasutatakse ka elektroloendureid.

Erütrotsüüdid on tuumata rakud, läbimõõduga umbes 7,5 Mm ja elueaga 100-120 päeva. Naistel on neid keskmiselt vähem kui meestel: M- 40 -51 % ja N – 36 – 47 %. Erütrotsüütide settimise kiiruse järgi saab hinnata põletikulisi haigusi, sest põletiku korral settimine kiireneb.

Vere hulgast 15% on hemoglobiin. Hemoglobiin koosneb 4 heemist ja 4 globiinist ning sisaldab 4 Fe 2+ osakest, mis seovad hapnikku. Lihtsustatud kujul võib reaktsiooni kirjutada nii: Hb +4O2 Hb (O2)4. Hemoglobiini keskmine kontsentratsioon on mehel 158 g/l ja naisel 140g/l. 1 mool hemoglobiini suudab siduda max 4 mooli hapnikku.

Praktiliselt öeldes seob 1 g hemoglobiini 1,39 ml O2, veregaaside analüüsil kasutatakse ka väärtust 1,34 1,36 ml/g ning in vivo arvestatakse sageli 1,34 ml O2. Hapniku sidumist mõjutavad O2 partsiaalrõhk, temperatuur ja pH. Töötavas lihases tõuseb temperatuur ning pH võib langeda, mis soodustab hapniku vabanemist hemoglobiinilt.

Oksühemoglobiin on ebapüsiv ühend, mis tekib hapniku ühinemisel hemoglobiiniga. Oksühemoglobiini dissotsiatsioonikõver kirjeldab HbO2 ja pO2 suhet. Punkt A väljendab pO2 ja HbO2 % suhet arteriaalses veres, punkt B sama suhet venoosses veres. Kõver tõuseb järsult väikeste pO2 väärtuste juures ja aeglasemalt kõrgete pO2 väärtuste juures.

Kui arteriaalses veres on O2 mahuprotsent 19, siis kudedest äravoolavas venoosses veres võib see langeda 11%-ni. Seega anti kudedele hapnikku 8 mahu%-di ulatuses. Seda vahet nimetatakse arteriovenoosseks diferentsiks. See näitab, kui palju hapnikku annab kudedele iga 100 ml verd.

Leukotsüüdid ja kaitse

Leukotsüüdid on tuumaga rakud, läbimõõduga 7,5 – 20 Mm. Nende eluiga võib olla 12 h- mitu aastat. Granulotsüütide eluiga on 12 h- 2 päeva, neid on 1 mm3 kohta umbes 4900 ning nad moodustavad leukotsüütidest 50-70%. Neutrofiilsed granulotsüüdid on tähtsad fagotsüüdid, eosinofiilsed tugevdavad kaitsevõimet ja basofiilsed võivad produtseerida palju histamiini.

Monotsüüdid moodustavad 4-8 % leukotsüütidest ja neil on tugev fagotsütoosivõime. Neutrofiilid ründavad pigem väiksemaid rakke, monotsüüdid suuremaid. Nad liiguvad amööbselt, võivad väljuda veresoonest ja jõuda põletikukoldesse.

Agranulotsüütide eluiga võib ulatuda nädalatest aastateni. Neid on 1 mm3 kohta umbes 4000 ja nad moodustavad 30-50% leukots.-st. Lümfotsüüdid on immuunsüsteemi oluline osa. Täiskasvanul moodustavad nad umbes 25 40 % kõigist leukotsüütidest. Eristatakse T ja B rakke ning umbes 80 % Ca moodustavad t- rakud.

Kui organismi satub valguline võõrkeha, käivitub lümfotsüütide paljunemine ja aktiivsuse tõus. Esimesel kokkupuutel võib aktiveerumiseks kuluda nädal või enam, korduval kokkupuutel on reaktsioon kiirem, sest immuunsüsteem tunneb võõrkeha juba ära.

