Kehalise kasvatuse tund ja liikumisrõõm

Kehalise kasvatuse tund tekitab tihti vaidlusi: kas see peaks olema puhas liikumisrõõm või konkreetsete oskuste õppimise koht? Kui Eesti lapsed liiguvad järjest vähem ja ülekaalulisus võtab maad, siis on lihtne süüdistada koolitundi. Tegelikkus on aga keerulisem. Riiklik ainekava määrab õpitulemused, mida õpilased peavad saavutama. Ja iga uue oskuse omandamine nõuab harjutamist — see ei ole alati mugav ega lõbus, ent see ongi aine olemus.

Miks kehalise kasvatuse tund pole pelgalt liikumisrõõm

Kui keegi väidab, et kehalise kasvatuse tund peaks juba praegu olema üksnes liikumisrõõmu tekitav, siis ilmselt ei ole ta lõpuni läbi mõelnud, mida selline tund õieti tähendab. Kehaline kasvatus on ainetund nagu matemaatika või emakeel. Selle sisu, eesmärgid ja oodatavad õpitulemused on kirjas riiklikus ainekavas. Ja see on hea — koolisüsteem ei saa toimida ilma ühtsete sihtideta.

Õpitulemused tähendavad konkreetseid oskusi. Kolmanda klassi lõpetaja peab näiteks suutma läbida joostes jõukohase tempoga ühe kilomeetri. Tänapäeval ei ole see paljudele lastele enam iseenesestmõistetav. Tuleb harjutada. Korduvalt ja regulaarselt.

Just see harjutamise vajadus tekitabki vastuolu. Harjutamine on tüütu ja ebamugav, ükskõik kas õpid uut keelt, klaverimängu või sportlikku oskust. Vähestele meeldib teha asja, milles ta veel hea pole. Aga ilma harjutamiseta ei jõua kuhugi.

Lihtne tõde: uute oskuste omandamine ongi enamasti raske ja pingutav. Järgmiseks tunniks pähe õppida antud kakskümmend uut inglise keele sõna ei ole samuti meeldiv ülesanne. Miks me ootame siis kehaliselt kasvatuselt midagi täiesti muud?

Kui me tõesti tahame, et tund oleks pelgalt mängulustimine ilma nõudmisteta, tuleb ainekava ja hindamine kaotada. Ent isegi siis ei kaoks tegelik probleem — paljud lapsed ei viitsi liikuda ka vabal ajal, kui keegi neid ei kohusta. Vabatahtlikkuse alusel ei teki uusi häid harjumusi just sageli. Pole midagi, mis kohe lõbus ei tundu, ent muutub harjutades kergemaks ja meeldivamaks.

Kehalise kasvatuse tund nõuab oskusi, mitte ainult jooksmist

Kui ma kuulen seda liikumisrõõmu juttu, siis jääb mulle alati mulje, justkui mõeldaks selle all üksnes jooksmist, kõndimist ja sihitut müramist saalis. Kehalise kasvatuse tund on aga midagi palju enamat. See sisaldab pallimänge, võimlemist, suusatamist, hüpitsaharjutusi, teatevõistlusi, rivikavu ja palju muud.

Iga tegevus eeldab teatud baasoskusi. Kuidas mängida võrkpalli, kui ei oska ülaltsöötu? Kuidas teha hüpitsaharjutusi, kui ei suuda kümmet järjestikust hüpet? Kuidas osaleda rivikavas, kui ei tunne põhiasendeid ega oska sooritada pöördeid paigal? Vastus on lihtne: ei saa.

Ja need oskused ei tule nelja-viie proovikatsetuse järel. Need nõuavad järjepidevust. Mida põnevama tegevusega on tegemist, seda keerukamat oskuslikku pagasit see eeldab. Just sellepärast valmistatakse alguses ette baasi, ja see baas on tõepoolest tihti rutiinne.

Kujutle olukorda: tahaks teha midagi vahvat, näiteks korraldada päris pallimängu turniiri. Aga osa lapsi ei oska palli põrgatada jooksu pealt. Mõni teine ei valda söötmist. Kolmas ei taju mängureegleid. Mängu ei sünni — ja siis öeldakse, et tund oli igav. Tegelikult oli puudus oskustest, mille omandamiseks ei viitsitud aega kulutada.

Uued oskused ja parem füüsiline võimekus tähendavad vabadust valida. Mida rohkem oskad, seda rohkem tegevusi on sulle avatud. See ongi tegelik liikumisrõõmu allikas — mitte kohustusliku tunni kaotamine, vaid pädevuste kasvatamine, mis avab uksi.

Probleem ei ole ka selles, et õpetaja ei püüaks tundi varieerida. Iga praktik teeb endast oleneva, et tund oleks huvitav, jõukohane ja seotud klassi keskmise tasemega. Ent mingist hetkest peab ka õpilane ise tahtma, viitsima ja pingutama. Ilma selleta ei vii ükski tund kuhugi. Õppimine on alati kahepoolne tegevus.

