Indrek Otsus: kulturist, kes vallutas eraldistardi

1994. aasta Eesti meistrivõistlused ratturite eraldistardisõidus Piibe maanteel. Tehnilise abi autode ümber käib askeldus — keegi soojendab, keegi nokitseb veel rattaga. Stardijoonele sätib end aga keegi tundmatu habemik oma Start Shossee-ga, aukartust tundmata, kõigi vabariigi parimate eraldikollide kõrvale. Nooremad poisid pillavad lõbusaid repliike. Indrek Otsus on jalgrattaspordis taas kohale tulnud — ja see kord ei naera enam keegi.

Indrek Otsus stardijoonel: lugu, millest räägitakse siiani

Ainult Eesti juunioride trekikoondise vanemtreener Urmas Karlson muigab kergelt ja teeb teistele ettepaneku: poisid, kes Otsuse käest pähe saab, sõidab rattaga koju ja teeb veel neljakümnese ringi peale. Kõik on nõus. Habeme finiši järel kostab roppu sõimu ja kobamisi vabandusi — täna oli vorm kehv, jah. Tallinna poole asutab end sõitma viis vihas vahutavat noorratturit. Ja peasüüdlane.

Selline võiks olla minu esimene tõsisem kokkupuude kulturisti — või temposõitja — Indrek Otsusega. Ratturid teavad teda tugeva eraldistardispetsina, kulturistid oma ala kindla tegijana. Saavutuste poolest on kulturism kahtlemata kaalukam, kuid teist sellist Eesti meistrit kulturismis, kes maanteeratturina samas seltskonnas särab, lihtsalt ei ole.

Kulturismist rattasaduldasse

Kulturismi harrastas Indrek juba sügaval nõukogude ajal. Ala oli tollal tohutult populaarne ja võistluste tase tugev. Tema oli üks esimesi, kes sai pääsme vähemalt sotsmaade rahvusvahelistele võistlustele. Aastatel 1979, 1980 ja 1981 võistles ta Tšehhis ja Ungaris, kus paaril korral olid kohal ka tolleaegsed tšehhidest Euroopa meistrid. Sealt tuli enamasti esikohti — teised-kolmandad kohad olid tema sõnul juba ebaõnnestumised.

Kaugemale raudse eesriide taha Nõukogude Liidu atleetidel asja ei olnud. 1983. aastal lõpetas Indrek aktiivse võistlemise — motivatsioon oli otsa lõppenud. Liidus oli lagi käes, Eestis samuti. Kulturismi kui läänelikku igandit üritati pealekauba ära keelata.

Jalgrattasõiduga tegi ta algust umbes samal ajal. 1979. aastal hankis endale esimese võiduka ja rattasõit oli algul pelgalt osa kulturismi treeningprogrammist. 1983, kui profispordile vahe sisse jäi, hakkas ta teiste pealekäimisel ka võistlema. Esimestel ETKVL-i Ehitusvalitsuse võistlustel oli ta keskmiste hulgas, kuid raudne tahtejõud ja visa treening viisid sihile. 1985. aastaks ei leidunud samadel võistlustel talle enam vastaseid.

Sel ajal algas ka praeguseni vältav rattarallide buum. Indrek Otsus on üks neist, kes on osa võtnud kõigist Tallinna Rattarallidest. Eraldistarti võtma õhutas teda omakorda triatleet ja eraldistardispets Jaan Pehk, kes on tänaseks manalateele lahkunud. Trennikaaslastena nad sobisid: mõlemad oma ala andunud fanaatikud, mõlemad parasjagu hullud. Polnud ime, kui kaks sõpra ennast paduvihmas ja tuules sajaviiekümnekilomeetrisele ringile minema asutasid sel ajal, kui konkurendid rattaid putitasid või vihma raugemist ootasid. “Ah, jälle need hullud uhavad, nagunii pole sellest mingit kasu,” lohutasid paljud ennast. 1995. aastani oli jäänud veel palju aega.

Indrek Otsus pöördub kulturismi juurde tagasi

1988. aasta sügisel sattus Indrek vaatama Leedu meistrivõistlusi kulturismis. Üllatuseks nägi ta seal kõrgeid kohti noppimas oma vana kooli võistluskaaslasi. “Aga miks ma ei võiks proovida?” tagus peas. Paar päeva pingsat mõttetööd ja kulturismikurat sai oma tahtmise. Järgmisel hommikul oli Indrek juba jõusaalis masinate kallal. Eesmärk muutus veel suuremaks, kui tehti teatavaks, et NSVL koondis hakkab osalema ka MM-võistlustel. Selleks aga tuli võita NSVL meistritiitel — ja see ei olnud sugugi kerge.

Nagu teistelgi aladel, võis eestlase Liidu koondisesse aidata vaid kõige kaalukam — meistritiitel. Teised-kolmandad kohad ei lugenud. Endiste rattameeste mälestustes Liidu koondise päevilt kõlab juhtkonna põhjendus pea alati ühtemoodi: “Aga mis siis juhtub, kui sa olümpial samuti nii nõrk oled, et esimeseks ei tule?” Enamikus NSVL koondistes kehtis reegel — nõukogude sportlane peab alati vormis olema. Riho Suun on jutustanud kevadistest treeninglaagritest, kus hoolimata ilmast tuli sõita päevas kuni kakssada kilomeetrit. Kedagi ei huvitanud, kas sajab vihma või lumelörtsi. Plaanimajandus valitses ka spordis.