Vere hüübimisvõime näitaja ja trombotsüüdid

Trombotsüüdid on väikesed tuumata moodustised. Nende läbimõõt on 1-4 Mm ja eluiga 5-11 päeva; vereloome kokkuvõttes mainitakse ka 10 päeva. Trombotsüüdid sisaldavad vere hüübimiseks olulisi faktoreid ja veresooni ahendavaid aineid, samuti adrenaliini jm ühendeid.

Vere hüübimine algab siis, kui veresoon saab vigastada. Trombotsüütidest vabanevad vasokonstriktoorsed ained, mis ahendavad vigastuskohal veresooni. Trombotsüüdid kleepuvad üksteise külge ja vigastatud kohale. Tekib valge tromb, mis vähendab verejooksu. Samal ajal käivitub punase trombi teke.

Punase trombi põhireaktsioon on see, et plasmavalk fibrinogeen muutub trombiini toimel lahustumatuks fibriiniks. Verehüübe tekkes osaleb umbes 20 hüübimisfaktorit. Vere hüübimisvõime näitaja mõistmiseks on oluline näha tervikut: trombotsüüdid, hüübimisfaktorid, fibrinogeen ja veresoonesein töötavad koos.

• Aktivatsioonifaas: trombotsüüdid kleepuvad katkisesse piirkonda veresoones ja algab protrombiini aktiveerumine.
• Koagulatsioonifaas: protrombiin muudetakse trombiiniks, mis vabastab fibrinogeenist fibriini ja loob hüübe karkassi.
• Retraktsioonifaas: tekkinud tromb sidekoestub ning ka selles osalevad trombotsüüdid.
• Fibrinolüüsi faas: hiljem võib hüüve lahustuda ja veresoon muutub taas läbitavaks.

Hüübimist pidurdavad antikoagulandid. Originaalmaterjalis on nendena nimetatud temperatuuri langust, mittemärguvaid pindu, Na oksalaati, K oksalaati, ammiiniumoksalaati, Na tsitraati, EDTA-d, hepariini ja keemariini derivaate. Muudest antikoagulantidest on nimetatud hirudiini, antitrombiini, mõningaid maomürke ja tabaniini.

Vereloome ja vererakkude eluiga

Vereloome toimub peamiselt punases luuüdis. Tähtsad vereloomeelundid on punane luuüdi, lümfisõlmed, tüümus ehk harknääre ja põrn. Punast luuüdi leidub rinnakuluus, roietes, koljuluudes, vaagnaluudes ja toruluude proksimaalsetes osades. Seal toodetakse kõiki vererakke.

Lümfisõlmed, tüümus ja põrn on seotud eelkõige lümfo- ja monotsüütide valmimisega. Maksas valmivad vereplasma valgud, kuid maksa ei loeta otseselt vereloomeelundiks. Punases luuüdis on pluripotentsed tüvirakud, millest võivad areneda eri liiki vererakud.

Erütrotsüütide eluiga on 100-120 päeva. Leukotsüütidest võivad granulatsüüdid elada lühikest aega, lümfotsüüdid aastad, monotsüüdid nädalad, basofiilid 12 tundi ja neutrofiilid 6-8 tundi. Trombotsüütide eluiga on umbes 10 päeva.

Erütropoeesi mõjutavad B 12 vitamiin, foolhape ja raud. Raud on vajalik hemoglobiini ehitamiseks; ilma hemoglobiinita ei täida erütrotsüüt oma hapniku kandmise rolli. Erütropoetiini sünteesis on võtmeroll neerudel ning selle teke sõltub organismi hapnikuga varustatusest. O2 puudus käivitab erütropoeesi.

Pärast umbes ~120 päevast ringlemist lagundatakse erütrotsüüte retikuloendoteliaalsüsteemi rakkudes, eeskätt luuüdis, patoloogilistel juhtudel ka maksas ja põrnas. Hemoglobiini lagunemisel muutub selle porfüriiniosa edasi bilirubiiniks ja eritub sapiga soolde. Raud (2+) liigub tagasi plasmasse transferriiniga seotuna, kus on raud (3+). Uuesti heemistruktuuri läheb ligikaudu 18% vabanevast rauast.