Kehalise kasvatuse tund ja kodune liikumisaktiivsus

Tegelik probleem ei ole kehalises kasvatuses kui ainetunnis. Lapsed käivad enamasti tunnis kohal ja ka liiguvad seal. Probleem peitub hoopis selles, et väljaspool kooliaega on liikumisaktiivsus paljudel lastel kriitiliselt madal.

Mõtle korraks: nädalas on 168 tundi. Kehalise kasvatuse tunde on tunniplaanis paar korda nädalas, kokku 45 minutit kuni 90 minutit korraga. See on tilgake meres. Isegi kui iga koolitund oleks ideaalne, ei kataks see lapse nädalast liikumisvajadust.

Vastus peitub seega ringides, trennides, jalgsi käimises ja perekondlikus liikumises. Need on lapsevanema otsustada — kool ei saa lapsi sinna sundida. Ja siin näebki, kus käib pidur. Tihti on muster selline: laps läheb mõnda trenni kuuks-kaheks, siis hakkab ütlema, et ei viitsi enam, ja vanem annab järele. Pole imestada, et harjumus ei teki.

Suvel võib pere sõita rattaga ja käia ujumas. Sügisel ja talvel kahaneb aktiivsus paljudel peredel märgatavalt. Mõni laps mängib õues lumes, paljud aga istuvad ekraani taga. Ja kevadel, kui koolis on jälle tähtsamad asjad, ei jätku enam lihtsalt aega.

Kehalise kasvatuse tund ei saagi olla nädalase liikumispuuduse korvaja. See on naiivne ootus. Tund pakub teooriat, tehnikate õpet, vahendite tutvustust ja vaba liikumist — ent see kõik mahub piiratud ajaraami.

Seetõttu on tarvis vaadata pildile laiemalt. Kui kogu pere elustiil on istuv ja mugavusele orienteeritud, siis ei muuda ükski koolitund seda olukorda. Eeskuju toimib paremini kui kohustus.

Lapsevanema roll ja eeskuju

Lapsevanema roll lapse kehalises arengus on määrav. See ei tähenda, et iga ema või isa peab olema sportlane. Aga teatud asjad jätavad sügava jälje. Kui pere käib igal pühapäeval matkamas, kasvab laps üles teadmisega, et matkamine on tavaline asi. Kui pere veedab nädalavahetuse diivanil, jääb lapse vaikne valik samaks.

Sama kehtib trennides osalemise kohta. Kui laps tahab mõnest tegevusest loobuda, peaks vanem mõtlema, miks. Kas tegevus tõesti ei sobi, või on lihtsalt esimene raskuskoht? Esimese kuue nädala järel tahab paljudel inimestel — sealhulgas täiskasvanutel — uue harjumuse pooleli jätta. See ei tähenda, et tegevus oleks vale.

Eestis on probleem ka noorte kehalise vormiga. Aastas vabastatakse ajateenistusest tervislikel põhjustel suur hulk noormehi. Loeme järjest uudistest, kuidas ülekaalulisus ja füüsiline vorm halvenevad. Aga samal ajal kostub kõva hädakisa: “miks peab”, “ei saa sundida”, “ei tohi kohustada”. See on vastuolu, mida tasub mõtestada.

Mõtleja Sven Grünberg on öelnud: “Midagi ei toimu äkki, kõik oluline tuleb vaid pideva töö tulemusena. Pole midagi, mis ei muutuks harjutades kergemaks.” See lause kehtib spordis, koolis ja elus üldse. Küsimus on, miks just kehalise kasvatuse puhul kiputakse seda tarkust eitama.

KKK

Kas kehalise kasvatuse tund peaks olema hindeline?

Hindamine motiveerib püüdlikkust ja iseseisvat harjutamist. Ilma selleta langeks paljude laste pingutus märgatavalt ja oskuste arendamine jääks juhuse hooleks. Hinne ei pea olema karistus — see on tagasiside, mis aitab näha, kus oled ja kuhu peaksid jõudma.

Kuidas kasvatada lapse liikumisharjumust väljaspool kooli?

Alusta lihtsast: jalgsi kooli, jalgrattaga poodi, nädalavahetustel matk või ujumine. Vali üks trenn ja hoia laps seal vähemalt poolaasta. Kõige tähtsam on järjepidevus — paar korda nädalas, sõltumata ilmast ja motivatsioonist.

Mida teha, kui laps ei taha trenni minna?

Esmalt küsi, mis on tegelik põhjus. Sageli on probleem konkreetne — keeruline harjutus, mure kaaslastega või väsimus pärast pikka koolipäeva. Kui põhjus on mööduv, tasub harjumusest kinni hoida. Kui tegevus tõesti ei sobi, otsige koos uus, mitte ärge loobuge liikumisest üldse.

Autor: Janar Rückenberg