Neli aastat üritas Indrek Otsus seda tiitlit kogu hingest võita. Justkui kiuste tuli aga igalt võistluselt, olgu NSVL karikas või meistrivõistlused, vaid hõbedasi ja pronksiseid autasusid. Bürokraatide armee jäi kõigutamatuks — koondisse pääsemiseks tulnuks võita kõik. 1991. aastal õnnestus tal lõpuks võita ILBB liiga meistrivõistlused Itaalias. 1992. aastal osales Eesti juba iseseisva võistkonnana EM-võistlustel. Kaasa tegid peale Indreku veel Ain Paavo, Jevgeni Selnihhin ja Aleksander Jemeljanenkoff. Ostravas toimunud jõuproovil oli ta Eesti meestest parim ja jõudis viieteistkümne hulka. See jäi ka tema viimaseks tõsisemaks kulturismivõistluseks.

Indrek Otsus võtab eraldistardi tõsiselt ette

Jonnaka ja rahutu hingega sportlasena otsustas Indrek nüüd rattasporti tõsisemalt suhtuda. Suur oli rattameeste imestus, kui hull habemik jälle ratta konksu otsast maha tõstis ja Keila-Klooga ringil usinasti kilomeetreid mõõtma hakkas. Seekord ei olnud tarbetust uhamisest juttugi. Eesmärgiks võeti Eesti meistrivõistlused eraldistardist ja esikümnesse jõudmine. Sõbrad-tuttavad näitasid näpuga meelekohale. Aga mis Indrekul sellest — teised ratturid on ju ka lihast ja verest inimesed. Kui arvestada, et sellel ajal olid eraldistart ja maanteesõit populaarsed ning kõik ässad, kaasa arvatud Aus ja Kirsipuu, täiesti löögivalmis, oli kahtlejatel täielik õigus.

1993. aasta Eesti meistrivõistlused lõpetas Indrek kaheteistkümnendana. Ise pidas ta katset ebaõnnestunuks. Aga kulturismiga vastselt lõpparve teinuna konkureerida sõitjatega, kes olid aastaid süstemaatiliselt harjutanud, oli koht enam kui aus. Eriti veel siis, kui vestluses pooljuhuslikult välja tuli üks fakt: kohusetundliku ratturina oli Otsus juba eelmisel päeval proovinud, kuidas 50 km eraldi välja tuleb. Proovinud mitu korda. Reeglina sõidetakse enne rasket võistlust vaid kergelt ja proovitakse tempotunnetust — Otsus aga uhas päevad enne starti niipalju kui torust tuli. Puhanud ja ärksast ratturist ei saanud loomulikult juttugi olla.

Sellest võistlusest ammutas ta kamaluga kogemusi. 1994. aastal jõudis Indrek lõpuks eesmärgini ja tuiskas Eesti meistrivõistlustel üle finišijoone seitsmendana. Pärast seda ei suhtutud temasse enam kui mingisse tundmatusse sellisesse. Ratturid austasid Indrek Otsust kui võrdväärset konkurenti — ja see on selle ala inimeste seas üliharv asi. Meil, noorratturitel, tekitas asi muidugi väikest vimma. Iga vingumise peale kostsid treenerid pea alati: “Aga kuidas siis Otsus jõuab?” või “Vaadake, mis rattapanniga see Otsus teist kiiremini sõidab!” Vahetevahel tekkis tunne, et tõmba või üle küüru selle tülikal vanamehel.

Hoopis hulluks läks asi 1995. aastal. Eesti meistrivõistluste tase oli tugev — kohal olid kõik välisklubides sõitvad ratturid. Eraldistardis küündisid keskmised kiirused juba 44,5 km/h kanti. Ilm oli raskete killast, tuult parasjagu. Indreku tippvorm oli ajastatud perfektselt. Teda kardeti potentsiaalse konkurendina, kuid pjedestaalikohta ei julgenud keegi välja pakkuda. Teenekate jalgrattatreenerite nägusid oleks tasunud näha hetkel, kui poole distantsi pöördepunktist teatati: “Hetkel on liider Indrek Otsus, kümnesekundilise edumaaga Janek Ermeli ees.” Lõpus kaotas Otsus napilt Ermelile, keda on peetud üheks Eesti kõigi aegade andekamaks noorratturiks. Kes teab, mis Janekist oleks saanud, kui mitte treeningul juhtunud autoõnnetuses hukkunud ei oleks.

Sellest hetkest peale ei sõimanud treenerid enam oma hoolealuseid, kui need eraldistardis atleedi käest tappa said. Indrek Otsusest oli saanud arvestatav eraldistardispets. 1997. aastal sõitis ta ennast pronksile, 1999. aastal 16. kohale. Saavutused on märkimisväärsed, sest vanuse poolest võiks Otsus enamikule konkureerivast ratturitekambast isaks olla.