Veregrupid, reesusfaktor ja vereülekanne

ABO süsteemis eristatakse veregruppe erütrotsüütide pinnal olevate antigeenide ja vereplasmas olevate antikehade järgi. A antigeen ei tohi kokku puutuda anti- A antikehaga ning B antigeen anti- B antikehaga. Vastasel juhul punalibled kleepuvad kokku, tekib hemolüüs ja hingamisgaaside transport kannatab.

• 0 (I): genotüüp 00, plasmas anti – A ja anti – B.
• A (II): genotüüp A0 või AA, erütrotsüütidel A, plasmas anti -B.
• B (III): genotüüp B0 või BB, erütrotsüütidel B, plasmas anti A.
• AB (IV): genotüüp AB, erütrotsüütidel A ja B, antikehad puuduvad.

Reesussüsteemis on tähtsaim D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne. Kui D-antigeen puudub, on veri reesusnegatiivne. Positiivne veri on umbes 85 % inimestest. Reesusnegatiivse verega inimesele ei tohi üle kanda reesuspositiivset verd, kui anti-D antikehad võivad kutsuda esile aglutinatsiooni ja hemolüüsi.

Reesuskonflikt võib tekkida ka raseduse korral, kui ema on Rh- ja isa Rh+ ning laps on Rh+. Tavaliselt ei ole esimene rasedus probleem, sest D antikehi ei ole organismis sündides; need tekivad kokkupuutel Rh+-ga, näiteks sünnitusel või abordil. Teisel rasedusel võivad anti D antikehad platsentabarjääri läbida ja loote vereringes aglutinatsiooni põhjustada.

Kesk Euroopas on A veregruppi enam kui 40 %, O gruppi 40 %, B gruppi tublisti 10% ja AB gruppi ~6 %. Väikese verekaotuse korral nimetatakse 0- veregrupiga inimest universaalseks doonoriks. Suuremas koguses võib üle kanda ainult sama grupi verd. AB veregrupiga inimesel puuduvad plasmas vastavad antikehad, seetõttu saab ta väikestes kogustes teiste gruppide verd vastu võtta.

Vere pH, puhvrid ja oksühemoglobiin

Vere pH näitab vesinikuioonide hulka. Mida rohkem on vabu H ioone, seda happelisem on keskkond ja seda väiksem on pH number. Arteriaalse vere plasma pH on umbes 7,4 ja venoosse plasma pH 7,35. Vere pH muutumise piirid on 7,37 7,43. Erütrotsüüdi pH on madalam, umbes 7,2 7,3.

Atsidoos tähendab vere pH alanemist ehk happeliste valentside kasvu, pH 7,37. Alkaloos tähendab pH tõusu, pH >7,43. Mõlemal juhul võivad häiruda ensüümide töö ja ainevahetus. Võrreldes veega on tervete täiskasvanute vere keskmine relatiivne viskoossus 4,5 ja vereplasmal 2,2. Hematokriti kasv suurendab viskoossust. Tervel mehel on hematokrit 0,44-0,46 ja naisel 0,41-0,43. Vastsündinul on see 20% suurem, väikelastel 10% väiksem kui naistel.

Organism toodab happelisi produkte ka normaalse ainevahetuse käigus. Glükolüüsis tekib piimhape ja vabad H ioonid. Glükoosi aeroobsel oksüdatsioonil tekib CO2. Rasvhapete mittetäielikul oksüdatsioonil tekivad ketokehad. Oma osa annavad fosfaatide lagundamine ja väävlit sisaldavate aminohapete lagundamine.

• Karbonaatpuhver: seotud CO2 ja vesinikkarbonaadiga ning sõltub tugevalt hingamisest.
• Fosfaatpuhver: koosneb ühealuselisest fosfaadist H2PO4 ja kahealuselisest fosfaadist HPO4, kuid veres on selle mõju väiksem.
• Valkpuhver: põhineb plasmavalkudel, eriti albumiinil, ja aminohapete külgahelatel.
• Hemoglobiinipuhver: väga tähtis, sest hemoglobiini on palju ja see muudab hapnikuga seotuse järgi oma happelisust.