Treeningumahud, tempotunnetus ja Eesti eraldistardi pärand

Spordi ja rattateema üle vesteldes selgusid ka tema treeningumahud: 22 000 km ja 1000 treeningtundi aastas. Sellise numbrijadani jõuavad juba keskmised profiratturid. Hullumeelne on see näit eriti seetõttu, et kõik kilomeetrid on sõidetud Eestis, mitte Lõuna-Hispaanias. Meie ilmastikutingimusi arvestades on need numbrid päris kenakesed.

Eraldistardi ja treki tempoalade teemadel on Indrek rohkem kodus kui mõni jalgrattatreener. Ma ei teagi vast ühtegi inimest, kes meil nii põhjalikke teadmisi omaks. Internet on käeulatuses, miks mitte. Kuigi usun, et tegelikult on asi suhtumise taga. Eraldistart on üks raskemaid alasid ning kõigile on aastaid pähe taotud, et eraldistart ja meeskonnasõit on idabloki ja venelaste pärusmaa. Arusaamatu jutt. Kui teha pisutki statistikat, vaatavad tugevate võistluste finišiprotokollidest vastu sellised nimed nagu Tõnu Roosmäe, Oleg Ljadov, Aivar Murd, Lauri Aus ja paljud teised — kõik puha Eesti ratturid.

Sama asja heideti kunagi ette ka jalgpallitreener Roman Ubakivile, kui ta omale pisikesed Lõvipoisid treenida võttis. Eestlane ei suutvat lihtsalt jalgpalli mängida. Ubakivi vastas selle peale loogiliselt: “Aga kuidas ei suuda, on ju suutnud!” Tagantjärele mõeldes oli jonnakal treeneril tõsi taga. Mart Poom, Marko Kristal, Martin Reim ja teised tugevad praegusaja jalgpallurid on ju pärit sellest samast Lõvide meeskonnast.

Indrek arvab, et kuritegu olevat olnud kunagi Kuremaal korraldatud populaarsete 100 km eraldistardivõistluste soikujätmine. “Küll seal oleks alles uhada saanud,” ohkab ta endamisi. Põhjused olid ehk ka ajas — üleminekuperiood, Liidu koondis lakkas olemast ja kõik ratturid sihtisid lepinguid välisklubidega. Praegu võiks seda isegi üritada. Iseasi, kas leiduks peale Indrek Otsuse ja praeguse Jalgratturite Liidu peasekretäri Urmas Karlsoni veel selliseid hulle, kes seal starti söanduksid minna.

Küsin ka ääri-veeri, ega Ratturite Hirm veel püssi põõsasse kavatse visata? “Kus sa sellega.” Jutt läheb hoopis treeningukoormuste vähendamise ja teatud spetsialiseerumise peale. “Sean Kelly ju võitis ka 42-aastasena Tour de Suisse’i,” avaldab Indrek arvamust. “No eks see ole siis kevadel näha. Kuule, ma pean nüüd minema hakkama — asfalt juba taheneb ja sooja ka parasjagu,” (õues on 1 °C!) “pean veel Revalist läbi käima ja siis saab ratta kuurist välja ajada,” kiirustab Otsus mind tagant. Jätame nägemiseni ja lisame veel ratturlikult: kui enne ei näe, siis stardis ikka.

Laupäeva hommik. Keeran auto soojendust kangemaks ja vaatan kahetsusega bussipeatuses konutajaid. Pean kiirustama, õpilased ootavad spinningutunni algust. Paldiski maanteel, natuke enne Status Club’i, tuleb Klooga ringilt vastu tuttav soojades riietes ja ratturimütsis sõitja. Tervitan teda käeviipega, Indrek tervitab vastu. Pargin auto klubi ette ja matan maha mõtte veel kunagi Otsusele eraldistardis pähe teha.

KKK Indrek Otsuse kohta

Kes on Indrek Otsus?

Eesti kulturist ja maanteerattur, kes oli juba nõukogude ajal Eesti üks tugevamaid kulturismi tegijaid ning hiljem keskeas tõsiseks eraldistardispetsiks. 1991. aastal võitis ILBB liiga meistrivõistlused Itaalias, 1997. aastal saavutas Eesti meistrivõistlustel eraldistardisõidus pronksi.

Kui suuri treeningumahte Indrek Otsus aastas tegi?

Umbes 22 000 km ja 1000 treeningtundi aastas — keskmise profiratturi tasemel mahud, eriti märkimisväärsed sellepärast, et kogu töö tehti Eesti ilmastikus, mitte soojas lõunamaal.

Miks on Indrek Otsuse lugu rattaringkonnas erakordne?

Sellepärast, et pole teist Eesti kulturismi meistrit, kes oleks teisel raskel kestvusalal — eraldistardis — jõudnud välisklubides sõitvate elukutseliste ratturitega samale tasemele. Ja seda küpses eas, ilma noorpõlve baasita selles alas.

Autor: Urmas Tölp

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.