Oksühemoglobiin on füsioloogilises pH vahemikus happelisem kui desoksügeneeritud hemoglobiin. Seetõttu tugevdab O2 vahetus hemoglobiini puhverdusvõimet. Hingamine aitab pH-d reguleerida CO2 eemaldamise kaudu: happelisuse suurenemisel võib hüperventilatsioon CO2 rohkem välja viia, leeliselisuse suurenemisel ventilatsioon kahaneb. Neerud aitavad eritada mittelenduvaid happeid, näiteks väävelhapet.

Ainete transport veres

Hapnik liigub veres peamiselt hemoglobiiniga seotult, kuid enne keemilisse ühendisse astumist peab iga O2 või CO2 molekul olema korraks füüsikaliselt lahustunud olekus. Kopsudes on hapniku osarõhk kõrgem ja hemoglobiin seob hapnikku. Kudedes on O2 partsiaalrõhk väiksem ning hemoglobiin annab hapniku ära.

CO2 transport on mitmekihilisem. Veri kannab süsihappegaasi lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides, originaalis VP 5% ja E 7%; valkudega seotult erütrotsüütides hemoglobiiniga ja vähesel määral plasmas, 11%; vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides, VP 94% ja E 82%; ning väga vähe dissotseerimata süsihappena.

Gaasivahetus kudedes toimub difusiooni abil läbi kapillaaride seinte. Seda juhib partsiaalrõhkude erinevus. Kui vereplasmas lahustunud O2 liigub koevedelikku ja sealt rakkudesse, langeb vere pO2. Vastavalt sellele annab hemoglobiin hapnikku juurde, kuni tasakaal liigub kudede vajaduse suunas.

Praktilised märgid, mida vere puhul jälgida

Sportiv inimene märkab verega seotud teemasid sageli kaudselt. Väsimus, õhupuudus, kahvatus, tavalisest kehvem koormustaluvus või pikalt kestvad verejooksud ei ütle üksi veel diagnoosi, kuid need on põhjused, miks perearstiga rääkida. Sama kehtib siis, kui vereanalüüsis on hemoglobiin, leukotsüüdid, trombotsüüdid või hüübimist puudutavad näitajad normist väljas.

Treening ei muuda inimest automaatselt tervemaks, kui taastumine, uni ja toitumine on korrast ära. Raua, B 12 vitamiini ja foolhappe puudus võib mõjutada punaliblede teket. Vedelikupuudus võib omakorda mõjutada vere mahtu ja enesetunnet. Ausalt öeldes on siin vähe glamuurset, aga palju tähtsat baasi.

Kui vere hüübimisvõime näitaja on arsti sõnul probleemne, ei tasu seda ise toidulisandite või juhuslike soovitustega parandama hakata. Hüübimissüsteem on tasakaal: liiga nõrk hüübimine suurendab verejooksu riski, liiga tugev hüübimine trombiohtu. Mõlemad vajavad täpset hindamist.

KKK: vere hüübimisvõime näitaja

Mis on vere hüübimisvõime näitaja?

See on üldine viis rääkida sellest, kui hästi veri suudab vigastuse korral hüübida. Füsioloogiliselt sõltub see trombotsüütidest, hüübimisfaktoritest, fibrinogeenist, veresooneseinast ja antikoagulantide tasakaalust.

Miks oksühemoglobiin oluline on?

Oksühemoglobiin on hapnikuga seotud hemoglobiin. See võimaldab hapnikku kopsudest kudedesse viia ja aitab ka vere puhverdusvõimet, sest hemoglobiini omadused muutuvad hapnikuga seondumisel.

Kas vere pH muutus mõjutab treeningut?

Jah, sest ensüümide töö ja lihaste ainevahetus sõltuvad pH-st. Organism hoiab vere pH-d kitsas vahemikus 7,37 7,43, kasutades puhversüsteeme, hingamist ja neere.

Autor: EKFK

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.